“It's hard to beat a person who never gives up.”

So... it is.
Meil on olnud väga lõbus, üks päev tuli kari neide külla, ehitasime aeda :) väga lõbus oli, sõime pitsat, nautisime päikest ja tagusime üksteisele kuvaldaga kätte. hurray! Aitäh kõigile osalistele, seltskond oli suurepärane ja töökogus oli.... piisav. Nüüdseks olen juba aia lõpetatud saanud ja pitsakalorid loodetavasti on maha rügatud.

Ma olen siia kirjutada tahtnud tegelikult peaaegu 2 nädalat juba. Ja olengi kirjutanud, siis jälle kustutanud ning uuesti kirjutanud. Vahepeal on nii palju juhtunud ja siis uusi asju juhtunud ja vana ununenud ja..hmh.

Ma ei tea ausalt öeldes, kust otsast alustada, aga öelda oleks jube palju ja tahaks täiega jaurata selle üle, kui jabur vahel maailm on. Kes ei viitsi vingu lugeda, ei loe.

1. Laminiiti põdevate hobuste pidamistingimuste üle tahaks jaurata, inimeste suhtumise üle laminiiti tahaks ka jaurata. Kuidas on okei, et "mu poni haigestus eelmine suvi laminiit, kui värskele rohule läks, aga nüüd see ei kordu, sest ma arvan nii, seega ma lasen ta rohelisele rohule"? või näiteks, minu eelmise suve näide, kus palusin oma üüritallis taastuvale laminiitikust ponile õuna, suhkrut, leiba, mitte ÜHTEGI söödavat asja anda va see, mille ma ise konkreetselt ettevalmistan, mõõdan ja valmis panen (ka heina panin ette valmis, seda pidi leotama). Kindlasti ei tohtinud poni minna rohelisele. Vaatamata sellele oli kord küna täidetud õuntega, kord aga käidi teda rohelisel söötmas, sest ta tundus õnnetu. Loomulikult ei olnud me seal tallis rohkem, kui hädavajalik. Tegin kõik ise, kontrollisin teda mitu korda päevas ja saime hakkama. Aga  ma mõtlen lihtsalt seda, et kui ma ütlen, et palun ära anna mu hobusele sööki, mis pole minu poolt talle ette nähtud, it might kill him,  ja sa ignoreerid seda, siis nagu...kui mu hobune seetõttu sureb, how come ma olen ainuke, kes end siis sitasti tunneb. Mis mind veel väga kurvaks teeb, on see, et justkui unustataks, kui valus haigus on laminiit. Hobune ei suuda kõndida praktiliselt, kui tegemist on akuutses faasis oleva haigushooga. Ah, tühja kah, las seisab siis?? Või lamab?  Okei. Söödame kaera edasi ja külll siis tuleb eluvaim ja tahab joosta. okidoki. Muidugi on laminiiti põdenud hobuse omamine raske. Mitte isegi niivõrd see, et teada saada kõike vajalikku, söödaratsioone jälgida jms, vaid see on nagu....mentaalselt nii raske. Muidugi ma tahaksin oma armsa väikse poni lasta karjamaale teistega koos sööma, üle kõige. See oleks ju nii tore, kui ta saaks nautida elu ja olla rõõmus. Aga sealjuures pean endale alati meelde tuletama seda valu, mida ta kogema pidi oma laminiidi tõttu ning jälle ja jälle tõdema, et elus ja terve ning veidike pahur hobune, kes karjamaal suve veeta ei saa, on parem, kui võimatutes valudes piinlev sõber, kelle valude tekkimises olen süüdi MINA.

2. Oskamatuse üle hobust tõlgendada tahaks jaurata. Isegi mitte midagi konkreetset, aga selle üle, et aeg-ajalt mõni inimene tembeldab hobuse "pahaks ja nõmedaks" enne, kui teab, kas tal on füüsiliselt kõik korras. St mingi jutt, mis kuskil netiavarustes levis sellest, et hobune järsku hakkas kõiki ründama, ka hobuseid - kas tõesti ei tule pähe, et see on natukene kummaline ja ei pruugigi olla see, et hobune "istus pähe"? Ma ei tea, miks see mind nii närvi ajab, aga nagu...  Mida sa ootad? et su hobune tuleb ja ütleb sulle, et mul on täna veits selg valus, õlg valus või pea valus - no mis iganes- ja sa ei peagi ta tervise pärast muretsema? Vist ikka ei ole päris nii. Mul on nagu tunne, et kohati on nagu  moes ära unustada see, et hobune on loom ja rääkida ei oska. Ma saan aru küll, et see on väga ära nämmutatud teema, aga no taff lakk. Iga kuradi loomaomanik peab omama nii palju empaatiavõimet, et isegi kui hobune käitub nagu põrsas, on võimalik süüdistustest kõigepealt hoiduda ning mõelda läbi esmalt, kas hobune on terve, tema liigiomased vajadused on rahuldatud ning ta on treenitud, peetud ja käsitletud nii, nagu vajalik.

Ok, lõpetasin selleks korraks vingumise, nüüd räägin natuke oma hobustest ka.

Aramisepoiss on natukene ohjamisega tegelenud. Muidugi liiga vähe, sest olen ülemõistuse laisk ja hea vabandusteleidja, aga soov oleks ta saada vedama mingit kergemat atribuutikat platsi silumiseks. Kõiksugu nõuanded, õpetussõnad ja soovitused (ka inimeste soovitused, kes ehk kohapeal käia sooviksid ja õpetada tahaksid) on oodatud. Siiani on läinud nii, et ohjade vahel liigub enam-vähem ilusti, ta on väga püüdlik ning sageli pakub igasugu vahvaid elemente, liigub kolmes jäljes, teeb väga ilusaid koontatud peatuseid ja on niisama ilus, samas kõige keerulisemaks on osutunud otse liikumine ning samuti on mu mureks see, et kuna ma sooviks ta panna vedama seda palki nõnda, et tal on ainult rangid ja veorihmad, ilma aisadeta, siis kuidas ma väldin seda, et ta kindlasti tagasi ei astuks ja seeläbi muresse ei satuks.. No idea, täieseti võõras maa ja mis võõras, see hirmutav, nagu ikka. Mind ajab kogu selle asja juures veidi ärevaks enda kogemuste puudumine.
Lagos kolib soome 31.03, ta leidis endale väga toreda omaniku, kes käis temaga laupäeval tutvumas ning armus esimesest hetkest.
Myronit tullakse vaatama sel laupäeval :) Põnev, muutused.

Ratsutamisest ma ei hakka sel korral üldse rääkimagi, sest ma ei oska ei ratsutada ega sellest rääkida, seega vaikides jätan ehk targema mulje. Olen siin jälle mõelnud enda poolt tehtavatele tüüpvigadele, Aramise ja minu probleemidele, mille ma olen tasse plantinud ja sellest, kuidas ma ei oska ikka üldse neist vabaneda, sest see tundub ebaõiglane tema suhtes.

Kevad.

Õhus on tunda kevadet, päike paistab ja elu on täitsa ok. Üldiselt on kõik olnud...imelik? ma ei tea, nagu stabiilne, aga hullult ebastabiilne. Olen recently ilma jäänd mõnest üliheast sõbrast ja gaininud mõne ülihea sõbra. väga imelik. I don't really like change, aga vist on nii, nagu peab olema. Olen mõelnud, et kui nüüd sügisel oleks vaja minna edasi mõneks ajaks, siis I think I would. Ma muidugi pole kindel, kas ja loodan, et see on lihtsalt mingi faas ja läheb mööda, aga näis. Igatahes, väga üldine mula. Käisime ükspäev koerte ja kassidega jalutamas metsas, väga põnev oli. Mõnus oli vahepeal mehega natukene nagu ega veeta ilma, et mingi ora oleks tagumikus, et nohhh, ehita nüüd seda või teist või kolmandat. Üldiselt oleme me mõlemad nats vist väsinud sellest, et tööde nimekiri kasvab igapäevaselt. Mitte, et meile ei meeldiks tööd teha, aga raske on sundida end puhkama, sest noh... ikka saaks ju seda või toda jälle teha.
Platsi ehitusega mingit progressi pole ja see ajab mind reaalselt hulluks. Kasvatan pikka meelt jaüritan rahulikuks jääda ja mitte kellelegi sitasti öelda. So far not so good :)

Hobustega on nii, et Veritas on suhteliselt aktiivselt töös olnud, Kellyle lisaks on ka Hanna temaga veidi sõitnud! mõnus, juba vaikselt stabiilsem ka. Ingrid passis talle sadulat ja ainus sobiv variant oli mingi kummaline sadul, millel nagu pole kaart, aga on mingi raami taoline asi või noh.. natuke näeb välja nagu ponijalutussadul, aga mitte päris selline niisama plönn. Kui härra sellise endale selga saab uuesti, proovin pilti teha.  Ta on täitsa tubli ja tõhus ponijunsu :)

Renderiga käisin tegelemas jälle vahepeal. hästi tore on temaga aega veeta. mulle väga meeldib see, kui rahulik ja  mõistlik härra on. hästi tasakaalukas ja armas.

Rolfuga tegeleb aeg-ajalt natuke Kelly ja ma proovin ise samamoodi aeg-ajalt temaga mässata. Läheb väga vahvalt, vaat, et liigagi vahvalt. Iga kord, kui sealt koplist kedagi võtta üritad, on titt platsis ja üritab kaasa trügida.

Lagosel on nüüd põletikuvastane kuur otsakorral ja saame vaadata paari päeva jooksul, kuidas tal see liikumine on. Loodan, et on täitsa ok, siis saab nagu hakata normaalselt jälle trenni tegema. Praegu on mingi new low season. Tahaks, aga.. ei tee.

Aramisega olen mässanud suht palju, kui sõita pole tahtnud, siis niisama olen teda puhastanud, söötmas käinud, liigutanud veidi. tore on olnud.

Riksist ma sel korral ei räägi, ehk kunagi jälle, kui kõik lood selged on.

If you can trust yourself when all men doubt you, but make allowance for their doubting too

Aramis on väga töökas. Olen uhke ta üle. enda üle muidugi mitte.
Nüüd on mõlemd suuremad poistekarjad neljased, kokkulaskmine läks ilma suuremate draamadeta. Hurray.
Aramisega oleme teinud trenni asjalikult ja tublilt, eile oli rohkem niisama päev, aga ka see oli äge. Oleme töötanud impulsi säilitamise kallal j aolen aktiivselt üritanud jälgida seda, mida ma seal seljas teen ning kuidas ta reageerib. Praegu on probleemideks natuke esiotsale vajumine, minu hajameelsus = unustan mingites kohtades sääre peale, nt sääre eest ära liikumisel või nt painde palumisele ei järgne piisavat harjutuse lõpetust vaid ma lihtsalt unustan ja uimerdan seal seljas ja jätan jalad kogemata peale. tempomuutuseid sammus oleme teinud ja need lähevad paremaks küll, olen rõõmus. Eelmisel korral tegime pikemaid traavijuppe ka, peab varsti hakkama juba vaikselt sadulat sinna selga panema, härra traav oli (käisime veidi kaugemal traavitamas) väga entusiastlik ja hoogne ning ei tahaks teda segada. Traavis lasin tal joosta, üritasin mitte teda segada ega tagasi võtta, vaid lasta tal julgelt edasi minna oma paueriga, mis tema puhul on üldiselt ebatavapärane minu enda tehtud vigade pärast ca siis, kui ta oli 4-5 aastane (palusin alati väikest rahulikku traavi, et sadulata oleks mugavam istuda. GREAT.) No igatahes, Ma ei plära rohkem temast.

Lagos on nunnu. Me hakkasime tegema sõiduvideot, aga selleni me kahjuks lõpuks ei jõudnudki. niiet jäi ainult valmispaneku videoks :) Lõbus. Ta on täielik kullatükk, nii hea sõber.
siin video : https://www.youtube.com/watch?v=_jCssw3mC_A

Veritasele ootame sadulat pingsalt :)

Muud polegi. 

"Productivity has no requisite mental states. For consistent, long-term results, discipline trumps motivation, runs circles around it, bangs its mom and eats its lunch."

Word.

9 hobupoissi elab meil. Kõik nii armsad.

Trennidega on nüüd olnud nii, et pealkiri ütleb kõik ja mida rohkem teed, seda rohkem jõuad, viitsid ja tahad. 

Põhilised trennitajad on mul ikkagi Aramis ja Lagos, Kelly Veritasega ja nüüd olen käinud Myroniga ka :) 

Trennid on üldiselt läinud hästi, aga peaksin suutma rohkem ikkagi mõelda ja analüüsida ja paremini teha ja olla ja jah. Nothing is good enough. ever. 

Hobudest nüüd: 

alustan Lagosest, sest temaga sõidan ka alati esimesena. Üleeile tegime tavatrenni, veidi kavalette ja natuke üleminekuid. Sõitsime palju kaheksaid ja tegelesime natuke traavis normaalse rütmi leidmisega ja selle säilitamisega. Üldiselt oli pinnas ikka suht alla keskmise, seega vähe traavi ja palju sammu. Tuterdasime. Ta oli hästi mõnna ja pehme ja polnud enam ni... pulksirge kaelaga, vaid elastsem. Mõnna. nautisin temaga töötamist väga. 

Täna oli plaan jätkata, kus pooleli jäime, aga kuna ilm oli super ja Kelly oli ka veel siin, siis läksime maastikutama hoopiski, mina L'iga ja tema M'iga. ;) tegime mingi tunnise tiiru, hobused olid väga tšillid ja kõik oli nagu muinasjutus. Põlved veidi hakkasid külmetama, aga muidu oli nagu täpselt õige temperatuur ka :) Homme plaanime tegeleda lõdvestatuse ja rümiga, loodetavasti! Aaaa ja ma pean lihtsalt.. ta on alati kartnud kõrvade katsumist ja valjaste panekut jms, aga täna ja üleeile esimest korda ta ei astunud sammugi ära ega kuskile, kui päitsete, valjaste panek oli, ta võtab ilusti ise suulised, kui need ta nina juures ripuvad ja... nagu ta on ikka täiega tupsununnu. Ma usun, et ta müümine saab ikka väga bittersweet olema. 

järgmiseks võtan Aramise, kes tuleb alati teisena trenni, nagu treat, et üks juba tehtud. Üleeile sõitsin temaga valjastega, st panin valjad pähe ja läksime vaatama, et mis teeme. Ma polnud ammu tal suulisi kasutanud, aga üldiselt teda suuline ei häiri. Panin aga uued, peenikesed ja väikse rõngaga oliivid talle ja need segasid teda väga. Seega meie trenn osutus maastikujalutamiseks hoopiski :) tegime mingi paar minutit platsil midagi, aga see tundus tobe, sest ta polnud nii relaxed, kui tavaliselt. seega läksime kondama. Ta käitus niiiii viisakalt ja oli maaaailmatubli ja vahva ja vapper. Ma e jõua teda ära kiita. Täna mul läks päris kiireks tema trenniga, aga otsustasin (aitäh siinkohal Berthale, kes motivatsioonikriisi postituse kommentaariumis ütles, et tuleb lihtsalt teha ja et vähe trenni on ka trenn), et no kui jõuan 15 minuit sõita, siis sõidan 15 minutit. mitte ei jäta tegemata. Nii me siis tegime. ja ei kahetse! Tegime serpentiini, mille aasadel sääre eest ära natukene (tänks Ingrid) ja sirgel veidi sikk-sakke sääre eest.  Mõned sammud traavi tegime ka, ta oli nii äge. Ja nats kurb, et nii ruttu koplisse tagasi viidi, aga kohe, kui hein ette anti, oli elu jälle lill. 

Üleeile sõitsin veel M'iga ka. Nad ikka kõik nii erinevad, aga tema puhul hindan nii väga seda, et ta on mõnusalt sääre ees ja aktiivne, reageerib nii ilusti ja kuulab kõike, mis sul öelda on :) nagu mõnus sõita. Heapoiss oli. :) 

Eile ma ei jõudnudki kahjuks sõitma, aga homme loodan küll sõita ikka. Hobused on väga vahvad.

aa, ja kes kõik veel lugenud pole, siis : http://hobumaailm.ee/?page=1&m=2&y=2015&id=3058 :) veits nõme siin seda linkida, aga kunagi ma pean õppima endale mingit PR'i tegema ja noh.. let that be the start of it. keeruline igatahes. :) 

Kuna on hilja ja täna oli mingi maailmaväsitav päev, siis tänaseks lõpetan. Lisan pilte ka. 

Aaa, ja palun.. palun soovitage häid kohti, kust minerale osta, va bullstar, cavalor, Ute. Pole midagi isiklikku ega välista neid, lihtsalt tahan teisigi variante võrrelda, enne kui midagi ostetud saan. 

Choose being kind over being right and you'll be right every time.

Vahepeal on juhtunud nii palju ja ma ei jaksa ega viitsi kõigest mingit põhjalikku ülevaadet teha. See tähendab, tegelikult tegin.. ühe korra. Ja kui see kustus, siis otsustasin seda mitte korrata.

Lühidalt siis :
1. Veritaset käidi soomest proovimas. Poni üle olen supersupersuper uhke, ta oli täiega tubli ja armas ja püüdlik. Prooviv naisterahvas aga ei olnud mingi imeline sõitja ning ta natukene liiga palju sikutas V'd eest, mille peale ta hakkas tippima palju ja läks nagu närvi. Lõpuks, kui tädi pikema ratsme talle andis, oli kõik jälle hästi :)
2. Ponid said vaktsiini, katsutud ja vaadatud. :) tore, aitäh, Triin!
3. Aramis on trennides jumala äge olnud, hästi tubli ja armas ja vahva ja kõike.
4. Lagosel oli ükspäev esimene hüppetrenn - jee.

Problems in paradise.

Mul on suur küsimus - kuidas leiate motivatsiooni pidevalt ja aktiivselt treenida, iga ilma ja iga tujuga? Ma näen, kuidas ma alati leian endale mõne vabanduse või põhjuse, miks mitte nii järjepidev olla, kui ma tahaksin. Ikka päris kohutav on näha kõrvalt, kuidas ma ei suuda, kuigi ma tahaksin. Ongi tahtejõud see, mis puudu on? Olen teinud ka treeningkava, aga tihti läheb see ikkagi jamaks. Varem seda probleemi justkui pole olnud, nüüd aga... ei oskagi seda kuidagi lahendada. väga tüütu igal juhul ja igasugused ja kõiksugused nõuanded on alati oodatud.

Muidu ponudest: kõik on vahvad. Tegelesin eile Aramisega, lihtsalt ja pingevabalt olime koos. Tegin lahtiselt natukene tööd, aga rohkem rõhku oli sellel, et ma soovisin lihtsalt mõista, kas ja mis tema mõtted on. Tahtsin teada, et kas ta eelistab üksinda tsillida või minuga koos natuke aega veeta. Armas ja deep oli. lihtsalt olla. Praktiliselt võib öelda, et tegelesin rohkem enda kui temaga.

Veritasel olid laup õhtul tiirud. Tegelesime nendega ning alles täna hakkab olukord täielikult stabiilseks muutuma. Söögiisu tuli tal tagasi küll juba pühapäeval, aga vahepeal oli väike tagasilöök ning seejärel oleme teda poputanud ja hellitanud. Täna käis Kelly temaga tegelemas ning ta oli täiesti tema ise :) Ilmselt see nädal poni trenni veel ei tee, st ratsutamise mõttes. Aga muidu ikka. Kelly ja Veritas on nii vinged koos ja mul on tõesti superhea meel näha kedagi veel siin vahepeal hobudega tegelemas.
(lisan postituse lõppu ka ühe pildi. Pilt tehtud Kelly poolt)

Lagosega oleme teinud tööd regulaarselt viimati eelmisel nädalal. pärast Veritase tiire on olnud väga raske kuidagi midagi teha, sest ausalt öeldes olen ma lihtsalt hästi väsinud. Olen iga öö käinud teda ikka vaatamas ja magamine on olnud väga väheaktuaalne. Seega tuju on olnud vähe, et reaalselt ilusti tööd teha. Aga eelneval nädalal läksid trennid suhteliselt hästi. Ta on päris vahva poiss, meeldib ta tasakaalukus ja mõistlikkus. Üritan ilmselt leida kellegi, kes temaga 2x nädalas trennis käiks, ise prooviksin 3x käia ja siis oleks kõik paigas.

Render ja Täps elavad ka hästi :) Render on tubli, tasakaalukas ja mõistlik noor hobune, kuigi ka temal on olnud mõni mure tervisega. Vereanalüüside abil saime teada, et tegemist suuremat sorti seleeni puudusega (ponil oli tugev kõõm ja ketendus. natuke nagu rain rot, aga ilma igasuguste kärnade ja asjadeta) ning vahetasin seetõttu mineraalid ning lisasin suurema koguse kvaliteetõli (eelnevalt sai mitte nii kvaliteetset õli)

Triin käis vaatas mu poiste hambad ka üle, mis tegemist ei vajanud, küll aga said Lanzu hambad tehtud (lisan ka sellest pildi)

Täps on tubli, tasakaalukas ja mõistlik beebiponi :) minu nummipallid kõik.

Hakkangi end õue sättima, et õhtutall teha ja ponud kõik tubadesse tuua, sööta ja paitada.

Head mõtted motiveerimise osas on oodatud. Imelik elu, täiega. 

whateveeer

Kuu lõpp läks sujuvalt mööda.. Lubatud pildid ja jutud peaksid siin nüüd olema. Pikalt ma aga ei viitsi ja pildi on veerand sellest, mis teha lubasin. Kuu(+) on läinud ÜLIkiiresti, samas täiega aeglaselt. Kui ausalt rääkida asjadset, siis olen jõudnu umbes poole vähem asju teha, kui oleksin tahtnud. Samas olen rõõmus, et ainult poole vähem... :)

Alustan Täpsust - tema sai süsti, sai teada, kuidas päitsed pähe käivad, kuidas käekõrval käia ja üritan teda vaikselt ikka käperdada järjest rohkem. Sabas on poole vähem takjaid, kuigi neid tuleb arutada sealt välja veel ja veel ja no üldiselt on ta ennast suurepäraselt üleval pidanud ning usun, et temast saab kunagi väga vahva täpipea :)

jätkan Renderiga - vereanalüüsid ütlesid, et meil on seleeni puudus, seega saab nüüd äkki meie nahamure lahenduse. Aga no väga funny, et selline asi nagu juhtuda sai, arvestades sellega, et ta saab regulaarselt chevinal plussi ja sälu sööta (subli). Ma ei tea, misiganes. Võib-olla ei olnud kogused piisavad, kuigi normidele vastavad.. Noh, misiganes, loodan, et see mure laheneb varsti ja kõik saab korda ja on ilus ja lilleline. Üldiselt on ta käinud iga päev tallis puhastuses, ta käib nüüd tekiga õues. Ja see on nii vahva olnud, teda iga päev talli tuua ja temaga tegeleda. Ta on tõesti nii tore ja tubli ja normaaalne poiss. Ma olen ta üle ikka väga uhke ja rõõmus.

Lagosega on olnud väga lõbusad ja natuke liiga vähe tegusad päevad. Oleme käinud maastikul, oleme sõitnud põllul, oleme teinud igasuguseid niisama toredaid asju. Palju on veel teha. Väga palju.. Luban, et detsembri lõpus postitan temast korralikumad pildid ja teen rohkem tööd ka temaga. Üldiselt algus on hästi läinud. Eile tegime pikema ja põhjalikuma trenni, kus ma reaalselt nõudsin talt väikest paindekest ja mingit impulssi. Raskusi on tempo hoidmisega. VÄGA suuri raskusi on otse liikumisega. Üleminekud on suhteliselt okeid, aga nende täpsust ja sujuvust tuleb kindlasti lihvida. Paindevahetused kui sellised on veel päris toored ja noh.. in general, lots of work to do,aga tore.

Veritase poiss on nüüd lisaks minu lapseks olemisele ka Kelly laps, kes käib teda kolm korda nädalas vaatamas ja trennitamas -  JEE! see on nii tore, sest mul jääb natukene rohkem aega beebiponide jaoks ja noh.. magamise jaoks, i like to sleep alot. Veritase puhul on olnud minu jaoks areng suurem, kui lagose puhul. Seda ilmselt ka seetõttu, et isegi enne Kelly liitumist tiimi, tegelesin ma temaga veidi rohkem. Ehk seetõttu, et ta on nagu...veidi rohkem tegelemist vajav vms, natuke nagu elavam ja arem. Aga meeldib, et viimane kord olid üleminekud juba paremad. Tal on komme tõmmata enda kael lühikeseks ja krampi, kui on üleminek. Ja hakata kiirustama ja tippima vms. Aga viimasel korral mingist hetkest alates olid üleminekud mõnusad pika kaelaga ja ei tulnud krampi sisse nii tugevalt. See oli väga vahva. Kellyga läheb neil ka toredalt :)

Ma ei viitsi pikemalt plärada ja ma võtan tagasi selle lubaduse, et ma iga kuu siia mingid ülevaatlikud pildid teen ja midagi kirjutan :)

Every second, you are either schooling or un-schooling your horse.

Kuidas läinud on?
nii ja naa. Hästi üldiselt. Aega on jube vähe, nagu ikka ja nagu alati. Täna olin tubli ja tegelesin kõigi oma tegelevate hobustega ja olen rõõmus ja uhke nende kõigi üle. Eranditult.

Meie peres on nüüdseks kokku neli hobust. Jah, täiesti jabur ja absoluutselt liiga suur number, olen nõus. Ei jää muud üle, kui loota, et see püsib nüüd seal ja ei suurene edasi. Jube lihtsalt kuidagi tulevad need hobused niimoodi.

Alustangi siis Täpsust. Must noormees, seitse kuud vana, eesti tõugu, täkklaps, isa on Rüütel, emaisa Rodeo (ei sama, mis Renderil). Pärisnimi on Rodolfo, aga üritan mõelda talle mingi nime, mis jääb igapäevakasutusse. Praegu on Täpi/Täps, nagu Ekkele meeldis. Tema on meil rohkem vist Ekke kui minu oma, mis on supertore, sest siis ma ei tunne ennast nii väga süüdi selle pärast, et ta meil on.
Ta tuli meile laupäeval, ehk siis praegu täna on kolmas päev. Laupäeval sai ta esimest korda päitsed pähe ,esimese treikusõidu ja õppis käekõrval käima - edukas päev, tundub. Esimese öö veetsid Renderiga koos boksis ja nüüd on nad juba kõik neljakesi koos, Render, Täps, Veritas ja Lagos.
Täna panin talle koplis päitseid pähe paar korda (nii ilusti lubas) ja kohtusime harjaga. Mõnus oli, aga natuke hirmus ka. Olen väga uhke selle üle,et ta on nii vapralt end ülal pidanud ja saab hakkama suure poisi eluga. Tubli, Täps, bueno!

Võtame siis vanuse järjekorras, järgmiseks Render. Renderil oli täna suur päev, tal käis esimene "ratsanik" seljas. Selleks oli minu jope :) Enne jopetrenni puhastasin poisi ilusti ära, talle nii väga ikka meeldib igasugune puhastamine ja paitamine, lihtsalt seisab ja mõnuleb. Poni puhas, jope selga ja maastikule jalutama.. oota wait WHAT? krabisev asi seljal ? No-go! Abort the mission! Panin oma jope talle nii selga, et üks varukas oli ühel pool ja teine teisel pool ja no õnneks see püsis seal hästi ka! Pärast paari galopisammu ja mõnda tagant üleslöömist saime rahulikult alustada ning kuigi see "keegi seljas" oli ikka kohati väga hirmus, oli härra nii supervahva ja tubli. Ainult mõned üksikud galopisammud tulid vahele ja mõni kõrvalehüpe, aga supertubli jope istus kõik pukid ilusti ära ja supertubli render ei tõmmanud kordagi nii kõvasti nöörist, et oleks mure olnud, et poni lahkub koos jope ja nööriga ja jätab minu maha. Im so proud of you, my little one!!

Ma ei teagi, kumb vanem on, kas Veritas või Lagos, aga võtame kõigepealt Veritase :)
Eile oli ta mingi üübersupertore. Täna oli aga mingi naljakas intsident, kus ta ei tahtnud mulle koplis kätte anda. See oli tõesti täiega imelik, sest kui ma võtsin ükskõik kelle nendest ülejäänudest, siis ta kogu aeg pressis kaasa ja ta alati tahab tulla. Muidugi mängib rolli ka see, et ma võtsin ta siis, kui söök just koplisse sai ja teised sööma hakkasid, aga.. imelik oli see igatahes. Kui ta lõpuks kätte sain, siis käisime tegime põllul kordet ja see läks supervahvalt. Tegime hästi lühida trenni, et ta saaks teiste juurde sööma. Ma isegi ei plaaninud teda kordele väga panna, pigem niisama jalutada natukene, aga kuna ta demonstreeis, kuidas tal on väga palju energiat ning jooksis saba püsti ringi, kui teda püüda üritasin, siis miks mitte:) Ilm oli nii ilus ja seal põllul oli täiesti uskumatult mõnus, seega see kordetamine oli rohkem selline, et poiss jooksis ja mina vahtisin suu lahti. Meeldis väga! Ja  Veritas ise - need punnis nunnud silmad ja alati nii murelik pilk, no he is sooo sweet :) Väike hellik! Ma loodan, et see juurde tulemise mure oli ajutine ning ei kordu. Kui kordub, siis tuleb aga hakata kaevama, et kus asjad valesti läksid.

Lagose kord :) L on veel suveraudus ning viimased külmad päevad on teinud trennitamise väga keeruliseks. Täna võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi ratsutama. Proovisin algul platsil sõita, aga sellest ei tulnud midagi välja, pinnas oli üleni jääs ning seal oli võimatu midagi teha. Mõtlesin siis, et teen paar põllutiiru ja kõik. Tegin ühe põllutiiru ja siis kuidagi sattusin maastikule. :) Käisime siis mingi tunnisel jalutuskäigul ja nagu apppi kui äge see oli, jõudsin suvliselt kuskile uude männimetsa, kus olid täpselt ideaalsed üles-alla teerajad, puhtad ja mõnusad. Ei suutnud vastu panna ja tegin mõned sutsud traavi ka. Suverehvide tõttu proovisin seda aga suht vähe teha. Seal oli NII ilus. ma lihtsalt tegin mingi 5 paetust vahepeal, et poni kallistada, et ta nii tubli oli ja et kõik nii ilus oli. Koju jõudes olid varbad ikka väga jääs (naljakas, kui varakult ikka see külmateema ratsutamist mõjutama hakkab, ometi mul olid kahed sukapüksid ja ratsapüksid, soojad sokid jms). Suur kiusatus on homme sinna tagasi minna, aga proovin ühe päeva ikka vahet pidada, ehk ülehomme :D ühel heal korral võtan kaamera ka kaasa sinna minnes :) kuidagi.

Ja last but not least mu oma kallis Aramis. Aramisel on mingi jalamure vist natukene. järsult keerates tundub, et tal on natuke valus. Aga samas samm/traav otse/voldil jms on täiesti puhas. naljakas asi, loodan, et möödub peagi. Täna sõitsin temaga natukene, ainult sammus küll, aga ikkagi. Tegime mõnda harjutust ja natukene töllasime niisama mööda põldu ringi. Ta on ikka nii vahva, pehme ja mõnus. Tal on nüüd uus koplisõber ka, kellega talle hullult meeldib koos olla ja üldiselt ta tundub rõõmus ja nüüd paar päeva ,mis olen temaga tegelenud, ta on supervahva olnud. Nagu alati. Nothing new in the world. Tahan homme või ülehomme temaga maatööd teha, aga noh, see on natuke keeruline pinnase pärast. No Üritan mingi plaani välja mõelda ja sellest end mitte segada lasta :) Siiani on isegi suhteliselt hästi sellega läinud.


Selleks korraks vist kõik. Kõik mu ponid on supervahvad ja armsad ja tublid ja püüdlikud. It makes me want to be a better person and rider.

Pildid ka, jep, ilma selleta ju ei saa.

I would not dare to fix the twist in you..

Naljakas, kuidas pealtvaadates on kõik lihtne ja ilus ja alati, nagu alati.. on selle ilusa ja lihtsa taga meeletu kogus pühendumust, aega, tahet ja tööd. Olgu siis tegemist ratsutamise, pildistamise, spordi, ehitamise, suhte või millega iganes.

Talli koosseis on muutunud - kallis härra Myron kolis lõpuks oma omaniku juurde Muhku - jee ja böö samal ajal, tema huumorit hakkan igatsema küll..
Kaks poissi tulid siia trennitama - äge. Nendega on nüüd nii, et natukene aega kohanevad ja siis alustame. Proovin nad mõlemad homme võtta katsumisse ja vaadata, mis nägu nad on :)

Olen vaadanud/analüüsinud viimasel ajal palju igasuguseid videoid ja lugenud natukene. Eriti palju just võistluskoolisõidu/klassikalise koolisõidu võrdlusi. Ma ei saa täpselt aru, miks arvatakse, et neid tuleks võrrelda.. Sellessuhtes, et nende ühisosa on ikka nii imepisikeseks jäänud, et ma ei näe, et see võrdlus oleks kuidagi tõsiseltvõetav. See on pigem nagu mingi jänesed vs haldjad.. Kui ma peaksin mõtlema, et kumb neist minu tee rohkem oleks, siis ma ei tea. Kindlasti leian ma klassikalisest koolisõidust väga palju rohkem endale sobivat, aga samas ei ole see minu jaoks mingi pühatõde ning kõigega ma ei nõustu... Mulle hakkab tunduma, et mulle lihtsalt meeldib vaielda.

Kuulasin, kuidas Stephen Clarke rääkis FEI hindamissüsteemist ja.. kuulan ehk korra veel. Erilisi emotsioone ei tekitanud, pigem oli lihtsalt humble jutustaja, kui midagi väga tõsist avalikult analüüsiks.

Palju olen vaidlulsi lugenud ka tavainimeste arvates korrektsest koolisõidust - kuidas kasutad kätt (avatud/suletud), kuidas jalga, kuidas sõidad volti jms. Naljakas on see, et kõigile asjadele on ikka ja alati negatiivne külg. Mul just täna sai ausalt öeldes kopp ette nende asjade lugemisest. Igat hobust treenitakse siiski erinevalt ja kui lõpuks KÕIK viisid on maha tehtud, valed ja kohutavad, siis... äkki laseme kõik oma hobused lihtsalt metsa lahti ja las nad siis olla.. ?

Poistest nüüd.
Üritan IGA kuu lõpus teha nendest ülevaatlikud pildid endale, jagada need siia ka (ausalt), rääkida põgusalt tööst ja toimetustest ning proovin analüüsida ja järeldada häid ja halbu tehtud otsuseid.Tundub huvitav. Seda kuud on küll jube tühi analüüsida - härrad on mõlemad kaks päeva minuga koos mässanud. Aga no mingi iseloom juba natukene paistab ning esmased asjad on järgi proovitud.
Eile võtsin Nunnu ja Nuffiku  mõlemad talli, kõigepealt tegelesin ühega, siis teisega. Käisin Nuffikul seljas sadulaga, natuke jalutasin. Oli küll veidi pinges ja stressis, aga rahunes tasapisi. Pikalt seljas ei kõõlunud, rohkem katsetasin seda, et kas sadul sobib või mitte.. Ei sobinud. Puhastasin ta uuesti är aja siis võtsin Nunnu. Temaga tegelesin niisama, käisin korra sadulata seljas (mis oli tema jaoks hirmus, sest ... nii saab ka vä? :) ), istusin seal korra ja siis tulin alla. Mõlemad olid armsad igatahes.
Täna võtsin nad juba eraldi, kõigepealt Nuffiku.  Natuke kitkusin lakka, natuke nühkisin niisama,  Siis sedelgas selga ja kordele :) Proovisime teha üleminekuid  palju, aga see oli rohkem selline... nali :) Aga lõpus saime paar täitsa okeid üleminekut, seega jään temaga täitsa rahule. Siis käisime veel käekõrval jalutamas, natuke õunu söömas ja siis koplisse tagasi. Nunnu kord! Sama plaan oli, sedelgas selga ja kordele. Nunsu oli veits laisu :D aga täpsem ja tähelepanelikum veidi. Ta on sellessuhtes veidi naljakas, et ta pigem võõrastab rohkem, Nuffi on kõigi sülepoiss. :) aa ja ägedalt tudusid hommikul, käisin istusin ja kratsasin neid siis, Nunsu  hakkas norskama selle peale. armsad poisid! Nunnu kardab koera veidi, tegelesime natuke sellega ja käisime samuti õunu söömas ja jalutamas. Igatahes, oli väga vahva!

Lisan siia natukene pilte ka ja siis.. hiljemalt kuu aja pärat jälle, kuigi tahaks igakuiselt proovid teha mingit kokkuvõtet siia, et endal hiljem lihtsam meenutada oleks.