“Do it, and then you will feel motivated to do it.”

Pikalt kirjutama ei hakka, aga mingi väike hädine trennivideo siin:
https://www.youtube.com/watch?v=oqMjhiMKNbo&feature=youtu.be

Also kuigi tundub juba kuigi pointless siin kellegi arvamust ühel või teisel teemal küsida, siis katsetan ikkagi. Kellelgi kogemusi treeless sadulatega?

Uhke.

Ei tahaks kahte postitust ühel päeval kuidagi teha, aga little did I know before, et meie matk täna selline on. Et mitte vähemate emotsioonidega seda kunagi postitada, siis postitan selle suurte emotsioonidega nüüd.
Käisime ca 8 km matkal kaelarihmaga :) Ja jäime ellu. how awesome is he??! It has been at least 6 years since we took a trip with a neckrope :) Ja no mulle täiega meeldis see, et talle meeldis. Korra muidugi suutsin selle käest kukutada kah :D tulin maha, korjasin nööri üles ja jätkasime oma teekonda. NII tore.

Mõned vanemad pildid panen veel lisaks nendele trennipiltidele, mis eelnevalt juba lisatud sai.

Meie matka kaart ka! 

”Yeah, but your scientists were so preoccupied with whether or not they could, they didn’t stop to think if they should.”

I'm sad because I think that forward is a choice.. nagu ma võin teha üleminekuid ja mida iganes nii palju kui ma tahan, aga kui ma lähen platsile ja tal ei ole forwardi tuju, siis nii ongi.

Aga lately on forward more and more olemas. Vaikselt hakkavad asjad välja ka tulema nüüd, it has been a long wait.

Tegelt oleks hästi palju kirjutada, aga kuidagi mõtted on hästi poolikut ja  võib-olla siis pigem mõni teine kord.

Näitan ühe trenni pilte ka, mis oli...suht oknorm.

Täna on maastikuplaanid, eile oli vaba, üleeile oli maatöö päev (hästi tore oli) ja enne seda vist oli ka jälle maastik. 

Whats up and whats not

Aramisel oli vahepeal käiguvahe. Ei tea, kas see on nüüd päriselt seljatatud, aga viimased nädalake  on nüüd olnud okei. Lisaks sellele, et härral oli käiguvhae, oli tal veel mingi pool põske + süljenäärmed (mõlemalt poolt ühtlaselt) täiega paistes. Kraadisime ja vaatasime ja no palavikku õnneks polnud, tasapisi hakkab paistetus alla minema. Kuna esialgu oli paistetus suurem, siis sõitsin paar päeva kaelarihmaga.
Kui ma nüüd mõtlen, siis viimati sõitsime me kaelarihmaga äkki ca 2-3-4 kuud tagasi, kus ma avastasin, et ma ei suuda teda otse hoida ja ta on pidevalt ülepaindes. ja kuigi läks suhteliselt hästi, siis ma otsustasin, et kuna ta on nii kringel, siis jätame selle kaelarihmaga sõitmise kohe pikaks-pikaks ajaks oma plaanist välja. Aga paistetuse tõttu siis jäi see aeg lühikeseks. Aga pean tõdema, et oli tunduvalt parem, kui eelmine kord. Mõlemad korrad nüüd olid paremad. Hobune ei ujunud nii palju enam säärte vahel, oli tunduvalt täpsem ja mitmeid kordi vähem ülepaindes, st see ülepaine oli pigem hetketi kui et läbiv.
Pärast paari päeva kaelarihmaga sõitmist käisime me ühel päeval jalutamas põllul, selline mõnus mitte-midagi, aga natuke liikumist päev.
Ja pärast põllujalutust, mis muide oli ka väga äge, kutsud tulid kaasa ja very cute, oli jälle trennipäev.
Trenn algas jalutamisega põllul, meiega ühinesid minu kallis elukaaslane Ekke ja tema poni Eti ning meil oli väga vahva. Pärast soojaksjalutamist jätkasime meie Aramiisuga trenni platsil, sel korral nöörpäitsetega. Me jõudsime sõita tõesti vähe aega, aga kuna härral on juba talvekarv ning temperatuurid on suviselt soojad, oli ta lihtsalt niiiiii higine, et see oli midagi hullu. Aga trennist ise - tegime mõned kontragalopi voldid ja mõned edasi-tagasi sõitmised galopis, traavi osa oli minimaalne ja lühike ja no kuna ta väga palju liikuda ei soovinudki traavis, aga galopis on tunduvalt elavam, siis rohkem keskendusimegi sellele. Trenni lõpuks oli ta igatahes nagu kaltsmärg. Meie trenn platsil kestis kokku ca 15 minutit.  (see oli üleeile)
Eile oli I. siin ja vaatas meid kõrvalt. Wheee. Trenn ise nagu oli veidi ..uimane. Aramis oli kuidagi eriti väsinud või tüdinud või no resistant säärele, mis tegi asja küll veidi keerulisemaks ja no the pressure was on, sest viimati enne seda oli I meid vaatamas mingi 4 kuud tagasi? niiet oleks tahtnud muidugi, et A oleks olnud nii toredasti sääre ees, nagu ta mul vahepeal siin paaril korral olnud on. Aga tegime esimesed tõsted otse kontrasse ja tegelikult oli Aramis ikkagi tubli. mina nii tubli ei olnud, aga thats ok I guess. Trenn lõppes jälle sellega, et Aramis oli kaltsmärg. Nii ta siis istubki mul pärast igat trenni tunde boksis teki all ja kuivab. :(
Tänane oli mingi...mõnus. Võtsin poni, tegin käppelt puhtaks, hüppasin selga, läksime tegime põllutiiru, mille käigus proovisime teha veidi üleminekuid, veidi traversit, veidi sääre eest astumisi ja trenni kogupikkus oli ca 10 minutit, üleminekud olid pigem tagasi halvad kui edasi halvad, mis on meie puhul ebatavaline vist ja no...in general, he is such a sweet boy, nii tore oli, et tal oli täna minekut. :) Muidugi me olime üksi kuskil sahisevate lehtede vahel (uuh, nii hirmus) ja muidu ka veidi pinges, aga pigem nii, kui et ma pean pidevalt ja jätkuvalt teda nügima.

Mmm, kuidas te oma ponid kuivaks saate selliste ilmadega? Eriti näiteks hobused, kes on vabapidamisel? või whats up with the situation? Sest mul on küll tunne, et ma ei saagi vist siis trenni teha enam nüüd seni, kuni karv jälle maha aetakse... nagu...what :)

Aa ja teine küs veel, kas kellelgi Amigo Mio tekke olnud on? Ma saan aru, et ta on Horseware Irelandi omast kõige juustum ja mõttetum, aga kas ta on parem, kui a'la muude firmade tekid? miks? ei? ja? ma ei suuda otsustada ja mul hakkab juba sellega kiire olema. Praegu selle HW Rhinoga ma olen küll väga rahul.

Eti ja Aramiisu pilt maastikul jalutamisest ka.

Wilder Mind

Render (28.08.2015 seisuga) on 142 cm kõrge, kämmal 20 ja koondhinded järgmised :
tüüp: 8,5
keha: 9
jalad: 8
samm: 8
traav: 7,5
galopp/hüpe: (hüpet ei näidanud) 7
üldmulje: 9

Üldjoontes ei oleks osanud nii häid hindeid oodata, natukene kurvastas ehk traavi hinne, galopist ma ei hakka üldse rääkima, sest ta lihtsalt ei jooksnudki meil too päev galoppi, vaid pikendas traavi, siis korra tõstis ja siis jäi traavile. Palav oli ka ja me polnud väga palju harjutanud korrektset ühtlast liikumist üheski allüüris :)  no igatahes üldjoontes olen ma väga rahul ja Renderi üle saan ainult väga uhke olla.

Aramise üle saan samuti uhke olla, sest treeningud on läinud veidi pikemaks, natuke keerulisemaks ja kohati on mul tõesti tunne, et midagi on paranenud. Nüüd ühel päeval mul oli tunne, et ta on kergelt kange ja ebaühtlane, seega pärast seda sai ta ühe puhkepäeva, kus me ainult koos koplis õunu sõime ja täna me käisime niisama jalutamas hetkeks (rohkem maiustamas) ja puhastuses. Homme tatsame veel rahulikult ja esmaspäeval vaatame, kuidas tunne on. Kogu selle suure trennihoo juures on positiivne minu jaoks see, et Aramis, kes üldjoontes armastab sööki rohkem kui midagi/kedagi siin maailmas, on hakanud mulle rõõmsalt vastu tulema igal korral, kui märkab, et ma olen lähenemas. Ka siis, kui ma kõnnin mööda ta koplist, tuleb ta värava juurde vaatama, et mis me nüüd teeme. Väga armas poni! Palun nüüd kõik pöidlaid hoidma, et käiguvahet meil ei ole ja Aramise tervis on korras, lihtsalt üks paaripäevane minipuhkus oli puudu.

Lubasin küll koolituse kohta kirjutada sel korral, aga raske on kirjutada, sest käisin vaid reedel ja pühapäeval. Kuna reede oli selline päev, kus ta kõigi ratsanikega väga põhjalikult algtõdesid istaku osas lahkas ja pühapäev oli selline päev, kus tegeleti nö laupäevase kordamisega ning osad sõitsid skeemi, siis kohati oli nagu mingi - mh, mis eile tehti?? tunne. mitte, et see mind üllataks.

Reedese osaga jäin väga rahule, mulle meeldis, kuidas ta selgitas lahti istaku põhitõdesid ning ei lasknud ennast häirida sellest, kui trenniga kaugemale kui paar ringi sammu ei jõutudki. Korduvalt rõhutas ta ka seda, et hobuse seljas ei istuta vaid seistakse ja ma väga nautisin seda, et ta ei lubanud hobust kickida või tirida for no reason. Sympathetic ja fair rider on...the rider.. ja no see tegi minu jaoks vaatamise palju toredamaks.
Pühapäeval sain kuulda veidi tema analüüsi ning näha seda, milliseid tähelepanekuid tema tegi samas kui mina näiteks oleksin lähenenud hoopis teisele probleemile või ka näiteks samale probleemile teiselt küljelt. Oli väga huvitav näha tema väljapakutavaid lahendusi ning seda, kuidas need actionisse pandi. Samuti sain sealt endale päris mitmeid harjutusi, mida ma tahan tulevikus kindlasti trennides proovida.
Kas ma läheksin uuesti ta koolitusele? Jah!
Kas ma maksaksin selle eest ka rohkem? Jah, ilmselt küll.
Kas ma osaleksin oma hobusega? Ma ei tea :) ... see pole konkreetne ei, seega nagu..must have been pretty impressive for me.

Mul on ainult äärmiselt kahju (ja natuke piinlik), et niiii vähe inimesi oli tulnud sinna kuulama/vaatama. Jääb ainult loota, et laupäeval oli maneež puupüsti inimesi täis ja uksest ning aknast valgus üle ääre, sest noh...Kui on võimalik õppida, siis miks mitte? :)

The only person you should compare yourself to is the person you were yesterday"

Räägin essana Renderist ja siis Aramisest :)

Render käis siin paar päeva tagasi oma esimesel maastikuretkel üksinda. Muidugi käekõrval :)
Ta oli hullult tubli ja ma olin nii uhke. Ekke tuli meiega kaasa, et teha mõned pildid ja sest...ilus ilm oli, miks mitte :) Ta oli julge, enesekindel, viisakas ja rahulik, I'm so proud :)

Nagu what are you, perfect?? :) ilmselgelt.

Aramise juurde.
We've been so busy!
ma ei  mäleta, kuhu ma viimase kirjutamisega jäin, aga pühapäeval Aramis käis trennis ja trenn oli imeline! Suhteliselt pimedas läksime ja nii mõnus sääre ees olev äge ja püüdlik poni!
Esmaspäeval käisime käekõrval tormi trotsimas ja nats ringi jalutamas, niii mõnus feeling jäi sellest sisse, cant describe, aga nii..siduv :)
Teisipäeval käisime 2 tunnisel matkal metsas. Metsagalopp oli ikka hoopis midagi muud kui platsigalopp. Pean hakkama tihemini taga kuskil põllul võhma tegema. Ta läks mõnusaks ja lahtiseks ja kergeks - i like it! no üldse, i like him alot.
Kolmapäeval oli täiega tuus kavaletitrenn that I loved alot!
Neljapäeval oli jälle lühike jalutuskäik kahe raske päeva tasakaalustamiseks ja lihaste lõdvestamiseks ja reedel poni sai lõpuks puhata!
Laupäeval oli meil täiega vahva trenn suulistega, sadulata ja no poni oli hullult tubli (mina mitte nii väga) ja laup õhtul sai poni vaktsiini, seega täna, pühapäeval, Aramis puhkas. Homme teeme sammus ohjamist äkki või midagi  muud toredat ja rahulikku!

Praegu rohkem pikalt ei kirjutagi, its late and i'm thinking :) Käisin reedel ja pühapäeval Margaret Hanseni koolitusel, mis mulle tegelikult väga meeldis ning millest prooviks järgmine kord ka paar sõna kirjutada. 

When you really are happy.

Me oleme teinud mitmekülgselt ja tublilt jälle trenni Aramiisuga ja tundub, et tasapisi hakkab tekkima ka mingisugune rutiin ja võhm. See on nii cool.

Viimasel ajal olen proovinud hoida treeningplaani võimalikult vaheldusrikkana, kuigi tihti kipuvad ikkagi nii mitmed trennid veidi ühte auku minema. Proovin tulevikus rohkem proovida.

Uus on see, et viimased kolm? neli? nädalat olen suutnud ikka korra nädalas maastikul käia, mis on mingi uus ja äge regulaarsus ja i'm not willing to let it go! Minu poolest sadagu või pussnuge, we can do it! Aramis on maastikul nii mõnus, suhteliselt (kuni väsib) edasipürgiv ja üpriski julge. Nagu nii badass poni. Ma tahan järgmine suvi minna temaga trippima nagu veidi pikemalt, aga selleks on meil nüüd vaja jääda selle juurde, et vähemalt kord nädalas maastikul (siiani olen käinud metsas ülimeeldiva seltskonnaga ja viimased korrad on kestvuse poolest olnud ca 1h,20 min) kas või sammu, aga aktiivne ja selline. yes.

Samuti olen saanud laentsida cavessoni katsetamiseks, mis kusjuures on olnud nagu väga huvitav ja ma ei olegi siiani otsustanud, et kas ma peaksin endale ka sellise asja hankima või mitte. Mulle meeldib kohati küll sellega tööd teha, st mulle meeldib väga, aga Aramisi NII väga häirib see, kui nöör läheb nina pihta. Esimene kord ta lihtsalt puristas terve trenni ja oli nagu mingi väääga häiritud, raputas oma nunnut peakest ja arvas, et midagi läheb ninna (tal on samasugune reaktsioon olnud ka putukamaski peale, millel oli ninani ulatuv putukakaitse), samas muidu proovis Aramis tublisti keskenduda ja kuigi see oli ta jaoks suhteliselt keeruline, tegime mõne harjutuse sellegipoolest. Ma pikalt ei soovinud teda kiusata, sest oli näha, et teda segas see korde nina vastu minek. Otsustasin siiski proovida veel ning teisel korral oli peaga raputamist ja puristamist veidi vähem. Kolmandal veel veidi vähem. Neljandat korda me ootame alles :) Muidu aga - üllatavalt loogiline oli kogu see asi Aramisele algusest peale ja muidu justkui tundub, et talle see sobiks. Mingit erilist vahet ma tegelikult samas nagu ka ei näe.

Platsitrennid on meil samuti olnud suhteliselt produktiivsed, üleminekutega oleme tegelenud ja mul on tegelikult mingi tunne, et vist kohati on isegi natukene paremaks läinud nii üks kui ka teine asi. Ma ootan väga I'd külla, äkki ta siis oskab võrrelda suvega, ma ise ei saa ju midagi aru :) Nagu ikka.
Ühel heal päeval palun kellelgi pildistada/filmida ka, äkki õnnestub. Muidu, Aramis on tsipa otsemaks saanud ja natuke rohkem sääre ette jõudnud. Oleme hakanud rohkem pusima igasuguste külgliikumiste kallal, lihtsalt sest praegu on selline periood :)


Ja no muidugi, ma ei saa teile ju jätta rääkimata Renderist, kes on nüüd juba NII suur poiss :) Kohalik ülevaatus - done! Hindeid veel ei tea, aga mõned head sõnad lausuti ta kohta küll. Kindlasti lisan siia need head sõnad teilegi nähtavale, kui need kunagi kätte saan :) Praeguseks aga peate leppima paari pildiga.
Nüüd, kus poni on 2, me proovime korra nädalas käia koplist väljas maailma avastamas ja enesekindlust kasvatamas. Ta on täiega äge ja armas, nagu nii tuus väike ponipoiss. He was so tiny :)
Kuna Aramisest uusi pilte pole, siis ongi Rendu piltide kord! Here's to you, my little awesome dude! 

We started off as nothing.

Viimasel ajal on trennid olnud nii head, et on raske midagi analüüsida, sest emotsionaalne pool peksab tugevalt üle ja kõik on nagu mingi ...only highlights. 

"Kuu aega ei tohi vähemalt ratsutada" sai murtud. Aramise selga ronisin ca 7 päeva pärast reieluu mõra diagnoosi, ent kui haiget ei tee, siis... milleks oodata. Proovin võtta rahulikult ja tuleb enam-vähem välja ka. 

Nüüd natuke trennidest, mis viimasel ajal olnud on :)

Üks päev käisime maastikul koos Aramise uue sõbraga. Tegime suht pika tiiru isegi, 1,5 h. Aramis oli supersweet, nagu ta viimasel ajal kogu aeg on. Retk oli mõnus ja läheb kordamisele loodetavasti varsti!

Eile proovisime esimest korda cavessoni kasutada ja pean ütlema, et talle väga väga käis närvidele see nöör, mis nina vastu aeg-ajalt läks, st ta puristas ja tatistas terve trenni ja raputas peaga jms. Maast töötasime siis. Aga muidu poni oli täiega imeline, tegime veits üleminekuid, veits proovisime renversit ja no, mis üllatas, oli see, kui palju tal powerit oli. Pole tema puhul just kõige tavalisem, aga nautisin seda väga! Olin trenni lõpuks ikka väga liigutatud ja rõõmus ja noh, nii tore, kui ponil on energiat. 

Täna pidin platsil sõitma, aga pärast kümmet minutit otsustasin hoopis põllule minna. No regrets, nii ilus oli!! :) 

Homme on jälle maatöö päev, ma juba ootan täiega!  :)