Teekonnast

Oleme kohal, oleme elus ja oleme vist enam-vähem terved ka. Mitte päris, aga enam-vähem.

Kõigile teile, kes te kunagi mõtlete nii pikka teekonda ette võtta koos hobustega....unustage naiivne unelm, et see on lihtsalt pikk ja tüütu, aga otherwise suht happy kulgemine. Meil ei möödunud päevagi actionita. Ja teate mis? Hobused korraldasid täpselt null jama. Kõik jama, mis oli, oli korraldatud mitte because of them vaid inspite of them being true heros.

Enne kui ma hakkan midagi rohkem jutustama (ja tea kui palju ma seda teha viitsingi), pean ma veel korra kiitma oma hobuseid. Mu vapper Aramis, who was a rock! You did it! Ta lihtsalt ..sai hakkama kõigega! Imeline hobune. Ja mu vapper Aragon, kelle puhul ma võiksin öelda, et üllatus oli veelgi suurem. Pärast pikka päeva järgmisel hommikul kell neli marssis ta autosse sisse ilma igasuguse mõttepausita. See ei olnud esimene ega viimane kord, kus ta üllatas mind suurepärase käitumisega. ausalt! He is my hero. they both are! Süda tilkus verd kui neid autosse panin, aga for now, me oleme kohal. ja Lets just hope, it will be worth it. Minu imehobused!


Teekonnast siis, nagu lubatud.
Esimene päev - start 5.00, äratus 4.00. Ponidel tuju okei, transpordikaitsud peale, sabakaitsud peale, ponid autosse, minek. Me läksime kodust ära ca pool h hiljem, kohmitsesime ja ma veel ütlesin koertele tsauki ja nii see algas. Esimesena olin roolis mina, imeilus uduhommik oli. Sõitsin ilusast suuuurest uhkest põdrast mööda (rahulikult) ja nagu selline...tore tuju oli ja kuidagi et ohh, seiklus ja vahva. See kestis umbes Poolani. Poola on lõputu, ma ei tea, nagu... can somebody just make it illegal vms? Selleks ajaks hakkasime vaikselt mõlemad ka väsima. Peatusi tegime iga 2-3 h tagant, ponid said juua ja kommi ja paisid ja natuke aega puhata.Poola lõputus jõudis meile kohale siis, kui avastasime, et on saabumas öö ja me pole veel kuskil. Ööbimiskoht, mis pidi olema ühes kohas, muudeti ära paar tundi enne meie saabumist, seega ei olnud meil ka selleks ööks hotelli. Kohalikud küll pakkusid midagi, aga me jõudsime nii hilja ja kuna järgmisel päeval pidime vara startima, otsustasin ööbida hobuste juures. jep, tallis. Ekke magas autos. Seal olid need nõmedad võistluste boksid, kus nad ei näinud ka üksteist ja Aragon autost maha tulles köhis päris palju (trimerazin kaasa võtta just in case oli väga geniaalne idee, aitäh!) ja no in general nad olid kahekesi mingis hiiglaslikus hoones. Aragon värises väga kaua pärast mahatulekut veel. Aa, autos oli ta suutnud ära võtta kaks transpordi kaitset. Ma proovisin talle reaalselt seitset (ja ei, ma ei liialda) paari transpordi kaitsmeid (ponid, fullid, cobid - KÕIKi erinevaid) ning reaalselt ükski paar ei olnud talle sobiv. küll aga tundusid need, mis talle panin, enam-vähem okeid ja piisavad, et ära ei tuleks. Well, I was wrong.
Boksis olid ponid rahulikud ja sõid-jõid hea meelega. Tegin neile veel mashi ja mingi hetk vaatasin seal põrandal pikutades sõpru ja no nii see uni tuli... tunniks.

Kell neli uus äratus. Hobused puhtaks, tekid maha, jalutama 20neks minutiks (jep, mööda pikka talli edasi-tagasi, sest õues oli kottpime). Hobused autosse, minek. LÕPUTU Poola ei lõppegi. Uus kuumalaine, 36 kraadi vahepeal. Talvekarvas Aramis. Õudus!! Meie auto konditsioneer (olgu siinkohal mainitud, et auto on äärmiselt korralik ja ei ole kordagi varem sellist probleemi olnud) ei suutnud autot jahutada. Millest me räägime siis veel hobuseautos. Kõik olid higised. üleni. inimesed, hobused.. Ma ei mäleta sellest päevast väga midagi, va seda, et olin kurb, et autos uni ei tulnud. Väsimust ma muidugi neil kolmel päeval ei tundnud. Päev oli sama pikk vähemalt. jõudsime kell 21 kohale Hollandisse. Võtsin ponid maha, keegi pidi tulema kohe ja värava lahti tegema. Jalutasin ja olin rõõmus, et okei, hobused maas ja tundub okei koht, saavad kohe puhkama ja meil ka hotell olemas, saan pesta. Ei. see oli vale tall. See oli siis see koht, kus ma oleks peaaegu nutma hakanud, autojuhi igasugustesse kohtadesse saatnud ja lihtsalt öelnud, et me ei lähe. Aga midagi see muutnud poleks vast.. Natukene torisesin, palusin oma superponide käest vabandust ja seal samas, mingi misiganes talli parklas kuskil tee ääres panin oma vaprad hobused uuesti peale, et sõita Belgiasse. PÄRISELT KA!?!? kuidas selline orgunn. ohjah, ma ei hakka uuesti vihaseks saama. Hobused olid super. Kui jõudsime lõpuks õigesse kohta, oli kõik suurepärane. Niii suured boksid, kõik valmis, mõnus avar tall, kus palju teisigi hobuseid, Ca 7x4m boksid, imehea hein ja nagu järsku oli kõik okei. hobused igatahe olid väga rahulolevad ja meie hotell oli endiselt piisavalt lähedal, et sinna minna. Tegin ponidele söögid, alustasin Aragoni Trimerazini kuuriga (kuigi teisel päeval köhis ta juba tunduvalt vähem, tundub, et toru oli liiga kõrgel talle ja pea liiga üleval. sidusin ta nii pikalt, et ta sai astuda sammu tagasi ja pea sellest rinnapuust sisse poole panna. ta on ikka pisike) ja toimetasin asjad ära. Läksime hotelli, mis oli täiesti korralik ja tore. sain pesta ja veits magada.

Enam ei mäleta, kas kohtusime kell neli või viis tallis. Aga hommikul Ekke läks autosse juba ja ma võtsin viimaseid asju ja ei pannud tähele ta arvutit. :) ooooops. uks seljataga kinni ja autosse minek. E küsimuse peale, et kus arvuti on, vajus süda saapasäärde. Tore oli kell misiganes ulmevara hotellionu üles ajada. Me olime kuskil väikses kohas ja hotellionu elas seal samas majas. No ta lõpuks ärkas ja kui nägin et ta tuleb, jooksin autosse, sest ma ei oleks tahtnud ta nägu näha :) Ekke ütles, et ta oli täitsa viisakas ja rõõmus olnud. Sorry, E, et ma nii pudru olen. E sai ilusti kõigega hakkama ja no teekond algas. Olin rõõmus, et viimane päev. Praamisabas ootasime vaid ca 2 tundi ja enne sadamat tegime sellise triki, et ma läksin hobuseauto peale ja Ekke läks üksi sõiduautoga (erinevad sadamad ja erinevad laevad, sest hobune on ju cargo..). Nii. piletid ostetud, tagant uks lahti ja istun hobuste juures.Vaatan, et ooooo, kui lahe, õpetatakse otsingukoeri välja või midagi, et näe, siin otsivad ja nii vahva ja tore ja siis mingi kohe meie kõrval oleva suure veoki auto all koer jääb istuma. Ma mingi et OOO nii vahva, midagi leidis, nii tore, tea, mis sinna peidetud on. Sinna oli peitnud ennast üks pagulaspoiss ja EI, see ei olnud koolitus. Minu suureks üllatuseks. Ikka väga hea reality check sellest, kuidas kui asi ei toimu enda koduhoovis, siis automaatselt mõtled ...naiivselt. Pagulaspoiss võeti veoki alt välja ja mina panin igaks juhuks autoukse kinni, kuigi endiselt kestis rõve kuumalaine. (olin lugenud kuidas pimedas mingi pagulasgäng oli rünnanud mingit hobuseautot et sisse saada.) Hiljem istus ta meie auto kõrval teeääres kaheksa politseitüübi vahel, siis julgeisn ukse jälle lahti teha. Kahju oli veits, aga rohkem nagu.. mõtlemapanev, et mille nimel siis eluga riskida või et.. mis see sinu elu siis väärt on. Veoauto põhja all sõita kilomeetreid? ma ei tea.. Igatahes selline suht deep värk.
Praami nüüd. Algul sain aru, et hobuste juurde jääda ei või. Siis aga kõik läksid ära ja ma olin seal all üksinda järsku. veits hirmus hakkas ja lõpuks leidsin mingi töötaja ja läksin ikkagi üles. Saime seal autojuhiga veits puhata ja tsättida ja hästi tore oli. Inglismaale sõitis praam ca 1,5 h. Appi, tagurpidi liiklus! Inglismaa teed olid suht meeldivad ja nagu kõik sujus kuidagi muretult. Tuju oli hea, sest kohe-kohe-kohe saavad hobused maha autost ja ei pea sinna enam vähemalt kuu aega sisse ronima! Vabandust nüüd väljenduse eest, aga no hui. St uuesti autosse ei pidanudki, aga viimased ca 40 km olid UK 10-aasta kõige hullema tormi keskel.http://ichef-1.bbci.co.uk/news/624/cpsprodpb/146E8/production/_91188638_3415abd2-6ba8-4ed2-8444-3398b358544e.jpg - mitte minu, aga pilt sellest tormist. Selline lai äike vähemalt 1x sekundis, vahepeal rohkem. Ainult sähvis! me olime mägede vahel, ülikitsastel teedel, kottpimedas,  KÕIKJAL oli vool kadunud. Ka väikelinnad kust läbi sõitsime, olid täiesti elektrita. Poed, söögikohad jne. 20 km enne kohalejõudmist küsis Ekke, et palju sõita on. 20 min hiljem küsis ta sama küsimuse ja muutunud oli 3 km.... Ja ma ei liialda. Väga hull! Minu sügavaim kummardus autojuhile, kes pidas vastu ja mu hobused sellise pasarahega elusalt kohale toimetas. Olen tänulik elu lõpuni! Torm oli selline, et mina kaardilt silmi tõsta ei julgenud.

Me jõudsimegi lõpuks kohale, tho! Hobused said kottpimedasse ja natukene uppuvasse talli. Söögid, joogid ette ja suhteliselt ruttu said nad jääda sinna lihtsalt iseseisvalt puhkama. Järgmisel hommikul kohtusime vara..

Praegu edasi kirjutada ei jaksagi, aga no what a freakin journey. Glad to be here.
Igatahes, minu list asjade osas, mida kaasa võtta on vaja pikenes tunduvalt, sest aramis higistas sabakaitsme märjaks täiesti nii, et kolmandal päeval seda peale panna ei saanud ja ta oli sabakaitsmeta ja kohale jõudes oli saba katki ja mädane, nüüdseks on see õnneks suht ..talutav.

Muidu oleme harjunud ja eks ma proovin peagi kirjutada sisseelamisest ja kõigest ka, kui kunagi jaksu selleks leian :) 

pildid absoluutselt suvalises järjekorras. pardon! Siin on nii kohutavalt tüütu neid korrastada ka hiljem, seega.. so it has to be! 

Aragon

Lõpuks võtan end kokku ja kirjutan pikemalt sellest putukast.
Aragon ex Aleks ex Aramis on nüüd siis see kõrb poni, kelle mina ostsin Aleksina kuid kes passi, kiibi ja suguvõsa järgi on Aragon. Sain just eile tagasi ka passid, nüüd on asi ametlik. Oh seda tsirkust küll.

Aragon tuleb koos Aramisega välismaad avastama. See otsus oli minu jaoks väga keeruline ning vähemalt kuu aega proovisin ma leida põhjuseid, miks teda mitte kaasa võtta. Üheks neist on muidugi siiani püsima jäänud rahaline pool... Kõik ülejäänud põhjused suutis ta ümber lükata. I tried to fail him in so many ways ja he just came through to me every single time. Ta on minu jaoks väga eriliseks saanud ja mõte sellest, et ma jätan ta siia, tegi mind äärmiselt kurvaks, seega iga kord, kui temaga tegelema läksin, oli nagu mingi nutumaik kurgus. Ta on alati valmis tulema, ta alati üritab ja alati annab endast parima. Nii me siis töterdame, olen nüüd sõitnud taga kokku ca 20 korda, mida pole just kuigi palju.. Selle ajaga oleme käinud põllul ratsutamas, võõras tallis ratsutamas, teinud oma hüppetrennikese ja no vaikselt tuleb juba midagi välja ka. Muidugi mitte alati, aga temaga töötamine on pure joy ja ma tõesti naudin igat sekundit temaga.
Suulise osas on härra päris valiv, nüüd just ükspäev proovisime sõita kolmeosalise oliiviga (kaheosalise oliivi asemel) ja praktiliselt kohe tulid esialgsed kombed tagasi - suuline ei meeldi, nätserdab neid hullult ja trennis isegi rapsis peaga ja üritas nö ratsme kontakti eest põgeneda. Ei hakanud teda väga millekski sundima, tegime oma väikse trennikese nii, et proovisin õrna kontakti kuskilt leida nii, et ta oleks nõus selle asjaga, aga üldiselt läks pigem edutult. Tagasi kaheosaliste juurde we go! Naljakas kui suur erinevus see tema puhul ikkagi on. Esialgu alustasin kolmeosalise trensliga üldse temaga... see ei sobinud, siis panin kaheosalise oliivi, see meeldis ja suu jäi kohe rahulikuks ja pehmeks, see üleliigne mälumine ja jauramine lõppes praktiliselt koheselt. Ehk siis sain selgeks pildi, et kolmeosaline on out, kaheosaline on in, võib olla oliiv või trensel.
Oleme natuke suulisteta ka ikka teinud asju, see meeldib talle ka.

Toomingal käigust lubasin kirjutada. Kuna tegemist noorega, kes üksinda kunagi treikus sõitnud pole ja on ühe korra elus üldse varem treileriga sõitnud, siis paar päeva enne minekut hakkasime harjutama treileris käimist. Hästi rahulikult ja mõnusalt läks kõik sellega, ta oli hästi vahva ja vapper ja julge. Tuli kohe esimesel päeval julgelt treilerisse, käisime seal õhtusööki söömas. järgmisel päeval panin puu tagant kinni, kolmandal tagant ka kinni ja sõitsime 20 meetrit :) No selline nämmutamise värk, aga no pigem natuke alguses nämmutada ja siis hiljem nautida ilusti treileris käivat poni. Toomingale mineku päeval kõndis poni otse treilerisse. Ka pärast treeningut kõndis ta otse treilerisse, ilma ühegi kahtluseta. Aramis vähemalt punnitab silma korra ja siis tuleb. Poni ei punnita midagi ja on äärmiselt usaldav :) Panin igaks juhuks kaamera treilerisse ja sain terve tee teda telefonist jälgida, see oli väga vahva :) tagasiteel ta juba natukene isegi sõi heinavõrgust.

Trenn ise oli absoluutselt vahva. Kui kohale jõudsime, siis tervitati teda suure kisaga, millele poni isegi ei vastanud. Härra hirnus ühe korra, seda siis.. enda peegelpildile :) üldiselt käitus ta üle ootuste hästi ja oli käsitletav ja viisakas. As he is mostly.

Tore on näha, mis väiksest täitanud ponirotist saanud on ja loodan, et meie teekond läheb siit vaid ülesmäge :) Kui kauaks me koos tiksume ja mis plaanid tulevikus on, eks näis.. Aga praegusel hetkel on tore koos jätkata ja olen äärmiselt õnnelik, et saan seda teha. Loodan, et pikk ja keeruline kolimisprotsess on talle ületatav ja kergem, sest saab selle ette võtta koos sõbraga.

Kolimisega on nüüd nii, et kuupäev on paigas ja kui mingeid ettenägematuid muudatusi ei teki, siis on meil siin kodus mässata aega veel veidi alla kahe nädala.  Natuke kurb, natuke tore. Osad 'see you soon' id on juba öeldud, osad veel öelda.

All in all, i'm pretty sure we can do it :) ja ma olen väga rõõmus, et saan seda teha koos kahe nii laheda tüübia. Luban, et järgnev postitus on Aramiiisu postitus.

Et kes on kes.

Kõigepealt jätkuks eelmisele postitusele, teeme selgeks, kes on kes. Ja pärast seda võtaksin kokku kiirelt ülevaatuse ja tulemused.

Nii, ülevaatusel näitasin kõrbi poni (lisaks näidati meil siin veel kahte minu hobust ja Mia näitas ka enda poni) uutest, võiku ei näidanud. Tuli aga välja, et mu kõrb poni on tumevõik, seega ... no seda märgistega tüüpi. Siiamaani oleme teda kutsunud Aleksiks. Kui küsiti, et mis hobuse nimi, siis olin hetkeks veidi kohmetu ja pärast olukorra arutamist otsustasime, et nimi on ikkagi kiibi järgi, seega tegemist on Aragoniga instead. So asi ametlik! Nimed vahetatud, et dokumendid vastaksid hobustele. Suhteliselt jabur olukord, tõden ma uuesti. Ma ei tea, õnneks hobused ei pahanda, kui ma neid vahepeal valede nimedega kutsun, küll aga on need tallis parajalt segadust tekitanud,  need nimevariandid. Olen avatud toredate hüüdnimede pakkumistele.

Nüüd siis ülevaatuse juurde.
Ponid esinesid ja käitusid kõik supervahvalt! Olen väga uhke oma noorhobuste üle, kes üllatavad mind alati oma mõistliku käitumise ja korras mõistusega.

Render esines esimesena, hinded küll nirumad kui eelmisel aastal (ei oskagi öelda, et miks, oleks väga huvitav muidugi teada :) ), aga endiselt kõrged ning oleme oodatud üleriigilisse finaali, kuhu mina aga temaga minna ei saa oma kolimisplaanide pärast.  Jääb vaid loota, et Magnusel on aega temaga tegeleda eelnevalt, sõbraks saada ja käia teda näitamas seal ka suurema massi ees. Kuidas see sujuks? pole aimugi! Loodan, et härra saaks hakkama viisaka käitumisega ja et ta palju Magnusele peavalu ei valmistaks.. Selline esimene kodust eemal esinemine on muidugi veidi stressirohke, sest rohkem kui toredaid hindeid, tahaksin ma hobusele suurepärast kogemust. Lihtsalt, et kõik oleks tore, rahulik ja armas. Eks me arutame seda asja veel, aga Säreverre minek ehk ikkagi toimub.

Pärast Renderit tuli platsi Täpu, keda näitas Annika, kes on temaga tegelenud siin suvel ja harjutanud ülevaatuseks. Neil läks ka täitsa hästi ja Täps oli totally sweet. Jalad hinnati nõrgalt ja liikumisest ei olnud ta tol päeval väga huvitatud, aga otherwise oli vahva, väga koostööaldis ja meeldiv tegelane.

Ja pärast Täppi oli kord Tuusa käes, kellega Mia tegeles. Tuutu oli tubli as usual :)

Pärast Tuutut oli aeg näidata ära viimae tegelane. Aragon ex Aleks siis.

Ta ei ole mingi suurem asi esineja seal kuskil platsil ja eelistaks, kui ma teda jooksma ei sunniks ja ta võiks seal rahulikult mugida, aga ma vana õelukas ajasin teda ikka taga ja sundisin jooksma :) 5-aastase ruunana ta näitamine on muidugi väga kahtlase väärtusega, aga tore oli kuulda, et sõrgats on tugevamaks läinud ja jalg veidi parem kui eelnevalt, samuti et ta on 2 cm kasvanud (jep, sest we have that problem, et ta on mingi miniponi). Üldiselt läks tal hästi, vabahüpped pole ta highlight (läheb väga kiireks ja madalaks), aga muidu on ta jube nunnu. no nagu nad kõik :)

Praeguseks kõik, pean jooksma. Ükspäev käisime Aragon ex Aleksiga Toomingal trennitamas ka, sellest tahaksin veel kirjutada. Ja sellest, mis me vahepeal Aramisega teinud oleme ja sellest ka, et kuidas see krdima kolimise planeerimine läheb.

 See you soon!

Huumorinurk.

Ehk siis lugu sellest, kuidas Aleksist saab Aragon ja Aragonist Aleks... vist.

Üks päev käis meil külas Silva Siil, tore naisterahvas, kes töötab VTA heaks ja tuli läbi, et vaadata, kas meie härradel hobustel on passid. Jah, kõigil meie hobustel on passid. Selgus aga jube huvitav tõsiasi..yes, try to follow me now, it gets complicated.
Aragoni (võik) passis oli värvus: hall, kiibinr vastas Aleksi kaelas olevale kiibile ja joonistusel oli märgistega hobune. hmmm.. Aragonil küll ühtegi märgist pole. Aga sugupuu justkui oli vähemalt see, mida ma teadsin, et on tema oma. Nii, võtsime lahti Aleksi passi, kus värvuseks oli kõrb, mida ta ka on, kiibi nr vastas Aragoni kaelas olevale kiibile, joonisel oli märgisteta hobune ning sugupuu justkui nagu oleks õige olnud. Eeee... et siis.. kuidas? Kuna mina eelnevaid omanikke ei tea, siis ei oska midagi kommenteerida. Kindlasti ei ole see normaalne, muidugi. Kui ma hobuseid vaatamas käisin, siis viskasin pilgud peale ka passidele, aga passid olid mõlemad mul käes ja vaatasin ka, et oleks joonistatud, olidki, aga seda ma ei jälginud nii täpselt, et kumb kumma pass on. Obviously ma polnud esimene, kes seda ei jälginud väga täpselt... (siit õppetund teistele, kes hobust juhtuvad ostma.. dokumendid võiksid ikka korras olla..) Noh, minul siis piinlik, et ei tea, kuidas nüüd nõnda ikka. Ei miskit, passide vahelt leidsin veel joonistused ja sealt sain teada, et Aragon on ex Aramis, sain aru, et nimi muudeti sest sel aastal oli juba keegi oma eesti tõugu hobuse Aramiseks nimetanud.

Praegu on passid teel seltsi poole, et viia sisse muudatus, aga kuna Aleksil on Aragoni kiip ja vastupidi, siis Silva võttis kätte ja uuris välja, et kumb siis kumb on. Ja teate, mis välja tuli? Kuna varsana mõlemad olid võigud, siis midagi läks ilmselt juba beebikutena sassi ja passides olid mõlemal valed põlvnemised! saate aru!? Ehk siis kui passides vahetada vaid värused ära ja hobuseid hakata teiste nimedega kutsuma, st nende õigete nimedega, siis on asi paigas..vist.
Kõige rohkem pakub mulle nalja see, et Aragon ex Aramis on Aleks, kes on mu praegune sõiduponi, ehk siis.. i have two Aramises.. ja no nalja pakub see seetõttu, et eelnevalt on mitmed mu head sõbrad ja tuttavad öelnud, et Aleks on nagu väike Aramis. tal on kusjuures isegi samasugune sokk taga. õigel jalal. Its funny and creepy at the same time :)

Ega mul rohkem midagi öelda ei olnudki, ainult seda, et ...things are messy vahel täiesti ootamatult.. ja et mis ma muud oskan teha kui laiutada käsi ja soovitada teistel valida hoolikalt müüjat ja kontrollida põhjalikult passi. Seda ma küll kuskilt otsast ei oleks osanud arvatagi, et ka vanemad passis vahetuses on.

Ponid on vahvad, tho, I love them alot :) Mingi päev kirjutan meie seiklustest Aleksiga ka, kui mahti saan..

Planeerimine alaku

Nüüd, kus plaanid on kindlad ja tagasiteed pole, tuleb hakata kiiremas korras organiseerima kõike.

Kojujäävate ponide asjad on enamjaolt vaadatud ning tundub, et kõigil on peaaegu kõik olemas ning olemas on ka inimesed, kes neid hoiavad ja nende eest hoolitsevad. Vahva.

Organisatoorse poole pealt nüüd siis.. Kõige raskem oli valida välja see (vajadusel esialgne) tallikoht, kuhu hr Aramis saabub. Piirkonnas oli talle, millel kodulehekülg olemas, ca 40 kanti, seega sai need kõik läbi vaadatud ning tehtud elimineerimise abil listide ja exceli tabelitega selgeks, et kus on kõige mõistlikum. Lõpuks aga leidus mingi koht just siis, kui olin kirjutamas tabelis valituks osutunule, mis praeguse seisuga juhib ning kus on tegelikult ka kokkulepped tehtud.

Mõte oli, et kodu otsime siis, kui tall on valitud, et saaks jälgida, et tallis oleks võimalikult lähedal käia. Mõeldud tehtud, ainult et...nüüd on kodu otsimisega juba isegi päris kiire. Õnneks tuleb kinnisvara kuulutusi igapäevaselt juurde ja valik on suhteliselt suur.

Kõige hirmutavam osa minu jaoks on transport.. Erinevate variantide kohaselt on teekond Aramisele 4-5 päeva pikkune ning iga päev tähendab see ca 9-12 h autos. Oma treileriga sellist teekonda ette ei võtaks kunagi, sest treiler ei ole hobusele teadupärast pooltki nii mugav, kui on auto, mis on tunduvalt stabiilsem. Oh shit, 9-12 tundi... That is a scary thought. pluss kõik need ööd erinevates tallides.

Usual thoughts during the night sleep:
* Appi, äkki ta ei taha enam autosse minna teisel päeval
* Appi, äkki ta ei tunne ennast võõrastes tallides hästi ja ta ainult stressab ja on kurb
* Appi, äkki kuskil tallis on mingi viirus, mis ta endale saab vaatamata vaktsiinist, sest palju hobuseid ja you can never know.
* Appi, äkki ma ei võta talle piisavalt mingeid asju kaasa
* Appi, äkki ma võtan talle liiga palju asju kaasa
* Appi, ma ei suuda otsustada, kas transpordi kaitsud on sellise reisi peal hädavajalikud või hoopiski kahjulikud ta jalakestele, sest need on palavad ja sõit on väga pikk. (siinkohal on oodatud kõigi inimeste arvamused, kellel on kogemusi pikema transaga) I mean tal on rauad ees.. Aga ta on suht hoolikas oma jalgadega.. aga tal on rauad ees ja see on transport ja never know.. aga transpordikad on suht palavad.. aga aga .. well this is endless.

Ma väga üritan leida oma zen kohta, aga see läheb vahelduva eduga paremini ja siis jälle halvemini. Aramis aga on alati olnud hea reisija ja kohaneja. Kõige tähtsam on söök, kui söök on olemas ja kõht on täis, siis võib ringi vaadata. Tuttav käsi, mis teeb pai ja annab õuna, on ka olemas, seega he can do it, I think.

Õnneks sõidame terve tee koos temaga oma autoga ja see aitab kindlasti säilitada mul mingit kainet mõistust. Noh, seda natukest, mis on alles.

Aga praegu, kui mul on veel kuu aega aega oma nunnude ponidega mängida, koduseid põlde mööda ratsutamas käia, sõpradega aega veeta ja Aramisega teha just täpselt seda, mis pähe tuleb, on kõik hästi. Nagu väga hästi :) Kodu on ikka the coolest place on earth ja oma ponid on uskumatult lahedad. Aramis muidugi eesotsas. ja kõik teised ka ikka eesotsas.

I'll color where I choose. Your lines are not for me!

Aramis on golden!

Ja every time your dreams don't scare you, they are not big enough!

You cannot train a horse with shouts and expect it to obey a whisper.

Ponidega on alati nii tore, kui nad on terved.. Tore oleks, kui saaksin siinkohal öelda, et olen väga õnnelik ja mul ei ole midagi muud kommenteerida. Aga see oleks vale :)

Kellest alustame?
Võtame Riksi. Viimase kuu jooksul on ta söönud Previcoxi, siis daniloni ja nüüd varsti uuesti previkat. Tehtud on blokaadid, painutusi 2x ja nüüd siis ka liigesesüstid. Kuna talle ei saa kortisooni süstida, sest tal on laminiit olnud, süstis Triin hüarulooni.. Eks siis varsti paistab, mis sellest välja tuleb. Praegu istub ta koplis ja on ise suhteliselt rõõmus. Röntgen näitas, et kabjapõhi on justkui veidi liiga õhuke ning see eelnevalt nii ei olnud, küll aga pole teada, et longe (mõlemas esimeses) oleks sellest tingitud. Piirkond on blokaadidega paika pandud, vähemalt.Ideaalses maailmas pakiks ma ta kokku ja sõidaks tartusse, kus tehtaks talle MRI, mille maksumus on ca 1t kanti ning siis me saaksime teada äkki mingi vastuse, kuid kahjuks tänases päevas ei näe ma selleks võimalust, arvestades seda, kuidas praegusel hetkel on kõik ponid mingite probleemidega.  On the positive side, röntgenit vaadates ei olnud mingeid märke läbipõetud laminiidist. jess.

Nüüd jätkame siis näiteks Aragoniga, kes on teine müstikamees.
Algusest tundus mulle, et ta iga ca 4-5-6nda sammu tagant teeb kuidagi hästi  natuke teistsuguse sammu oma ühe jalaga, aga panin selle pigem pinnase ja selle süüks, et tal oli ekstreemselt halb lihastik viie aastase hobuse kohta. Ja tundus, et see läkski paremaks pidevalt töö käigus, until it got worse. Ükspäev see oli ikkagi konkreetselt nähtav käiguvahe. Sõi samuti previkat ja puhkas, siis vaatasime Triinuga ja painutasime, tegime rtg'd (sada tükki ja kõik puhtad) ja siis sõi Daniloni. järgmine kord siis ca 10 päeva hiljem tegime blokaadid, nagu arvata, longe samas kohas, kabjaliigeses kuskil. Nüüd siis Aragon puhkab Oktoobri lõpuni, eks siis selgub, et mis sealt edasi saab. Tegelikult see on nagu ikka suhteliselt kurb, sest härra Aragoni areng jäi pooleli selle tõttu ning oktoobris juba ma enam temaga tegeleda kahjuks ei saa. Aragon on tõeline musirull ise sealjuures, aga no jällegi, loodan, et ta toibub oma murest peagi ja pikem paus aitab tal paraneda ja tal on tulevikus võimalik saada suurepäraseks ratsaponiks. Ta on tõesti imeline poni tegeleda.

Aleks on olnud eriti armas ja mul on mingi deal selle hobusega. I like him way too much, ma tahaks ta kogu aeg endal taskus hoida. Ta on nii pehme ja armas, kogu aeg käib mul süles ja no... mõlemad ponid on väga erilised, aga kuna ma olen nüüd pikemalt töötanud ainult Aleksiga, siis.. I know him better. Ta on hull entusiast, alati on väravas vastus, alati tuleb ja alati on huvitatud. Nii lahe tüüp!

Aramisel üllataval kombel ei ole praegu vist väga midagi viga. Mis on nagu jube tore, aga veidi kahtlane ka. Arvestades seda ebaõnne kuhja, mis meie õuel praegu on, on see lausa ekstreemselt kahtlane. Loodan aga, et see jääb äkki nii ka, et ei tekiks rohkem muresid juurde, sest ma ausalt öeldes tunnen end nii materjaalselt kui ka emotsionaalselt laostununa.

Aramisega käisime 2x I trennis, kui ta Eestis käis, oli väga tore ja huvitav ja kasulik. Ühe korra sõitsime kodus ja tegime üleminekuharjutusi ja asju ja kuidagi isegi kuigi ma olen neid asju üksinda pusinud küll ja veel, siis ikkagi kui keegi (I just eriti) on kõrval, lähevad asjad nagu paremaks. Ma ei tea, kas ta ei võiks mingi oma ajust mulle natuke loovutada või midagi. Igatahes oli kodus asjalik trenn. Teine trenn oli Toomingal, mis oli nagu veits keerulisem ehk mulle ja no ma olin ise kuidagi NII off my game ka, et ime pole, et keeruline oli .Aramis aga oli jälle väga tubli ja asjalik ja armas. as he is :) Olen väga tänulik Inksile, et ta on viitsinud meiega jamada ja see tõesti annab väga palju motivatsiooni juurde, kui ta saab tulla ja aidata :) Haha, Toomingale minekuks I tegi ponile patsid, ta nägi väga fancy välja ja oli nagu 'päris' :)

Aleksiga käisime ka korrra I trennis, Aleks oli tubli as always, nüüd me juba oleme korra isegi hüpanud üksikut väikest takistust, kuigi galopp on veel täiesti toores ja vahepeal on isegi keeramine natukene segadusse ajav :) Igatahes, oli samuti tore ja Aleks sai palju kiidusõnu, mis tegid mind väga rõõmsaks :) Aleks ongi superhea poiss! I really like him that much! Tahaks ta kogu aeg omale tuppa võtta. can I? please? kaissu?

Ah, ja ükspäev I ja Triin tegid ponide hambad ära, pea kõik said tehtud :) Jee.

Hobustejutud vist said otsa, nüüd siis muu juurde. Me läheme E ja A'ga aastaks välismaale, lähen teen ära oma magistri kraadi :) Lahkume septembris. Ma ei ole veel otsustanud, kas teen selleks ajaks kinnise blogi eraldi, mis on ainult lähedastele sõpradele, või jätkan siin. Ma isegi ei tea, miks see mõte mul on, aga kuidagi viimasel ajal külastan seda mõtet suht tihedalt.

Nüüd tulevad pildid ja siin on ka video meie viimasest kahest aastast  https://www.youtube.com/watch?v=sKBT7VXKsLc