I am where I am because I believe in all possibilities.

And the words are missing.
Well..
Rainbow ja Fiona juures käisin ka täna, pildid fotoalbumis kasutaja aramisaramis,
Ühe ehk panen siiagi. Ponid käisid esimest korda maastikuringil jalutamas käekõrval,
Imeliselt viisakalt käitus Fiona,kellega jalutas mu mittekogenud ema, kes kartis väheke.
Riksupoiss oli pisut rohkem sahmerdis,nagu ikka. Rahule jäin mõlemaga.

Aga Aramis..oh Aramis,Aramis,Aramis.
Ma ei tea- meil on nüüd võhma hakanud tulema,et siis hobune ei lähegi iga trenn märjaks,nii hea.
Sügasin teda mingi pool tundi, no sügeles ju.Karva ajab nagu ma ei tea kes. Kui lõpuks puhastamise lõpetasin,läksime talli.Proovisin hobusele selga hüpata- Mina ei oska..Kõik,kes oskavad,jagage soovitusi.No ma ei saa.. Pole võimalik. Kõhuga peale hüppamist ei taha õppida, tahan nii, nagu osad.. seisavad kõrval ja viskavad jala üle,nagu nalja:|
Igatahes,kui ma lõpuks maneezi ääre pealt selga ronisin(mark) , oli Aramise kannatus juba proovile pandud, aga ta oli suhteliselt positiivselt meelestatud,seega probleeme ei tekkinud.
Kõndisin vähe aega,alutasime traaviga ja keset trenni hüppas nurgast välja tallikass,Aramis neli jalga õhku,ma ka ehmatasin. Hea,et poiska kohale jäi,olen uhke ta üle:) Polnud midagi..
Trenn oli tavaline,kui välja arvata üks 20 sekundiline periood,kus oli lihtsalt...
Ma ei tea,ma ei oskagi seda kirjeldada,aga tunne oli vägev. Nagu olekski poni minu jalad. Nagu ,istusin kuidagi..õigesti.Olin õigesti.kõik tundus õige, nii lahe! Sellise hetke nimel elaks küll.Pärast jalutasime pikalt maha ja tegin söögi,viskasin kaeragi täna ise ette, kõik okidoki:)
Homme jälle.


Je t'aime,my ponies:)