Any remover of difficulties?

Minu kallis poni.
Järsku jõudis mulle kohale,et sain 18.Ja selle asemel,et rõõmustada, olen ma vaadanud läbi kõik pildid Ponist,mis mul on.Liiga kiiresti on läinud aeg, ma ei taha suureks saada.Ma tahan alati pisikeseks jääda,koos oma pisikese poniga.

Mäletan,kuidas alati ..lihtsalt iga jumala päev.. hiiumaal olles võtsin ma Ara koplist välja,istusin õunapuu najale ja lubasin tal õunu süüa.Istusin seal kaua, aegajalt tuli poiska minu juurde oma nosuga, pani õunaplöga pähe ja ajas mu niisama naerma. Olin 12 , südamesuksu oli minuga- kõik oli hästi.
Mäletan,kuidas alati... Lihtsalt alati oli tema kordetamine probleem ja me ehitasime koos Maiuga ringaia takistustes,et aidata tal meid mõista.Nikerdasime seda suhteliselt kaua,tuli teine viimane äbarik,aga poni ju siiski mõistis meid paremini.Olin 13, mu südameponi oli veel rohkem minuga, kõik oli hästi.

Mäletan,kuidas ...Alati enne hobuse kolimist kahetsen ma otsust hobust kolida,sest vahetult enne tralli tundub ta veel nii rahulik,harjunud eluoludega ja rõõmus. Nüüdseks on se peaaegu kadunud,ent ma kartsin Tema elu rikkuda. Mäletan,kuidas esimene kolimine Hiiumaalt mandrile läks kohutavalt,ent poni oli tubli. Kui kohale jõudsime,seadis end poni mugavalt boksi ja sõi heina. Juba järgmisel hommikul sai poni uue sõbra ja läks karja. Mäletan seda nii selgelt!
Olin siis äkki endiselt 13, kõik oli hästi,kuigi karjamaad jäid väiksemaks ja mänguaega vähemaks. Koos oli ikka kõik hästi,olgugi,et probleeme oli palju.

Mäletan,kuidas ...2005 aasta kevadel jõudis kätte üks päev,kus kõik tundus niivõrd selge,et võikski ratsutamist alustada. Võtsin kogu oma julguse kokku teades,et meil saab kõik hästi-ükskõik mis. Ronisin sinna selga esmakordselt,praeguseks on see aga juba nagu minu teine kodu:)
Olin siis 14 ning ei kahetse ühtegi tehtud otsust! Kõik oli hästi,sest ma uskusin temasse!
Mäletan,kuidas pärast poole juulini kestnud puhkust tuli teha julge samm ja teistkorda selga minna.Ma ju isegi ei kartnud, ma teadsin,et kõik on hästi. Terve suve väntasin rattaga vääna mäest üles iga päev, oma kalli poni juurde. Mäletan selgelt,kuidas ükskord poni isegi suure jooksuga minu juurde tuli,et päevase palavuse ja putukate käest talli pääseda, uhke tunne ikkagi,kui hobune Sinu poole pöördub.


Mäletan,kuidas jälle tuli kolida...Mäletan,kuidas sa hüüru oma koduks meelsasti võtsid.Mäletan,kuidas me esimest korda maneezis käisime,sa olid imetubli. Ratsutamine muutus sagedasemaks.Mäletan,kuidas kõik riidlesid,et ma nii vähe sinuga sõitsin- peaaegu üle päeva oli puhkepäev,ent..Mulle tundus vale nii noore hobusega iga päev ratsutada ja olen õnnelik,et teisi ei kuulanud! Olen õnnelik,et sa oled mulle nii tähtis,et Sinu pärast olen ma pidanud mõtlema oma peaga,uurima kirjandust,õppima inglise keelt,et ka väärtuslikumaid asju lugeda saada.. :)
Aga mäletad,kui me hüürus esimest korda õues treeneri trennis käisime?:) Kartsime mõlemad ju!
Mäletan,kuidas ...Alati riieldi,et saad liiga vähe füüsilist koormust,aga me ei suutnud lahti ütelda nendest maastikul jalutamistest,mida ma alati poniga koos ette võtsin.Poni oli küll käekõrval ebakindel ,ning vahel üritas ka joosta,minu olemasolust hoolimata. Aga kõik oli korras,sest õues paistis päike ja meile meeldis kahekesti koos veedetud kvaliteetaeg.Tähendab,vähemalt minule meeldis ning tagasivaadates sellele kõigele tundub,et ka sinule meeldis.
Olin vist endiselt 14 ,ning sina endiselt 3! Olime väikesed,aga tublid. Oleme endiselt,onju,ponipoiss!
Mäletad,kuidas üks trenn muutis peaaegu kõike?
Mina küll mäletan..Mäletan,kuidas ühe trenni tõttu hakkasin ma otsima kõiki muid võimalusi.Alustasin lihtsalt pehmemalt sõitmisega,tahtsin ju alati, et kõik oleks hästi.
Nii head lapsepõlve mälestused.Loodan,et meil läheb kõik edsai sama vaheldusrikkalt ning hästi.
Ning paremaks läks küll, mul oli alati hea koos poniga. Päike oli jälle väljas ja kõik toimis.4 aastane poni,15 aastane tüdruk. Kõik oli hästi, sest me püüdlesime edasi paremuse poole!
Ma mäletan nii hästi,kuidas üks õhtu ühe inimesega videosid vaadates möödus.Leidsimegi alternatiivi.Teadsime,et see ei saa kerge olema,aga ma teadsin,et ma muudan ennast ja Aramisi sellega paremuse poole. Ma teadsin,et me saame veel õnnelikumaks. Mõte läks ühest kõrvast sisse ning teisest enam välja ei tulnud.Mida rohkem ma uurisin ja mõtlesin selle üle,seda enam ma teadsin,et ma vajasin seda,see on minu eneseväljendus,poni eneseväljendus ja meie ühine heaolu sõltub nii väga sellest. Ma teadsin,et see ei saa olema lihtne-aga kas see oleks siis ühti nii kena,kui se oleks lihtne? HUI! Olin saamas 16, sina juba aasta järgi viiene.

Kõige kallim hobune terves maailmas.suuuuures maailmas.
Mul on veel palju pilte ees,mida vaadata. Aga sa oled hea,pehme ja minu. Ükskõik,mis tujus,ükskõik,mis konditsioonis,ükskõik millise laka või millise varustusega. MINU!


ja poiss ikka veel lonkab,olen mures:(

Ent muretsemiseks pole ju põhjust,kõik saab korda until we have each other.
Me jääme alati lasteks,ma tean ,Aramis,et Sulle meeldiks se!