Can't pretend..

Ei teagi enam,kust kohast alustada.

Alustan Rainbowst ,ta hoiab mind rõõmsana.

Eile ratsutasin temaga. ta on nii äge, tundus,nagu sõidaksin võõra hobusega - järsku on tast saanud nii tubli,püüdlik ja andekas pisike hobune,et sõnu pole.Armastan teda piiritult.

Täna läksin ka,tundsin temast juba puudust. Ta tuli galopis vastu - kes veel teeb nii? Ta tuleb ALATI ja tuleb alati jooksuga.seda on ilus vaadata, hea tunne.Tavaliselt tuleb traaviga, aga täna oli väga rõõmus mind nähes,mina teda ka. Tegime kordet ja veits niisama . Ta on tõesti juba suur poiss,vaatad nagu oma lapsukest kasvamas..või noh, ongi ju nii.

Aga nüüd siis koledamate asjade juurde - kaua edasi lükatud seda kirjutamist siia ,aga no kaua võib?

Aramis lonkab endiselt , kõigil on nõu otsas. Kontakteerusin Soome juhtiva ortopeediga, kes nentis,et ka Soomes pole võimalik teda edasi uurida,sest puudub vajalik aparatuur kabjapiirkonna probleemide uurimiseks.

Lähimad võimalused on Rootsi või Saksamaa, tungivalt on soovitatud Saksamaad.Kas tõesti nii?

Sellise asja jaoks raha kokku saada... oi appi. Ma ei kujuta ette.Süda tilgub verd ja ei tea , mida edasi teha.Või no.. Siht on selge - hobune peab terveks saama. Aga kuidas nii hulusti on..ja nagu minu hobusega.Vot seda ei tea.

Tagatipuks läks mu auto kärssama ja sõita enam eriti ei kannata, autolgi on kõik viga. Mul pole enam mitte ühtegi toimivat asja vist järgi jäänud. Tahaks lihtsalt pea liiva alla peita ja olla.

Aga mu hobused on parimad. Teevad rõõmsaks,väga..

Südas,nii sügaval.