Selle pealkirjaga mõtlen ma Riksi peale,keda ma lihtsalt ei suuda raamidesse suruda.Ma ei võta teda hüüru,sest ta on vaba.Poni on laps,rõõmus, liikuv ja alati heatahtlik. Miks peaksin ma võtma ära talt selle,mida ta on saanud nautida- ta vabaduse? Kunagi varem pole kogenud sellist asja , näinud ühtki taolist hobust või tajunud nii suurt soovi ja südamlikkust ühegi teise hobuse juures,kelle elu ei ole ainult koplis kappamine vaid ka mingil määral töö. Vot nii!
Täna oli jälle maatöö päev.Meeldib,kuidas ta juba jookseb päris pikalt pea all pool, oskab natukene paremini end kanda juba.Tasakaal ja lihased arenevad.Ja näe,taaskord polnudki abivahendeid vaja,vaid aega ja natuke mõistust. Aitäh,kallis poni!
Aramisega käisin täna maastikul,ja tõesti.Ratsutasingi.Tegime muidugi ainult sammu,aga avastasime imelise ringi ja oli tõesti äge.Algul oli närvuke,pärast oli mõnus. Nii hea tunne oli olla oma poni seljas.NII hea.Pärast tegime veidi traavi ka,et teada saada,kuidas jalaga.Mul on tunne,et oli parem! Äkki oligi?
Pilti tegime ka, aga arvutisse pilte ei saa. Võtsin oma ema vana kaamera, mingi seebika:) Je. Pildid olid naljakad, kuidagi..tobedalt ebaõnnestunud või noh.Ma igatsen oma kaamerat.
Aga kunagi lisan selle korra pildid ka siia:)
Aitäh teile kõigile,kes te olete viitsinud toetust avaldada ja olemas olla!
Ma loodan,et asjad hakkavad positiivsuse suunas liikuma, aga eks ma üritan vaikselt edasi tiksuda ja ikka teada anda,kuidas meil läheb.
so thank you,people.Thank you,my horses.
No comments:
Post a Comment