Möödakarvapai.

Meeldib praegu:) Elu on praegu naljakas,vahepeal võib vist muud juttu ka rääkida kui hobude juttu? Jaa,elu on praegu väga naljakas.Uus ja samas nii tuttav. Huvitav ja tore. Ei, see tundub kuidagi vale siin mitte vaid hobudest rääkida. Ehk nii ongi õigeim. Kas üldse hobudestki peaks :)
Aga hobudest siis - täna oli ilus päev. Eile oli ka. peaaegu.
Aramisest räägin esimesena näiteks vast siis.Eile mul oli Aramise jaoks väga vähe aega, aga täna see-eest oli palju. Otsustasin maastiku kasuks. Läksime sadulata kõndima. Kõndisime karjäärini , sealt mööda kruusateed kuskile edasi.Leidsime ühe mõnusa metsatee ka, seal otsas oli aga tupik. Tulime tagasi,tegime veidi männimetsa moodi metsatukas traavikest ja läksime siis mööda oma tavapärast teed edasi, metsas on selline väike ilus ja praegu nii värviline tee.. mõnusa pinnasega, super. Kalamees rattaga tuli ka vastu, me ei minestanud.Jäime ellu.Siis tuli meie 'krossitakistus' - see koht on minu lemmik üldse. Teist korda siis olime seal. Esimene kord ei saanud me sealt koos üle, pidin maha tulema ja käekõrval poni viima,siis julges tulla. Täna aga läks kõik nagu valatult, esimese hooga pani poni lätaki vette sisse ja teise sammuga sealt välja. See on selline kraavi moodi koht,aga nagu niivõrd lai,et üle ei hüppa. Kaldad on päris kõrged ja järsud, st niisama lihtne lödistamine ei ole, ongi päriselt väga äge koht! Olin niii uhke oma väikse 'krossiponi' üle,kallistasin ja paitasin pärast teiselpool kraavi kaua. Ta oli ,et :" Aitab juba,hakkab nagu tüütuks muutuma..lähme edasi!? " :) Läksimegi edasi.Mööda põldu kõndisime, vaatasin - oh, rebane. Natukese aja pärast vaatasin kõrvalpõllule - oh, kits! Näed kus päev:) Siis läksime künkaga ristikupõllule,kus mõtlesin traavi teha.Tegin algul traavi , hobune oli suurepärane.Aramis jooksis pikalt ette alla, mõnus ühtlane maadhaarav traav.Ma olin taevas. Siis mõtlesin,et võib ju veidi galoppi ka. Ideaalne oli olla seal,ausalt.Parim. Nautisin ja tuul tõi pisarad ka silma:) Siis aga palusin sammu ja sain ka. Ja kõndisime koju. Kuidas saaks päev veel parem olla?:) Aga saab vot!
Riks - tema puhul pean eilsest ka rääkima,sest see oli ülemõistuse trippimine. Võtsin poni käekõrvale,mõtlesin et lähen kordetan veidi kaugemal põllul, kus pole nii pehme. Jah, hm.. mõnda aega mõtlesin,et teen kordet,aga tuli hoopis tuju minna kõndima. Läksime käekõrval jalutama maastikule,ma tahtsin uusi teid avastada. Avastasin küll, 3 tundi poni käekõrval.. Ja ühtegi teed,mis ringiga tagasi viiks, ei leidnudki. Aga poni oli tubli. Ta kartis vahepeal küll,aga sai üle ja oli uudishimulik. Ma sain miljon villi!
Aga tänane päev..Mõtlesin,et mu poni ei taha mind enam nähagi.Tahtis, nagu ikka. Hüüe ja traav ja väravas kohtusime, võtsin poni ,teadsin,et aega on väga vähe ja mõtlesin,et ehk ainult puhastan. Puhastasin poni ruttu ära ja mõtlesin,et äkki korde ka veidi,sest ta on nii ümmargune. Jah,korde ka. Tegin 15 minutit kordet max. Ta on oma krambijooksmisest üle saanud, ta jookseb imeliselt. Ilusti, pea pikalt ette alla ja mõnusa pika sammuga,astub tagant ilusti peale ja kõik on korras,nagu norras. Ja kui lõpetasime,siis mõtlesin,et jalutan veidi seljast ,sest villid andsid väga tunda. Jalutasin seljast 10 minutit ja avastasin,et see hobune on ilmselt tundlikum tasakaalule,kui Aramis. Imeline, nad on nii imelised!!!
Homme üritan Moosese ka lisada to do listi. :) Igatahes - väsimus ei suuda võtta naeratust mu näolt, need ponid kleebivad selle sinna igaveseks. Nad saavad ALATI sellega hakkama. Kui ma ise käkki ei keera:)