I'm so sorry, i'm just so - so sorry...

Aramise ja Riksi ideaalne suur karjaelu on muutumas, sest nüüdsest veedavad nad päevad metsa all pisikeses aias, sest härrad on nii paksukesed ning Aramise haigele jalale on sel laastav mõju. Mul on väga kahju neile nii teha, südamest on kahju.. Aga elu on karm ning valikud tuleb teha ratsionaalse mõtlemise läbi, mitte selle põhjal, kuidas süda soovib. Ma sooviksin üle kõige, et mu hobud kappaksid suurel karjamaal ja õgiksid päevad läbi, aga kahjuks on aeg näidanud, et sellest tuleb lihtsalt suur kuhi pekki ning ma ei saa seda tõesti enam lubada, enam mitte. Öösiti saavad teiste juurde tagasi, aga väikses aias sellegipoolest, vähemalt on nagu teistega koos, saavad möllata. Väga karmid meetmed mul, tunnistan seda. Aga kahjuks pole mitte midagi parata ... Ootame uusi mõtteid ja ehk jälle arsti ja kuradi-kurat, kuidagi peab asi ju lahenema. Ma olen natuke segaduses kogu selle mõtlemisega, aga -aga...äkki saab nii paremaks.
Raske otsus,mida vastu võtta, aga midagi tuleb ju teha, on näha, et niisama olemine ei vii kuhugile. Mitte kuhugile poole....

Minu paid on minu paid... ja asjad saavad korda. Peavad saama !

Pilte ka teile veidi...