Käisime Portugalis reisil ning sain kokkuleppe, kus piltide ja videote eest sain koolisõidu trenne. Trennid olid suurepärased, sõitsin paari noore täkuga ja mõnus oli. Sain harjutada igasugu igapäevaseid ja mitte nii igapäevaseid asju ja näha, kuidas asjad seal käivad. Ägedalt käivad, väga tore oli. Lisan siia pilte kahest poisist, kellega sõitsin ja ehk sinna facebooki lehele, kus mu pildid on, ka teistest sealsetest tegelastest. Kift suur koht, 100 noore hobusega.
Aga mitte sellest ei tahtnud me täna siin rääkida..eksole :)
Jõudsin eile öösel koju ning täna hommikul seadsin vapralt sammud talli poole, et näha oma notsut. Tõin ta koplist ära, vaatasime üksteisega tõtt pool tunnikest, sügasin teda kõikjalt, nühkisin korralikult puhtaks ja läksime platsile, et natukene maatööd teha. Ütleme, et umbes 10 minutit maatööd sai tehtud (me teeme põhiliselt sammu, sest treening on kooli ja muude asjade tõttu ebaregulaarne ning ei tea ju, kuidas jalavigastusega täpselt on...) ning pooled plaanitavatest asjadest olid veel ees, aga me ei jõudnudki oluliselt sellest kaugemale. Ma lihtsalt nö läksingi katki. Vaatasin oma poni, läksin ta juurde, kallistasin teda miljon korda ja võttis ikka silma märjaks küll. Kuidas on võimalik, et keegi on nii...täiuslik.
Sellest ma siis rääkida tahtsingi - inimese OMA hobusest. Mulle on natukene silma jäänud olukord, kus inimesed kipuvad unustama, kui tähtis on oma hobune. Teistel tundub alati ägedam või lihtsam või toredam. Teistel on ägedamad asjad... no mida?? See on minu arvates kohe eriti jabur, ajada taga mingit teatud look'i või mingeid asju, jättes seal juures hobuse vajadustega arvestamata. Ma ei üritagi väita, et uued ja ilusad asjad ei oleks toredad - muidugi on! mulle ka meeldivad. ja meeldib, kui saan ponile midagi ägedat ja ilusat lubada. Või mis veel hullem, inimeste soov olla oma hobusest üle, "näidata talle koht kätte"...misasi see on? kas me mitte ei tegele alaga, mis nõuab koostööd ja partnerlust..Äkki siis tegelekski sellega :) See on üldine jutt ja kellegi solvamine mul mõttes pole, kedagi konkreetset ma silmas ei pea, seega palun suhtuda rahulikult. See puudutab ka mind, mina otsisin midagi eriti võimsat ja ägedat võõrastest hobustest, ootasin, et nad oleksid justkui täiesti ülemõistuse erinevad ja suurepärased. Ja teate mis? Ükskõik kui uhked või head nad ka polnud (olid väga,väga) ..oma on ikka parem. Eriti, kui oled õigesti enda aega ja mõtteid investeerinud ning tunned oma hobust, armastad oma hobust ja ta ongi sinu partner. Mitte niisama keegi, kelle peal saad oma harjutused ära nühkida ning midagi muud seal polegi.
Sai küll natuke kuri see sõnavõtt, aga lugemine on rangelt vabatahtlik ning... ma arvan, et oma elu/asjade/hobuse väärtustamine on asi, mis kõigil ehk aeg-ajalt võib hetkeks meelest minna ning seda on ikka hea meelde tuletada.
Minu Aramis on minu parim sõber, minu parim hobune. ja jääb selleks. alati. Ma olen maailma kõige õnnelikum tüdruk (kirjutan seda kõige suurema naeratusega üldse! ...jep. niii hea!)
Ja lubatud pildid:
No comments:
Post a Comment