Planeerimine alaku

Nüüd, kus plaanid on kindlad ja tagasiteed pole, tuleb hakata kiiremas korras organiseerima kõike.

Kojujäävate ponide asjad on enamjaolt vaadatud ning tundub, et kõigil on peaaegu kõik olemas ning olemas on ka inimesed, kes neid hoiavad ja nende eest hoolitsevad. Vahva.

Organisatoorse poole pealt nüüd siis.. Kõige raskem oli valida välja see (vajadusel esialgne) tallikoht, kuhu hr Aramis saabub. Piirkonnas oli talle, millel kodulehekülg olemas, ca 40 kanti, seega sai need kõik läbi vaadatud ning tehtud elimineerimise abil listide ja exceli tabelitega selgeks, et kus on kõige mõistlikum. Lõpuks aga leidus mingi koht just siis, kui olin kirjutamas tabelis valituks osutunule, mis praeguse seisuga juhib ning kus on tegelikult ka kokkulepped tehtud.

Mõte oli, et kodu otsime siis, kui tall on valitud, et saaks jälgida, et tallis oleks võimalikult lähedal käia. Mõeldud tehtud, ainult et...nüüd on kodu otsimisega juba isegi päris kiire. Õnneks tuleb kinnisvara kuulutusi igapäevaselt juurde ja valik on suhteliselt suur.

Kõige hirmutavam osa minu jaoks on transport.. Erinevate variantide kohaselt on teekond Aramisele 4-5 päeva pikkune ning iga päev tähendab see ca 9-12 h autos. Oma treileriga sellist teekonda ette ei võtaks kunagi, sest treiler ei ole hobusele teadupärast pooltki nii mugav, kui on auto, mis on tunduvalt stabiilsem. Oh shit, 9-12 tundi... That is a scary thought. pluss kõik need ööd erinevates tallides.

Usual thoughts during the night sleep:
* Appi, äkki ta ei taha enam autosse minna teisel päeval
* Appi, äkki ta ei tunne ennast võõrastes tallides hästi ja ta ainult stressab ja on kurb
* Appi, äkki kuskil tallis on mingi viirus, mis ta endale saab vaatamata vaktsiinist, sest palju hobuseid ja you can never know.
* Appi, äkki ma ei võta talle piisavalt mingeid asju kaasa
* Appi, äkki ma võtan talle liiga palju asju kaasa
* Appi, ma ei suuda otsustada, kas transpordi kaitsud on sellise reisi peal hädavajalikud või hoopiski kahjulikud ta jalakestele, sest need on palavad ja sõit on väga pikk. (siinkohal on oodatud kõigi inimeste arvamused, kellel on kogemusi pikema transaga) I mean tal on rauad ees.. Aga ta on suht hoolikas oma jalgadega.. aga tal on rauad ees ja see on transport ja never know.. aga transpordikad on suht palavad.. aga aga .. well this is endless.

Ma väga üritan leida oma zen kohta, aga see läheb vahelduva eduga paremini ja siis jälle halvemini. Aramis aga on alati olnud hea reisija ja kohaneja. Kõige tähtsam on söök, kui söök on olemas ja kõht on täis, siis võib ringi vaadata. Tuttav käsi, mis teeb pai ja annab õuna, on ka olemas, seega he can do it, I think.

Õnneks sõidame terve tee koos temaga oma autoga ja see aitab kindlasti säilitada mul mingit kainet mõistust. Noh, seda natukest, mis on alles.

Aga praegu, kui mul on veel kuu aega aega oma nunnude ponidega mängida, koduseid põlde mööda ratsutamas käia, sõpradega aega veeta ja Aramisega teha just täpselt seda, mis pähe tuleb, on kõik hästi. Nagu väga hästi :) Kodu on ikka the coolest place on earth ja oma ponid on uskumatult lahedad. Aramis muidugi eesotsas. ja kõik teised ka ikka eesotsas.

I'll color where I choose. Your lines are not for me!

Aramis on golden!

Ja every time your dreams don't scare you, they are not big enough!

You cannot train a horse with shouts and expect it to obey a whisper.

Ponidega on alati nii tore, kui nad on terved.. Tore oleks, kui saaksin siinkohal öelda, et olen väga õnnelik ja mul ei ole midagi muud kommenteerida. Aga see oleks vale :)

Kellest alustame?
Võtame Riksi. Viimase kuu jooksul on ta söönud Previcoxi, siis daniloni ja nüüd varsti uuesti previkat. Tehtud on blokaadid, painutusi 2x ja nüüd siis ka liigesesüstid. Kuna talle ei saa kortisooni süstida, sest tal on laminiit olnud, süstis Triin hüarulooni.. Eks siis varsti paistab, mis sellest välja tuleb. Praegu istub ta koplis ja on ise suhteliselt rõõmus. Röntgen näitas, et kabjapõhi on justkui veidi liiga õhuke ning see eelnevalt nii ei olnud, küll aga pole teada, et longe (mõlemas esimeses) oleks sellest tingitud. Piirkond on blokaadidega paika pandud, vähemalt.Ideaalses maailmas pakiks ma ta kokku ja sõidaks tartusse, kus tehtaks talle MRI, mille maksumus on ca 1t kanti ning siis me saaksime teada äkki mingi vastuse, kuid kahjuks tänases päevas ei näe ma selleks võimalust, arvestades seda, kuidas praegusel hetkel on kõik ponid mingite probleemidega.  On the positive side, röntgenit vaadates ei olnud mingeid märke läbipõetud laminiidist. jess.

Nüüd jätkame siis näiteks Aragoniga, kes on teine müstikamees.
Algusest tundus mulle, et ta iga ca 4-5-6nda sammu tagant teeb kuidagi hästi  natuke teistsuguse sammu oma ühe jalaga, aga panin selle pigem pinnase ja selle süüks, et tal oli ekstreemselt halb lihastik viie aastase hobuse kohta. Ja tundus, et see läkski paremaks pidevalt töö käigus, until it got worse. Ükspäev see oli ikkagi konkreetselt nähtav käiguvahe. Sõi samuti previkat ja puhkas, siis vaatasime Triinuga ja painutasime, tegime rtg'd (sada tükki ja kõik puhtad) ja siis sõi Daniloni. järgmine kord siis ca 10 päeva hiljem tegime blokaadid, nagu arvata, longe samas kohas, kabjaliigeses kuskil. Nüüd siis Aragon puhkab Oktoobri lõpuni, eks siis selgub, et mis sealt edasi saab. Tegelikult see on nagu ikka suhteliselt kurb, sest härra Aragoni areng jäi pooleli selle tõttu ning oktoobris juba ma enam temaga tegeleda kahjuks ei saa. Aragon on tõeline musirull ise sealjuures, aga no jällegi, loodan, et ta toibub oma murest peagi ja pikem paus aitab tal paraneda ja tal on tulevikus võimalik saada suurepäraseks ratsaponiks. Ta on tõesti imeline poni tegeleda.

Aleks on olnud eriti armas ja mul on mingi deal selle hobusega. I like him way too much, ma tahaks ta kogu aeg endal taskus hoida. Ta on nii pehme ja armas, kogu aeg käib mul süles ja no... mõlemad ponid on väga erilised, aga kuna ma olen nüüd pikemalt töötanud ainult Aleksiga, siis.. I know him better. Ta on hull entusiast, alati on väravas vastus, alati tuleb ja alati on huvitatud. Nii lahe tüüp!

Aramisel üllataval kombel ei ole praegu vist väga midagi viga. Mis on nagu jube tore, aga veidi kahtlane ka. Arvestades seda ebaõnne kuhja, mis meie õuel praegu on, on see lausa ekstreemselt kahtlane. Loodan aga, et see jääb äkki nii ka, et ei tekiks rohkem muresid juurde, sest ma ausalt öeldes tunnen end nii materjaalselt kui ka emotsionaalselt laostununa.

Aramisega käisime 2x I trennis, kui ta Eestis käis, oli väga tore ja huvitav ja kasulik. Ühe korra sõitsime kodus ja tegime üleminekuharjutusi ja asju ja kuidagi isegi kuigi ma olen neid asju üksinda pusinud küll ja veel, siis ikkagi kui keegi (I just eriti) on kõrval, lähevad asjad nagu paremaks. Ma ei tea, kas ta ei võiks mingi oma ajust mulle natuke loovutada või midagi. Igatahes oli kodus asjalik trenn. Teine trenn oli Toomingal, mis oli nagu veits keerulisem ehk mulle ja no ma olin ise kuidagi NII off my game ka, et ime pole, et keeruline oli .Aramis aga oli jälle väga tubli ja asjalik ja armas. as he is :) Olen väga tänulik Inksile, et ta on viitsinud meiega jamada ja see tõesti annab väga palju motivatsiooni juurde, kui ta saab tulla ja aidata :) Haha, Toomingale minekuks I tegi ponile patsid, ta nägi väga fancy välja ja oli nagu 'päris' :)

Aleksiga käisime ka korrra I trennis, Aleks oli tubli as always, nüüd me juba oleme korra isegi hüpanud üksikut väikest takistust, kuigi galopp on veel täiesti toores ja vahepeal on isegi keeramine natukene segadusse ajav :) Igatahes, oli samuti tore ja Aleks sai palju kiidusõnu, mis tegid mind väga rõõmsaks :) Aleks ongi superhea poiss! I really like him that much! Tahaks ta kogu aeg omale tuppa võtta. can I? please? kaissu?

Ah, ja ükspäev I ja Triin tegid ponide hambad ära, pea kõik said tehtud :) Jee.

Hobustejutud vist said otsa, nüüd siis muu juurde. Me läheme E ja A'ga aastaks välismaale, lähen teen ära oma magistri kraadi :) Lahkume septembris. Ma ei ole veel otsustanud, kas teen selleks ajaks kinnise blogi eraldi, mis on ainult lähedastele sõpradele, või jätkan siin. Ma isegi ei tea, miks see mõte mul on, aga kuidagi viimasel ajal külastan seda mõtet suht tihedalt.

Nüüd tulevad pildid ja siin on ka video meie viimasest kahest aastast  https://www.youtube.com/watch?v=sKBT7VXKsLc

How its either in your blood or not.

Jep, juba jälle kirjutan!

Aramis sai eile raua tagasi. Siin kohal a big thanks to Mika, kes selle talle uuesti alla pani. Kurb on see seppade olukord Eestis, minu arvates. Kindlasti tahaksin ühel heal päeval kergemaid hobuseid ise natukenegi värkida osata, rautada muidugi mitte. Lihtsalt et natukenegi vähem sõltuda sellest, kunas ja kas ja kes tulla saab. Olen natukene väsinud, nagu ilmselt kaugele juba paistab, kogu sellest draamast, et keegi ei saa tulla ja kui saab, siis sa pead ikka valima, et kes tuleb, et hobust viisakalt koheldakse (muidugi eeldades siinkohal, et omanikul on eeltöö tehtud ja hobune on ennegi jalgu tõstnud)  ja et ei võetaks nii või naa palju või vähe ja et ikka saaks tasakaalu ja .. no, ütleme nii, et ma tahaksin väga, et mulle antaks võimalus olla see rahulolev klient, kes oma pead millegagi vaevama ei pea, aga siiamaani ma ühel, teisel või kolmandal põhjusel siiski olen kas veidi murelik või rahulolematu. Ilmselt on viga ka minus, kes ma olen alati pisut rahulolematu, aga eks siis kui ma ise kunagi peaksingi sellise oskuse omandama, saan enda kallal vinguda ja ohkida, see on ikka toredam.

Käisin vahepeal nädalakese eemal (supertore minipuhkus Ingridi ja Taani ponidega) ja nüüd koju jõudes saan ehk siis uuesti vaikselt trennitama hakata, Täna juba Aleksiga ja Aramisega tegime miskit. 

Aga veits rohkem isegi, kui trennidest, tahtsin ma rääkida sellest mingist maailma kõige suuremast kirest või misiganes see ka poleks, mis ratsutajatel on.. või no osadel ratsutajatel on. I guess et see vist ongi see, mis osadel inimestel võimaldab 'hobustest välja kasvada' ja teistel ei lase kunagi liiga kauaks eemale jääda. Ma ei ütle muidugi, et kõik, kes loobunud on, ei oleks kirega suhtunud või oleksid kuidagi vähem ratsutajad või midagi, aga pean tunnistama, et olen mitmete ebaõnnestumiste (või hobuse tervislike probleemide) kohal mõelnud, et nüüd mulle aitab ratsutamisest ja ma rohkem seda ei teegi. Ja see kestab täpselt rahunemiseni. Ma ei usu, et see on kunagi üle päeva kestnud. Kui sedagi. Ma ei suudaks loobuda hobustega tegelemisest, see on mul justkui veres. See teeb mind õnnelikuks. Mitte ainult õnnelikuks vaid see annab mulle nii palju positiivseid emotsioone, mida ma vajan. Ega vist ei tehta nalja, kui öeldakse, et hobustega tegelemine on teraapia. On, tõesti. Lisaks kõigele sellele positiivsele, mida annab minu poole vapral sammul jalutav rõõmsa näoga hobune, on ratsutamine ja hobustega tegelemine läbi aegade õpetanud mulle rohkem, kui inimesed. Isegi inimsuhete kohta! Horses are magic, I tell you.
 
Igatahes, tore oli see südamelt saada. Teemaks tuli see selle pärast, et mu ülilahe mees üks päev just ütles, et ta täiega imetleb seda, kui pühendunud ma olen ja kui väga mind miski huvitab. Et kuidas ma jaksan hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mõelda hobustest. Vaadata hobuseid, vaadata pilte, lugeda raamatuid, artikleid, arutada nende üle, pidevalt püüelda paremuse poole (no jube aeglaselt läheb selle püüdlemisega kahjuks, väga nagu ei tule midagi välja) ja no in general olla nii into something. Mulle väga meeldib, et ta ütles seda ausalt ja ta tõesti toetab mind every step of the way, so i'm like really lucky :)

So here's to horses, I like you all!

350nes postitus... how old am I again?!

Et mitte jätta jälle mitmekuust pausi, proovin kohe täna asju kirja panna.

Kõigepealt äkki noortest siis..
Noored on väga vahvad olnud, ma ei jõua endiselt ära imestada ,kui toredalt meil läheb. Olen väga kiindunud mõlemasse ponisse ja kuigi ma olen ühe poniga endiselt täisõjas (tukast ei taha munad otsa saada... peaksin tuka  maha ajama, aga süda jätab löögi vahele juba selle mõtte kirjapanemise peale). Aga üldine heaolu ja tuju ja konditsioon liigub jätkuvalt jooksusammul ülesmäge.

Ratsutanud olen mõlemaga. Proovin nii, et praegu veel kahte päeva järjest ei tee päris.. või kui juhtub, siis kolmas on kindlasti taastumiseks. Lihastik vaikselt areneb järgi ja ju me siis tõstame tempot ka.

Aragoniga olen nüüd lahtiselt neli korda sõitnud, millest esimesel korral oli Ekke maast kaasas, teisel olin üksinda, kolmandal tegin esimest korda traavi ja neljandal tegime üleminekuid ja päris asjalikult juba traavi. Väga hea poiss on.

Aleksiga olen nüüd mõned korrad galoppi proovinud sõita, tublisti proovib, kuigi vahel on natuke raske. Üldiselt aga on tal noore poni kohta üpriski hea tasakaal ja pigem on tegemist kompaktse ja kenade lahtiste liikumistega poniga. Temaga käisime eile õhtul põllutiirul ka, eile oli üldse mõnus trenniilm ja Ekke tuli ja tegi mõned pildid ka (hurraa!). Okei, siinkohal siis pildipaus.

Aramisel on viimasel ajal pigem keeruline elu olnud. Pärast esijalgade rautust oli mingi jäikuse periood, mis kestis väga kaua, nüüd ca 1,5 nädalat tagasi kaotas poni ühe raua.. 1 päev pärast seda, kui ta sai jälle normaalselt liikuma. kas te teete nalja?! mul oli mingi korralik mental breakdown selle peale, et ma ei saagi ilmselt mitte kunagi selle hobusega reaalselt sõita. mis on tõenäoliselt tõsi, aga no... what a tease :) kuna ühe rauaga olemine teda lonkama ei ole pannud, siis oleme vahel käinud jaluamas ja natukene tuterdanud ning kuna täna pidi maastiku päev olema, otsustasin, et pehmel pinnasel mereääres kalpsata peaks okei olema. Äratus 3:30, poni treilerisse, mereäärde. Meil oli väga tore seiklus ja Aramis oli väga mõistlik ja armas, nagu ta ikka on. Just tulingi vihma käest, viisin ta väiksele jalutuskäigule (loe:sööma) et varajast hommikut natukene tasa teha. Eelmisel korral mereääres käies me vett ei puudutanud (oli väga tormine ja poni värises juba ca 20 meetrit enne merd) ning tuterdasime niisama rahulikult edasi-tagasi, sel korral aga oli vaja vaid naaaatukene veenda ja moosida ja poni oli vees. Muidugi oli ka haigelt soe, 19 kraadi kell 4 hommikul.. ja tuulevaiksem kõvasti kui eelmine kord, seega polnud pooltki nii hirmus. Positiivne kogemus ponile igatahes! He's awesome. 

Video: https://www.youtube.com/watch?v=HqNORzZAHM0

Väike Render hakkab ka vaikselt sadulasse minema ja käitub päris hästi. Aa, ja suur tore uudis. Üllatusmuna on saabunud ning mr on nüüd kahekotitäkk :) Eks näis, mis selle aasta ülevaatus toob :)
 

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mis järgmised paar aastat toovad ja sellega seoses on mitu korda tekkinud olukord, kus mul on tunne, et hobused on ikka iga ratsutaja jaoks nii erineva tähendusega.. mis mõneti vast on ju nagu tore, teisalt veits keeruline :) selline misunderstood tunne on vahepeal olnud. Põhjalikumalt seda vist seletada ei oskagi, lihtsalt ... nagu 'mul on head ponid' tundub understatement...kõik sõnad tunduvad understatement. Love them.. even that seems ...not enough.

To the new boys

So this is going to be dedicated to the new boys, as already said.

Mul on kaks uut toredat poni, kellega ma olen siiani saanud ainult rahul olla. Tulles siia, olid mõlemad ponid alakaalus ja täisid täis.Kõlab hästi? loomulikult. Poisid elavad siiani evakueeritult teistest ja desopudel on väravas. Lisaks sellele on nad nüüd saanud 2x sebacili, 2x butoxit ja 1x pramoxit ja 1x bimectini (üks poistest 2x bimectini) ja siis 1x uuesti sebacili, 1x veel ees. Praeguse seisuga on kaks poissi puhtad ja ühel on tukas veel munasid aeg-ajalt. Lisaks rohtudele proovin võimalikult sageli munasid ka manuaalselt lihtsalt tukast välja kammida ja see tundub aitavat päris hästi. Lakad ajasin mõlemal ponil maha, sest paksude tuustide seest täisid kätte saada osutus praktiliselt võimatuks ning esimese kahe korraga, mil rohtu panin, mingit progressi ei tulnud. Muidugi oli ka ponide immuunsus puudulik ning nii mõndagi võib selle arvele kirjutada. Aleksil on ka sarkoid põsel, mis vajas ravi.

Nüüdseks on ponid siin olnud peagi 7 nädalat ning muutused on päris suured olnud, kuigi eeldades esialgu neid vaatama minnes, et nad on talutavas konditsioonis, olid mu ootused päris palju suuremad, just et saaks kohe võtta ja toimetama hakata nendega. Esimesed 2-3 nädalat nad praktiliselt ainult sõid ja käisid puhastuses ning sealt edasi oleme tasapisi üritanud natukene lihastikku tekitada. Nende esialgsest olukorrast mul väga rääkida polegi mõtet, aga mul on mõned pildid ning lisan need siia.

Ps, ponid on viie aastased puhtatõulised eesti hobused.

Ca 1 nädal hiljem tehtud pildid:

No ja sealt edasi hakkas asi õnneks pigem kiiresti ülesmäge veerema.. või kas just kiiresti, aga hakkas. Ponid on puhtaks kasitud, lõpuks karva ära vahetanud ja ise vähemalt rõõmsad.

Ponide kasuks räägib nende hea iseloom ning suur töötahe. Üllatavalt suur eestlase kohta. Nad on alati valmis tulema ning naudivad iga koosveedetud minutit, olgugi et tihti need minutid tähendavad tööd. Ma olen väga hämmingus sellest, kui lahedad tüübid mul on!

Mõned vahepealse aja pildid proovin veel siia panna ja siis jõuamegi peagi tänasesse päeva välja :)

Sellised numpsikud on nad, mõlemad! Nüüd on juba pekki isegi üleliigselt veidi, aga lihast on muidugi ikka veidi puudu... Tasapisi toimetame ja küll see lihas ka tuleb :) Nüüd mõned täitsa hiljutised pildid ka :)

Oeh, üldiselt ma ei jaksa pikalt heietada selle üle, et nad on nii lahedad ja tublid, sest seda on päris keeruline nagu kirjeldada. they are magic! Panen eilse mingi põlluvideo ka juurde ja eks me toimetame edasi.

Proovin mitte nii pikka blogimise vahet jätta ja ükspäev Aramise toimetused ka kirja panna.  :)

Video;https://www.youtube.com/watch?v=TwlPeHFG4Qw

Cheers!