Palju hobuseid,palju erinevaid.Palju rõõmu ja elavust ja kõike.Aga ajaga hakkab küll kitsas olema.
Sellest,kuidas mul Ritaga läheb , ei jaksa ma isegi rääkida.aga suurepäraselt.ausalt.
Täna sõitsin Helisega, uus väike ponike.Tegime õues põllupeal platsi endale ja vaikselt tiksusime. Ma ei tea,mis ma arvan.noh..tore ikka või midagi, täitsa okei oli. Ehk vajab harjumist võinoh.uus värk ,uus hobu jne.
Homme Ara,Riksi,Helise,Rosetta jms loomade juurde Kurtnasse ei lähe,aga hüüru lähen küll.Homme sõidan Padruniga, pole temaga mingi aastaid sõitnud.Kift,ootan huviga.:)
Aramis oli täna nõmekas veits - nagu mingi " uuh,olen täkupoiss ja lõugan hästi kõvasti ja ei käitu üldse nagu korralik poiss.." - päris lõbus üritus oli :D kõndisin,ta tippis vahelduva eduga käekõrval.nojah.Oma ikkagi,vahet pole.Üldiselt on kõik hästi .
Aramise jalaga muidugi mitte,aga..üldiselt.
m... ma ei tea.
Fiona on müüa. otsustatud.
Riks on...ma ei tea. ma ei suuda. aga..ma ei suuda,ei!
Head õhtut.
Armastan oma hobeseid. Pilte pole enam,mul on arvuti perses. je.
Olen seda blogi jälginud juba mõnda aega ja lihtsalt tahtsin öelda, et kui ma veel eile arvasin, et mul on hobusega hästi läinud, kuna eelmisel aastal saadud jalavigastus taandub, siis nüüd saan öelda, et ma tean väga täpselt kui valus selline vigastuse olukord ja teadmatus hobuse omaniku jaoks on. minu viie aastane hobu tuli tunni eest koplist pärast 10 kuulist paranemisprotsessi jälle kolmel jalal tagasi. ja ma lihtsalt ei tea enam mida ette võtta...tahaks pakkuda oma hobule parimat, tahaks et tal oleks hea ja tahaks tema seljas istuda, aga paraku ei ole seda meile antud...nõutus on ja paratamatlt tekib tunne, et olen ühes väga masendavas oravarattas ja lootus sellest välja saada hakkab kustuma...tahaks öelda, et loodan, et Sul läheb oma hobusega veel hästi ja asi hakkab liikuma positiivses suunas, aga hetkel oma hobust vaadates ei usu ma sellesse isegi... Sinu blogi jälgija, Liisi
ReplyDeleteAhastus tuleb peale,või mis? Ole tugev. Üritama peame edasi ikka , ükskõik mis. Tekib tahtmine teha mingi tugigrupp kus vinguda sellise asja üle :D sest mul on selline tunne,et enam väga kellelegi öelda ei saa,et halb on kogu see asi,mis toimub,sest ma usun,et pärast kümmet kuud on neil juba kopp väga ees sellest..Aga iga päevaga läheb asi järjest hullemaks.. Raske,nii raske.
ReplyDeleteJõudu ja jaksu teile, teeme nii,et me jaksame ja saame ja nemad jaksavad ja paranevad.