(kõrvalmärge - päike paistis!!)
Ärkasin, läksin hüüru teadmisega,et mul on Ritake sõita. Tõin mära tuppa,puhastasin, ninnu-nännu ja läksin ratsutama. Ma olin juba umbes teisest minutist alates seal seljas sõnatu. Täiesti sõnatu. Hea ,et nutma ei hakanud peaaegu. Lihtsalt selline erinevus. Hobune oli terve aja täiesti pehme,täiesti ...imeline. Selline peabki ratsutamine olema. just täpselt selline. Ma ei oska seda teile seletada ..ega keegi ei saaks seda mõista ka ilmselt nii väga,sest sellel on minu jaoks pigem sentimentaalne väärtus.Aga väga tugev väärtus. Galopiosa oli üle mõistuse hea. Parim, mis on olnud.Üleüldse..poleks sellist edasiminekut ja üllatust oodanud. Ma olen endiselt õnnelik ja sõnatu. Päris päris sõnatu. Siis pani Padruni omanik mulle Padruni valmis ja hüppasin kohe teise hobuse selga :))
Padruniga tegime mõnusalt galopitööd nt :) Kõik oli taaskord suurepärane. I had a great day! Ma tulin alla hobuse seljast ja ma olin mingi eufooriaseisundis.Ma küll ei öelnud midagi,aga ma tean ,et mu hobud mõistsid kui õnnelik ja uhke ma nende üle olen.Loodan,et see tähendas ka neile midagi. Ma olen tegelikult kindel,et ka nemad olid minuga rahul.Ritaga näiteks oli see,et esimest korda vahtu ei lennanud. EI peagi lendama ju.EI TOHIGI lennata.Palju vahtu on vale.Vaht iseenesest pole paha,aga liiga palju ei tohi. Mul polnud kordagi vaja teda eest korrigeerida või suunda näidata.Meil oli suund juba teada! nii oligi.
No see selleks.Siis läksin oma kallude juurde.
Oma ponid olid nii armsad. Riksi kallistasin ja paitasin ja näppisin ja kallistasin veel ja tegin kaks pilti kaa.
Siis härra Aramise käitumise kohta kuulsin jälle uudiseid - noormees käivat hommikuni koplini ainult kahel jalal.Ajab taga kõiki,tigetseb,lõhub boksiseinu maha,üritab väljan joosta ja noh..jah.Tal läheb halvasti.See lõi suht pahviks. And thats what i mean by "everything is not good enough" .... Läksin ta juurde,lasin ta jooksma korraks,et saaks väheke end energiast vabastada. Ta oli nii armas.tahtis minu juures olla. Nutt tuli peale peaaegu,sest nii valus on teada,et ta on minu nii kõige tähtsam ja ma ei saa teda kuidagi aidata.mitte kuidagi ei oska mina tema olukorda paremaks teha. Ta on mulle kõige tähtsam. Ma armastan kõiki oma (ja oma võõraid) kabjalisi nii palju.Aga they are not him. Mis ei tähenda muidugi,et nad vähem tähtsad oleksid.Lihtsalt see on nii erinev kõik. Mu poni-mu poni- mu poni.
Seega ilusa päeva kurvavõitu lõpp. Vot nii.. Täna lähen jalutama oma poniga.Ütlesin hüürusuksudele täna ei, sest lähen kurtna ja õppida on väga palju.
Täna paistab ka päike!!
No comments:
Post a Comment