Mul on kahjuks jube vähe öelda. Aramisi pole juba mõnda aega näinud,olin nädalavahetusel korralikult haige. Reede õhtul käisin ja vaatasin oma tigedraakonit. Keegi on teda hammustanud ( mingi putukas,kes viib edasi pahurat tuju) ja ma ei suuda mõista,milles seisneb praegu meie pahuruse põhjus.Sain nõu ta kaalu kontrollimise suhtes ka, seda tuleb päris tõsiselt kaaluda ja abinõud kasutusele võtta. Mulle meeldib see mõte küll.
Homme lähen hüüru, härra Padrun ootab mind homme,ülehomme,üleülehomme. Ritaga oleksin täna sõitnud,aga jah.kooliga on praegu raske. Õnneks ma olen rahunenud veidi ja paanika hakkab tasapisi kaduma.väsimus võtab vist võimust või midagi.
Aitäh kõigile,kes viitsisid sõna võtta tallide koha pealt Tartu kandis. Endiselt huvitavad mind pisikesed tallid , sellised kus maneezi pole jne ka ( igaksjuhuks) .. sest ei tea, kuidas asjad üldse sujuvad. Oijah. Üldse ei tea midagi. Aga kas peabki teadma.äkki praegu veel ei tea, äkki praegu on see aeg keskenduda vaid õpingutele ja unustada paanitsemine.Ja,ilmselt ongi. Reedel või laupäeval lähen Aramise ja Riksu ja Fi juurde. Enne lihtsalt ei jõua – kool väsitab liiga. Ehk järgmine nädal on parem. Ma loodan!
Ainult natukene veel ja tuleb kevad. Keegi ei jõua enam oodata, ma tunnen kuidas inimesed vaikselt tiksuvad aga keegi ei jaksa.
Mina lähen nüüd igatahes õppima, te peaksite ka (: kõik peaksid.õppima.koguaeg. fair fight !!
No comments:
Post a Comment