Uuesti kerkis see päevkorda, sest näen siinse ja Eestis toimuva vahel väga suurt erinevust ning ka sõitjate tase on tunduvalt erinev, loomulikult. Noored, kes tahavad ratsutamises midagi saavutada, sõidavad 2-3-4 hobust päevas, nii mõnigi töötab nädalavahetusel tallis, et seda võimaldada (kusjuures, jutt käib praegu 12-13 aastastest). Näiteks tuttav pisike, kes sõidab ühe hobuse enne kooli, siis 8-16 kool ja siis pärast 2 hobust, laupäeviti töötab, pühapäeviti võistleb. Ja see ei ole absoluutselt mingi ainuke või erakordne näide.
Mingit pikemat analüüsi siin tegema ei hakkagi, aga põhiline järeldus, milleni olen jõudnud, on see, et kultuur on teine. Ratsutamiskultuur kui selline on Eestis suht puudulik ning vanemad üldjuhul ei pea vajalikuks oma lapse spordihuvi toetamist või ei pea ratsutamist piisavaks spordiks või huvialaks vms. Sellesse ei panustata ning see ei tundu olevat ka kuidagi tõusev trend kahjuks. Mina isiklikult oleksin nõus mingi lapse ja poniga mässma ja käima kusiganes ning panustama nii palju oma teadmisi ja aega, kui ma suudan, aga kui see on mingisugune ühepoolne võimlemine, siis milleks... Täiega võitlen, et ma ei hakkaks siin leelotama sellest, kuidas mina käisin mitmes kohas korraga kui olin 11-12 ja sõitsin nii palju kui võimalik oli ja tegin hea meelega tööd ka. Paljud kindlasti saavad sellega relate'ida. Siinkohal siis pean täisealisi :)
Kuna ägedaid lapsi on tõesti raske leida.. no siis neid, kellel oleks lisaks tahtele ka võimalused ja toetavad vanemad, siis tundub ausalt öeldes, et igasugune ponindus on lausa asja pärast nii vähe arenenud ja alles lapsekingades (haha... -.-) . Küll leiduks võistluseid ja kohti, kus harjutada, isegi mina isiklikult oleksin nõus mingeid väikseid võistluseid nagadele korraldama, et nad saaksid tulla ja katsetada, kuidas toimib, aga then again - milleks, kui neid, kes reaalselt viitsivad ja tahavad tegeleda ja on pühendunud enough, on nagu mingi... mõni üksik võib-olla Eesti peale. Väga pessimistlik, ent siin viibides see on üks põhilisi erinevusi, mida ma märkan igapäevases hobu-elus ning see teeb mind täiega kurvaks ning muudab kojutulemise palju raskemaks. Inimesed ei ole siin üldiselt "pühapäeva hobuseinimesed" ja lapsed ei ole üldiselt "ludrid-emmemaksab-töödeitee"... mis on ilmselgelt mulle suhteliselt tähtis teema, sest kõik viimased postitused tunduvad just tiirlevat selle pühendumuse ümber.. I should stop and go study instead!
Kindlasti on inimesi, keda see absoluutselt ei puuduta, neil ei maksa end sellest postitusest üldse segada lasta :)
Ma mäletan oma aega, mil ratsutamisega alustasin. Mu vanemad tahtsid hullult toetada aga nende jaoks oli normaalne, et laps käib 2-3 korda nädalas trennis. Muu oli juba see, et "kodus sa midagi ei tee! Oledki ainult seal tallis!" Ometi nad tahtsid ka tulemusi ja võistlusi ja värki. Teisalt oli küsimuseks siiski raha. Seda lihtsalt polnud. Minul õnneks vedas. Kuna olin üks neist vähestest entusiastidest, anti mulle palju võimalusi tegeleda mitmete hobustega. Nii kohtusingi oma traavlitega. Mis teisalt tegi mind kurvaks, sest jah, kuigi ma olin sobiv rikutud/nõrganärviliste hobustega, siis said need kes ei olnud entusiastid nagu mina, endale tegelemiseks vanemad kogenenud võistlushobused või need kes sobisid ideaalselt takistussõitu. Ja ometi oli minu unistus võistlustele jõuda...
ReplyDeleteJa nii ma vaikselt oma hullude hobustega tiksusin. Kuniks ka nemad mul alatult eest ära võeti. Ja ma loobusin. Nüüd ajan jälle oma rida aga oma kodus ja omamoodi, entusiasmist jääb puudu, sest elu on läinud mõnda aega teistpidi aga ma ei ole loobunud. Ja kunagi näen ka enda käe all lapsi, kes tahavad ja tunnevad huvi ning käivad kohal sest nad huvituvad, mitte aga, et lastel oleks koht kus lihtsalt mõnikord käia....
Hei!
DeleteJah, "oledki ainult seal tallis" on tuttav jutt. Mitte küll õnneks minu perekonna poolt, thanks mom! Raha on muidugi faktor, ent tihti on võimalik saada tegeleda ka töö eest, mina isiklikult olen päris palju väiksest peale sõitnud just töö eest. Kindlasti on oma eelised inimestel, kellel on finantsiliselt head võimalused tegeleda juba kogenud hobustega, ent mitte alati pole see pikemas perspektiivis ideaal :)
Ja no entusiasm tuleb minu jaoks näiteks tegemisega. Mida rohkem teed, seda rohkem tahad, mida rohkem tahad, seda rohkem jõuad ja saad ja leiad vahendeid ja viise.
Niisama pühapäevaratsutajaid lapsi on küll ja veel, ent nende suhtumine ei ole kahjuks minule sobiv ja eks ma otsin täpselt seda, mida iga treener/hobuseomanik soovib enda hobusele - kedagi, kes oleks üüratult pühendunud ja töökas :D good luck for me. no ja for you, as well! :)
Samal teemal veel http://www.chronofhorse.com/article/advice-present-and-future-barn-kids
ReplyDeletesuurepärane, kõigile oma tulevastele trennitajatele teen selle kohustuslikuks lugemiseks enne kui üldse mingit koostööplaani tekitama hakkan.
DeleteNii palju kui mina tean, siis selliseid lapsi Eestimaa peal enam ei eksisteeri.... Neid viimaseid leidus veel nii 5-3 aastat tagasi aga enam ei ole ühtegi....
ReplyDeleteKõik tahetakse kätte saada ilma vaevata ja mitte midagi tegemata. Hobune võetakse rendile ja kokkulepe, mille kohaselt lubati RAUDSELT 5x nädalas kohal käija, on saanud selline vaevuvaevu 1-2 korda ning siis tullakse kohale koos sõbrannadega, et pilti teha ja minnakse midagi tegemata lihtsalt minema.
Töö tegemist ei tohi mainidagi, sest siis lendavad vihased lapsevanemad kohale ja ähvardavad Lastekaitse või mõne muu organiga, sest see on ju täiesti ennekuulmatu, et nende võsuke peaks aitama kakit korjata või heina hanguda.
Alati saab peituda selle taha, et MUL EI OLE RAHA. Aga samas kui teha nö "heategu" ning tulla lapsele vastu, et tule ja tegele tasuta, siis tulemus on ikkagi suur ümmargune O. Sest kui ei pea maksma, järelikult võin teha hobusega mida tahan ja siis kui ise tahan, sest mingit vastutust ju ei ole...Olen paar korda selisesse orkki kukkunud ja rohkem sellist asja ei tee. Pigem müün hobuse juba maha, kui annan kellegile lõhkuda.
Vabanda Kersti, et su blogi alla sellise hala kokku kirjutasin, kuid sa kirjutasid täpselt sellest, millele ma olen nii palju mõelnud :)
ei no, ausalt, halame koos! Ma hoidsin ennast tagasi ja olen absoluutselt nõus iga su sõnaga. Kui olen pakkunud, et okei, kui majanduslikult pole võimalik, tule aita näiteks näd vah hommikute tegemist vms, tutkit! :D töö on ju raske... Ja kusjuures, ma tõesti ikkagi arvan, et suur osa probleemist on lapsevanema taga, sest siin inglismaal sellist ludritamist ei paista mitte kuskilt. Päriselt ka lapsed ongi pühendunud ja päriselt ka teevadki usinalt tööd, et oleks võimalik ratsutada ja tõesti, päriselt, they work their asses off noh :) I like it, I did it ja I take much pride in it. ma ei tea, MIKS on selline laiskus ja igasuguste vabanduste taha pugemine okei lapsevanematele ja miks lapsevanemad oma võsukesi nii väga poputavad, aga real life is going to hit them pretty hard..
DeleteJa no tõesti, tundub, et ongi lihtsam hobune maha müüa kui jääda lootma, et mõni tubli ja aktiivne noor inimene tuleb ja tegeleb. Või siis tuleb ise tegeleda...
Ei hakka sissemlogima, aga Grete olen :)
ReplyDeleteLugesin hiljaaegu üht psühholoogilist uurimust või pigem peaks ütlema usutlust, et miks lapsed sellised on. Just need hetkelised teismelised. Seal toodi välja, et nende vanemad kasvasid üles nõkogude ajal ja selle mõjud annavad tunda kasvatuses. Nagu teada, siis nõukogude ajal ei tohtinud passida, lapsed pidid tööd tegema, reeglid kehtisid aga võimalused olid piiratud jne jne. Seega tihti peale juhtub, et need inimesed tunnevad, et oma lapsi ei pea piirama ja elu peaks olema lihtsam kui neil oli. Ma ei oska kommenteerida kui õige jutt see on, aga võimalik, et mingi loogika siin on. Ofc, ei pruugi kõigi kohta kehtida, et ärge keegi end puudutana tunne ;)
Ise kavatsen kasvatada enda last samamoodi nagu mind kasvatati :) ja see tähendab ka tööd ja vastust, eks muidugi vastavalt vanusele. Kui hakkab laps ratsutama, siis hakkab ja toetan, aga sinna on aega.
Mingi seos seal kindlasti on, samas näiteks ka minu ema oli nsvl'i ajal noor ja pidi käima ja tegema asju, samas minu vanuste hulgas see ikkagi oli nagu väga ebatavaline, et emmekene käis ja hoidis käest kinni igal sammul ja tegi asju ette-taha ära ning tallis tööd teha ei lubanud. Praegu on see suhteliselt tüüpiline. Mingi gap peab seal olema, ilmselt mingi üleminekuperioodi mõjutused? :) Päris põnev oleks tegelikult sellest veidi rohkem aru saada, lihtsalt selleks, et ise kunagi samasse ämbrisse ei astuks :) Ja no to be fair, töökus võiks ikka nagu igasuguse ajastuga kaasas käia...
DeleteMina tean ühte tublit hakkajat noort, kes istub oma vaba aja tallis ja palumise peale tuleb jalutab ka minu hobust ja haarab võimalusest kui pakutakse rohkem hobuseid sõita. Üksasinus küll aga ta on olemas!! :D
ReplyDeleteSelle nutiajaga mu meelest tulnud nii palju võimalusi oma vaba aja sisustamiseks, infot tuleb meeletult peale, ei ole vaja enam vaeva näha koha leidmisega tallis, et oma vaimu rahuldada. Ise istusin ka noorena palju tallis ja olin meeleldi nõus igasuguseid asju tegema (enda arust vähemalt, kuid kas ka tollaste täiskasvanute meelest?). Õnneks vanemad on koguaeg finantseerinud ka seda kallist hobi, see andis võimaluse erinevates tallides trenne võtta ja ilma näha. Samas muidugi ei olnud kohustatud kellegi juures koguaeg sitta viskama, et üldse ratsutada saaks.
Ausalt öelda ei viitsi ise ka enam iga hinna eest ratsutada. Seega ei viitsi enam ka halada, et miks noored ei viitsi ratsutada :D Pigem mõtlen, et äkki läheb "sõjaks" selle eespool kirjeldatud üheainsa usina noore pärast, sest nii mõnigi tahab oma hobuse talle liigutada sokutada?
Huvitav teema. Ja veel huvitavam, et UK-s asjad täitsa teistmoodi.
Kindlasti läheb sõjaks selle üheainsa noore pärast! Ma olen valmis ka sõdima selliste pärast, kahjuks antud hetkel ei tea ühtegi eestimaist eksemplari.
DeleteJa appi, kuidas ma viitsin halada sellel teemal, et noored ei viitsi, eriti pärast tutvumist siinse olukorraga. For whatever reason I find it very extremely depressing, et kõik on mingid ludrid junsud. Ja see üksainus noor - loodan siiralt, et puberteet või mingid koolid vms ei suuda kaotada ta entusiasmi. Ma lihtsalt ei saa aru, kust kohast kasvavad peale asjalikud, teadlikud ja reaalselt teovõimelised noored inimesed, kui kellelgi huvi piisavalt pole tegeleda oma...huvialaga?! no appi :)
Siis kui ma enda ponile sõitjaid/rentnikke otsisin, siis halasin küll hea meelega sellest :D Võib-olla peaks proovima analüüsida ka seda poolt, et kust need uued noored ratsutajad tulevad? Ehk siis ratsakoolid, ratsatalud, hobuseomanikud, kes esmast väljaõpet annavad, kuidas nemad on muutunud.
DeleteTegelikult ükskõik mis eluvaldkonnas, sünergiat on vaja, et asjale tuleks taha see nähtamatu vägi. Igaüks on enda eest väljas ja koostegemine alles tuleb meil uuesti moodi? Kuidas seal UK-s sellega?
...Samas mäletan enda algusaegadest ka ikkagi suht palju konkurentsi, mitte mingit harmoonilist idülli, kus terve tall töötab ühise eesmärgi nimel :D Niiet pigem ikka jah see hing ja tahtmine...
Koostöö osas on noh.. nii ja naa, ma arvaks? Ma ei ole väga kursis, aga üldiselt treenerid jms saavad omavahel täitsa hästi läbi, vähemalt nii paistab ringist väljaspool viibides :) Meeldib treenerite väga kõrge tase ja see, kui palju inimesed vaeva näevad, et trenne saada ja no paljud käivad treenerite juures hobustega, enamik treenereid ei sõida eriti ringi. Sellel muidugi oma head ja vead, aga no basically jah, mul on väga kurb meel, et olen saanud suhteliselt vähe trenne nautida. Treeneri - lapse - perekonna vaheline koostöö on something else ikkagi jah võrreldes eestiga. isegi treeneri ja õpilase (lapse/täiskasvanu) oma in some cases, ma igatahes olen nagu väga väga rõõmus mõlema treeneri üle, kellega mul on olnud vähekenegi võimalust koostööd teha :)
DeleteKirjutasin pika-pika kommentaari, kuid siis otsustas blogger d**k olla ja ei viitsi kõike uuesti kirja panna. Lühidalt - täiskasvanud (uus)alustajana näen tallides suhtumist, kus mida kiiremini trenniraha maksad ja järgmise sadulasse lased, seda parem. Hea meelega jalutaks ja puhastaks bokse, kuid võimalust ei pakutagi (vaatamata omapoolsele ettepanekule). Ning kui tallipoolne suhtumine selline on, siis mida te lastest loodate?
ReplyDeleteAhjaa, üks mõte veel eelmisele juurde - ma sügavalt unistan sellest UK variandist, kus saab erahobust rendile võtta (mäletan kui palju pakkumisi sel teemal 10 ja rohkem aastat tagasi kasvõi Your Horse's oli); Eestis pole veel taolist asja trehvama juhtunud. Ma olen sisuliselt algaja, tunnistan seda, kuid kord-kaks nädalas platsil traavides seda väga ei paranda; oleksin valmis palju rohkem aega panustama, kuid pole lihtsalt võimalust, sest juba 2x nädalas trenni (mis tegelikult ei ole sisuliselt trenn, vaid kellegi juhendamisel ringid maneežis) võtab kuu eelarvest üsna olulise summa. Kui oleks rendihobune (oma poni käib hetkel selgelt üle jõu), kellega saaks sõita, millal tahan, nii lühidalt või pikalt kui tahan (et harjutakski galopitõsteid või täisistakut veidi ja olekski kogu trenn, mitte ei tunneks kahetsust, et sai küll paar harjutust hästi, kuid ülejäänud 40 minutit raha läheb raisku), oleks rohkem võimalusi vigu leida ja neid parandada üritada. Aga selliseid rendihobuseid ei näi olevat võtta, või siis pakutakse neid vaid väga kitsas ringkonnas, kuhu suvalisel minul ei näi asja olevat.
DeleteMina isiklikult otsin oma ponile juba pikalt sellist rentnikku ning eelistan võtta mitte väga kogenud inimest, sest tegemist on minu isikliku hobusega ning tahan, et ta käiks treeneri trennides regulaarselt jms. ma pakuks sulle hea meelega oma poni, kahjuks on tegemist pisikese tüübiga, kes kannab kuni 55kg (137 cm turjakõrgus). Tegelikult on selliseid rendipakkumisi küll facebooki gruppides, ent sellise asja taga peab olema suurepärane koostöö ratsutaja ja hobuseomaniku vahel ning et see saaks sündida, peab lihtsalt... inimestel omavahel klappima. Mul oli üks päris tubli laps kolm aastat selle sama poni seljas ning pean ütlema, et kuna me nägime peaaegu iga päev, arutasime, plaanisime, tegime treeningkavasid, trenne, käisime poniga väljaspool sõitmas jms, oli lõpuks tegemist peaaegu nagu lapsendatud lapsega, kes oli ka nõus vahel üleliigseid asju tegema jms. Mina isiklikult väga ootan sellist suhtumist ja asjalikke lapsi/täiskasvanuid, kelle oskused ei ole absoluutselt nii olulised kui soov või tahe õppida, areneda. Ma hea meelega võin sulle rohkem sellest rendihobundusest rääkida, kui huvi on, noh...nii palju kui ma oskan :)
DeleteTore on, et on inimesi, kes on huvitatud.
tallide koha pealt aga - olen rääkinud mitme suurema ratsakooli eestvedajaga ning nad on olnud samuti kurvad, et enam ei huvituta ning kui lastel palutaksegi imdagi teha, siis lendavad vihased lapsevanemad peale. Eks seal kindlasti on omajagu ka seda, et tallide poole pealt ei panustata ja ei nõuta, aga kuidas nõuad, kui pärast tuleb mingi kohtukutse vanematelt, kes on pahased, et nende laps pidi põrandat pühkima. Kusjuures, on kokkupuuteid küll selliste lapsevanematega kahjuks.