Teemadest muidugi, mida käsitleda paluti, ma kõike kommenteerida ei oska, ent proovin kuidagi süstemaatiliselt läbi käia siinsed klubid ja liidud, harrastajate üldise taseme ja nii palju, kui vähegi oskan, proovin siia sisse siduda ära ka kohalike hobusetõugude kasutuse.
Kõigepealt aga miniülevaade minu karvastest. Aragon, endiselt sadulata. Neljap uus füsio, reede vet (selg, vaktsiin). Aramis on tupsu, natuke oleme teinud asju, kolmap läheme kliinikusse koibasid kontrollima ning reedel siis vaktsiin. Midagi uut ja vägevat me teinud ei ole, kahjuks. Olen üritanud enda harimise mõttes võimalikult palju trenne jälgida ja kuulata, natukene nagu ehk on kasugi olnud.
Olen mõelnud, et tahaksin endale suvest mingit hobust sõita, kellega ehk natuke võistelda ka. Noh, vahelduseks ponidele, sest ausalt öeldes ma ei mäleta, millal ma reaalselt hobusega treenisin viimati regulaarselt. Ikka ponid põhiliselt. Seega vahelduseks oleks päris vahva natukene verelisema tüübiga miskit ette võtta. Eks näis, kas või kuhu see mõte jõuab ja mis sellest saab, aga no ..peas on see olemas. (ilgelt ahne olen, tahaks muudkui juurde ja rohkem sõita ja veel ja ...no ei tea, kus see piir nüüd siis lõpuks on)
Okei, aga nüüd proovin siis natuke asjalikumat juttu ka ajada. Klubid ja alaliidud kõigepealt. Üldiselt on siin ratsaklubid väga tugevad ning aktiivsed, aastaringselt on igal nädalavahetusel võistlused nii mitmeski kohas ning väga tugev on see ponyclub'i kultuur, kus kõik noored ja lapsed teevad igasuguseid ponyrally'sid kaasa. Seal korraldatakse ka igasuguseid vahvaid fundraisereid ja muid asju ning klubi on toimiv ning tugev üksus, no vähemalt nende paari klubi, mille tegevust veidi jälgida olen saanud, näitel. Mis mulle täiega meeldib, on klubide omavaheline koostöö. No, eks üksjagu on seda rivaalitsemist ka (isegi väljaspool inimesele) paista, aga üldjuhul on sõprussuhted soojad ja koos tegutsetakse. Ma poniklubide tegemistega väga rohkem kursis polegi. Suurema organisatsioonina meeldib mulle British Dressage küll päris hästi. Enamik mitteametlikke võistluseid järgib nende reegleid ja nii mõnedki reeglid, mis on British Dressage'i poolt kehtestatud, on mulle väga meelepärased ning leian, et on hobusesõbralikumad kui Eestis. Näiteks, päris kaua võib kergendada igasugustes skeemides, kannuste jms kohustus tuleb minu teada päris palju hiljem jne. Noh, selline ninnu-nännu värk, nagu mulle ikka meeldib.
Üldine tase võistlustel aga varieerub väga suurel määral. Ma olen vähe ametlikke võistlusi vaatama jõudnud, küll aga olen mõned mitteametlikud võistlused istunud ja vaadanud. Ütleme nii, et palju on selliseid harrastajaid, kes käivad ja nühivad algajate sammu-traavi skeeme, et kommiraha võtta lastelt/algajatelt/noorte või kogenumate hobustega sõitjatelt, millest on veidi kahju ja ma hea meelega näeksin seda, et see kordade arv võiks olla piiratud. Mitte muidugi kohe algul, ent no pärast viiendat korda sammu-traavi skeemi sõitmist võiksid ratsanik ja hobune siiski pürgida juba kõige lihtsama galopiskeemi suunas. Ma isiklikult mõistan väga seda, et esimesed korrad tahaks käia tuututada sammu-traavi skeemi ja pidasin ka ise seda plaani, ent nüüd kahjuks on mu pontsik tööst väljas ning selleks võimalust pole. Kahju! Üldine õhkkond võistlustel on aga tore ja võistlema tulevad igasuguse tasemega inimesed, ei mingit silmapööritamist ega sõnelust. Soojendus pidi muidugi teine maa olema, aga seda isiklikult kohanud pole. Siinsed orgunnitud võistlused on andnud mulle igatahes tõuke proovida suvel kodus ka midagi (eriti algajatele ja noortele/kogenematutele hobustele) väikest korraldada. Eelkõige selleks, et oleks koht, kus katsetada (ka mul endal oma karja noorte ponidega)
Harrastajad on muidugi teadatuntud blingi armastajad, aga on ka väga asjalikke harrastajaid. Võib olla siin on harvem nähtus veidi mingi täitsa rulli tõmmatud hobune kui Eestis ja nagu... mmm.. äkki veidi läbimõeldum treening? aga see on kõik suhteliselt spekulatsioon juba. Aa hahah, korraks veel teemast kõrvale - nii lahedad on harrastajate skeemid muusikasse! Tihti on mitteametlikel võistlustel KYR klassid, kus kõik saavad ise valida, mis tasemele vastavalt oma kava teevad, aga praktiliselt sa võid oma sammu-traavi skeemi ka muusikasse teha ja seda võistelda :) Ma täpselt ei tea, kuidas nad küll seda hindavad, aga see on alati väga meelelahutuslik!
Hobused, keda võistlusväljakutel kohtab, on seinast seina. On uhkeid ja fäänsisid koolisõidu sugupuuga hobuseid (tihti [aga üldse mitte alati] käib nende sõitjate kohta kahjuks harrastajate klassis see ütlus, et "All the gear, no idea") ja samas on ka palju tädiratsutajaid kohalikel tõugudel. Dressage cob on suht tavaline nähtus, ka igasugused Welshid on üpriski populaarsed. Ilmselt nende ponilaste (eriti pisemate) suure arvukuse tõttu võistlustel on ka Inglismaal hakatud sel teemal sõna võtma: http://www.horseandhound.co.uk/news/overweight-riders-asked-dismount-show-583451 - mõistagi võivad igasugused noored ponilased osadele lastele parajaks pähkliks osutuda, aga kohati läheb see veidi üle piiri küll.
Üldjuhul tundub, et näiteks Cob'id on veidi ületoodetud ja neid vedeleb igal nurgal. Neid on võimalik odavalt saada praktilieslt kust iganes, nagu ka täisverelisi, kes on galoppe jooksnud. Täisvereliste väärkohtlemist on minuni jõudnud aga palju vähem (aga siiski on), cob'ide väärkohtlemisest olen aga lugenud sageli ning ka oma sõber veti käest palju kuulnud. Aeg-ajalt ikka jäetakse mõni varss kraavi surema tee äärde jms.. Noh..veidi ekstreemne mu meelest, aga nagu ikka, palju inimesi, palju erinevaid suhtumisi. Ja ehk siis ka suurem hulk ekstremiste. Hobuste hinnad üldpildis on madalamad, pidamine on samma kanti. Siinse piirkonna põhiprobleemiks on see kopeldamise teema, mida olen ennegi maininud. No ka minu ponid hulbivad nabani mudas praegusel aastaajal ja ma (va julmur) sunnin neid seal hulpima praktiliselt terve päeva. Kõik maa on kasutuses, haritud või kopliteks tehtud. (graafiline link väikse jutukese juurde, kus on natuke statistikat paari kuu näljutatud ja surema jäetud hobuste kohta on siin
Olen natukene siin sõitnud ka nende karvikutega ja pean ütlema, et eelistan eestlaseid. Eks kindlasti sõltub ka asi sellest, kuidas mingi konkreetne hobune on sõidetud ja mida oskab, aga no see on esialgne üldmulje. Samas on tore, et nad siin on, sest tugevaid tädiratsutajaid kannavad nad hästi ja neid kantavaid on siin suuremal hulgal. Olen isegi mõelnud oma noorema, ent minust ikkagi üksjagu raskema õe jaoks midagi taolist vaadata... noh, kunagi tulevikus. väga kauges tulevikus :) Nunnud on nad küll, heatahtlikud ka.. ja väga pehmed!
Praeguseks aga hakkab aitama, kuigi niii palju jäi veel puutumata ja rääkimata ja tegelikult oleks veel nii palju öelda, aga mul on juba sõrmed sõlmes ja uni on suht suur. Ma loodan, et sain natukenegi pihta huvi pakkuvatele teemadele oma jutuga! Cheers!
No comments:
Post a Comment