I would not dare to fix the twist in you..

Naljakas, kuidas pealtvaadates on kõik lihtne ja ilus ja alati, nagu alati.. on selle ilusa ja lihtsa taga meeletu kogus pühendumust, aega, tahet ja tööd. Olgu siis tegemist ratsutamise, pildistamise, spordi, ehitamise, suhte või millega iganes.

Talli koosseis on muutunud - kallis härra Myron kolis lõpuks oma omaniku juurde Muhku - jee ja böö samal ajal, tema huumorit hakkan igatsema küll..
Kaks poissi tulid siia trennitama - äge. Nendega on nüüd nii, et natukene aega kohanevad ja siis alustame. Proovin nad mõlemad homme võtta katsumisse ja vaadata, mis nägu nad on :)

Olen vaadanud/analüüsinud viimasel ajal palju igasuguseid videoid ja lugenud natukene. Eriti palju just võistluskoolisõidu/klassikalise koolisõidu võrdlusi. Ma ei saa täpselt aru, miks arvatakse, et neid tuleks võrrelda.. Sellessuhtes, et nende ühisosa on ikka nii imepisikeseks jäänud, et ma ei näe, et see võrdlus oleks kuidagi tõsiseltvõetav. See on pigem nagu mingi jänesed vs haldjad.. Kui ma peaksin mõtlema, et kumb neist minu tee rohkem oleks, siis ma ei tea. Kindlasti leian ma klassikalisest koolisõidust väga palju rohkem endale sobivat, aga samas ei ole see minu jaoks mingi pühatõde ning kõigega ma ei nõustu... Mulle hakkab tunduma, et mulle lihtsalt meeldib vaielda.

Kuulasin, kuidas Stephen Clarke rääkis FEI hindamissüsteemist ja.. kuulan ehk korra veel. Erilisi emotsioone ei tekitanud, pigem oli lihtsalt humble jutustaja, kui midagi väga tõsist avalikult analüüsiks.

Palju olen vaidlulsi lugenud ka tavainimeste arvates korrektsest koolisõidust - kuidas kasutad kätt (avatud/suletud), kuidas jalga, kuidas sõidad volti jms. Naljakas on see, et kõigile asjadele on ikka ja alati negatiivne külg. Mul just täna sai ausalt öeldes kopp ette nende asjade lugemisest. Igat hobust treenitakse siiski erinevalt ja kui lõpuks KÕIK viisid on maha tehtud, valed ja kohutavad, siis... äkki laseme kõik oma hobused lihtsalt metsa lahti ja las nad siis olla.. ?

Poistest nüüd.
Üritan IGA kuu lõpus teha nendest ülevaatlikud pildid endale, jagada need siia ka (ausalt), rääkida põgusalt tööst ja toimetustest ning proovin analüüsida ja järeldada häid ja halbu tehtud otsuseid.Tundub huvitav. Seda kuud on küll jube tühi analüüsida - härrad on mõlemad kaks päeva minuga koos mässanud. Aga no mingi iseloom juba natukene paistab ning esmased asjad on järgi proovitud.
Eile võtsin Nunnu ja Nuffiku  mõlemad talli, kõigepealt tegelesin ühega, siis teisega. Käisin Nuffikul seljas sadulaga, natuke jalutasin. Oli küll veidi pinges ja stressis, aga rahunes tasapisi. Pikalt seljas ei kõõlunud, rohkem katsetasin seda, et kas sadul sobib või mitte.. Ei sobinud. Puhastasin ta uuesti är aja siis võtsin Nunnu. Temaga tegelesin niisama, käisin korra sadulata seljas (mis oli tema jaoks hirmus, sest ... nii saab ka vä? :) ), istusin seal korra ja siis tulin alla. Mõlemad olid armsad igatahes.
Täna võtsin nad juba eraldi, kõigepealt Nuffiku.  Natuke kitkusin lakka, natuke nühkisin niisama,  Siis sedelgas selga ja kordele :) Proovisime teha üleminekuid  palju, aga see oli rohkem selline... nali :) Aga lõpus saime paar täitsa okeid üleminekut, seega jään temaga täitsa rahule. Siis käisime veel käekõrval jalutamas, natuke õunu söömas ja siis koplisse tagasi. Nunnu kord! Sama plaan oli, sedelgas selga ja kordele. Nunsu oli veits laisu :D aga täpsem ja tähelepanelikum veidi. Ta on sellessuhtes veidi naljakas, et ta pigem võõrastab rohkem, Nuffi on kõigi sülepoiss. :) aa ja ägedalt tudusid hommikul, käisin istusin ja kratsasin neid siis, Nunsu  hakkas norskama selle peale. armsad poisid! Nunnu kardab koera veidi, tegelesime natuke sellega ja käisime samuti õunu söömas ja jalutamas. Igatahes, oli väga vahva!

Lisan siia natukene pilte ka ja siis.. hiljemalt kuu aja pärat jälle, kuigi tahaks igakuiselt proovid teha mingit kokkuvõtet siia, et endal hiljem lihtsam meenutada oleks.

Everybody wants to be happy.

Hm..
Oktoober on alanud, õues on ikka meeldivalt soe ja tundub, et ehk seekord sügis jääbki selliseks meeldivaks ja nauditavaks aastaajas. Nii tore.
Mul on siin endiselt neli sangarit, tall pole täielikult valminud, platsi pinnas on puudulik ja.. muresid on palju. Tuleb välja, et kõike korraga ei saa. Huvitav küll.
Ma olen viimasel ajal vilets ponidega tegeleja olnud. Loodan, et see läheb varsti mööda :) tähendab, kindlasti läheb. Härral on puhkus ja sellega seoses on tore olla natuke nagu temaga ka. Tegelt, isegi palju. parim aeg üldse. Ehk siis ilmselt on nii, et seni kuni pai tööle tagasi läheb, on hobudel kerge leboperiood ning siis alustan jälle tööga.

Ma tahaks kirjutada küll sellest, mis kõik vahepeal toimunud on jne.. aga ma ei teagi, ehk mõni teine homme.

Ride away.

Peaksin ehk lõpuks end kokku võtma ja ühe rohkem kui napisõnalise postituse tegema.
Mul on kodus praegu suhteliselt valmis 4 boksi. Tähendab, soojustused ja asjad on neljas boksis. Välisvooder valmis pole küll ühelgi veel, aga küll jõuab, sellega otseselt ei põle. Septembri lõpuks tahame saada valmis ka viimased kaks boksi, mis siis on esialgu rentimiseks. Platsi pinnas tuleb teha korda, valgustus tuleb vedada talli ja platsile, üks koppel tuleb juurde ehitada veel praegusele kahele lisaks ja... hein tuleb suuremas koguses ära tuua ja küüni mahutada, riietusruum ja sadularuum korda seada (praeguseks need on praktiliselt valmis, sisu tegemata. :) Slowfeederi kastikesi tahaksin ehitada lähipäevil, kui keegi kampa viitsib lüüa ja.. vaikselt sihini, vast... Pesuboks ilmselt saab valmis oktoobris millalgi ja nii ta vaikselt läheb. Ega selleks aastaks suuri ootuseid või lootuseid muid nagu polegi - isegi ulmelisel kiirusel kõik liikunud :)

Aramis seikles mul ükspäev. tegi boksiukse lahti ja käis ringi lippamas. jube tore oli küll, ma olin parasjagu Myroniga jalgu pesemas kui ühtäkki mingi tüüp mööda tuiskas. No ega siis midagii. Panin Myroni ära ja läksin tõin Aramise koju tagasi. Patsutasin ja olin uhke, et ta ilusti tagasi tuli ja kõike, ise samal ajal magusa häälega tüüpi vorstiks saates :) Temaga on mul kahjuks olnud viimasel nädalal natukene liiga vähe aega tegeleda. Paar korda olen koplist välja võtnud küll, puhastanud ja niisama nännutanud. Sellega ongi kõik piirdunud. Aaa, ei, ühel hommkul ta lippas veel ringi, see kord oma koplis. Tahtsin tal päitseid peast ära võtta, aga ta mõtles, et tore on nendega ringi liduda. Ma siis ootasin, kuni härra tuli mõistusele ja võtsin päitsed ära. Oli vahva küll.

Rainbow on Sandra lemmik, endiselt. Ehk siis Sandra käib ja tegeleb ponsuga ise. Ühel päeval käisime jalutamas maastikul, minul käekõrval meie kutsu Bobby ja Sandra oli Rikiga. Kõik läks imehästi, Riks oli üllatavalt rahulik, normaalne ja mõistlik, nagu ta üldse viimasel ajal on. Väga tubli, püüdlik ja armas. Natukene stressab vahepeal seda, kui teised saavad murule ja tema peab liivakoplis olema, aga õnneks Myron ja Aramis kordamööda käivad tal seltsiks ja öösel saab boksis magada :) Ehk siis, goodie..

Myroniga olen nüüd ise sõitnud kolm päeva järjest - no on ikka hobune küll, tore, mõnus ja nii ...tore. Muidugi võhmast pole mitte midagi järgi, täitsa kurb. Oleme teinud rohkem lihtsalt sammu ja traavile üleminekuid vahepeal sekka, aga mitte midagi väga väsitavat. Eile käisime aias õunu söömas pärast trenni ja täna käisime karjamaadel jalutamas, Bobby tuli ka :)

ja last but not least Render, kes on üllatanud mind täielikult oma eriti hea ja viisaka käitumisega. Oleme nüüd harjunud ilusti käekõrval käima, jalutame suhteliselt tihti natukene ringi, täna näiteks käisime bokside juures (kust ei näe teisi hobuseid) puhastamas ja nunnutamas. Ta unustab teised ära ja on sinuga hea meelega... See on nii vahva. Ja kolasime natuke ringi ja panime jalgu suure kile peale ja ta on alati rõõmus, kui ta järgi lähen. See on niiiii nunnu. Vaikselt võtame jalgu, täna alustasime voolikuga tutvumisega ja üks päev kasutasime spreipudelit, oli okei. Ta on ikka nii vinge poiss :)

Üritan siia mõned pildid ka panna vahelduseks :)

Back in the world. for now.

Riksi tervis on hea, Aramis on nii jube armas ja.. aaa, muidu. me ehitame talli :) heh. Kes ütles, et unistused saavad teoks? Õige.
Praegu pole enam palju jäänud ning suve lõpuks tahaksin oma hobused endale koju võtta ning jääb ka paar üüriboksi, mis praeguse hetkega on juba suhteliselt broneeritud.
Ega esialgu polegi plaanis rohkem kui 6 väliboksi, koplid, millest üks liivapõhjaline (kus esialgu võiks sõita ka saada ilusti, drenaaziga platsiga võiks tegeleda järgmisel kevadel), riietus- ja varustusruum ja see ongi suhteliselt kõik :) Arvestades sellega, et talli ehitus tuli enne maja ehitust ja majas isegi vett antud hetkel pole (saab voolikuga õuest ), siis...on seda isegi superpalju. Mu elukaaslasel (aa, and another thing, i got engaged :) khi. ) on septembri lõpust puhkus ning siis jõuame tegeleda ka majaga ilmselt. Tundub mõistlik.

Hakkab pihta see maaelu jälle, VINGE! :)

Kui hobused koju jõuavad, siis kindlasti teen piltidega ülevaatliku postituse sellest, et kes, mis ja kus. Praegu aga.. töö ootab, aiad tuleb veel valmis seada ja toimetamist on rohkem kui palju!

Varsti jälle!

Tervisesport

... ehk siis kuidas üks päev tallis mõjub suurepäraselt.

Eelnevalt on kõik jube tore olnud. 

Üle-üleeile olime Myroniga platsil, üleeile sadulata karjamaal, eile ekke ja myroniga 2 tunnisel karjäärimatkal poni käekõrval ja täna .. täna oli ka mõnna :)
Alustasin maastikul soojendusega, käisime mingi pool tundi, jalutasime ja tegime esimese pika traavi põldudel. Seejärel tegime platsil veidi tööd ka, galopis poni läks täitsa indu täis, aga käele oli veidi raske. Aga tervisespordist siis :
Kõigepealt andsin Myronile seljast leiba ja koos leivaga võttis ta ka mu sõrme. Ei muud, natuke verd ja veidike sinikaid, mis ikka. Siis tegelesin Aramisega, olen nüüd viimasel ajal alati temaga ka ikka tegelenud, kas või 10-15 minutit, käekõrval. Palusin tal astuda enda poole. ta astus NII hästi, paremini kui ma ootasin. Hence mingi mõnusalt paistes ja sinine jalg ja mõnus longe. Koju jõudes avastasin veel, et mul on kaks sõrmenukki täiesti verised - mis juhtus? :D Who knows.. ja kindlasti pole see kõik :)

Lihtsalt selline lõbus järeldus mu elukaaslase poolt, et naine jõuab koju kell 23:15 ja on katkine ja lombakas. Käis vist tervisesporti tegemas. Nojah :)

Aga hobud on jube toredad ja motivatsioon on endiselt olemas. :)) 

Aramis oli eile nii tubli. Sellega on alati hea alustada. Me tegime tööd esialgu maast, siis ma jalutasin natuke seljast, lihtsalt jalutasin.. ja nagu mingi..oh, the best place on the earth... :) Ja siis käisime kõik koos karjääris ja ta oli nagu mingi.... "ma olen maastikukindel lasteponi" - no WOW :) nii tore. 

Myronist on palju rääkida. Tal oli hästi keeruline karja sulanduda, hammustati kintsust peaaegu tükk välja ja oli vahepeal erakuna karjas. Aga trennis on olnud kogu aeg hullult tore. Ma täiega naudin seda, et ta on heas vormis ja also hea närvikavaga. käisime maastikul üksinda kolmandal päeval, kui ta tallis oli. jube mõnus oli.. 
Trennides on nii, et... ma olen nagu mingi ... veits liimist lahti või noh, käed elavad oma elu, eriti vasak. Muidu oleme proovinud igasuguseid põnevaid asju, harjutanud ja mässanud. Väga tore on olnud regulaarsemalt trenni teha. Ootan juba tänast. 
Eile ja üleeile käis meil Ingrid ka külas - nii tore oli. St eilne päev oli mingi bueno. Käisime Alba juures, siis Myroni ja Aramise juures (koos karjääris ka, mõnus...aga ma läksin jala ja nõgeseid oli väga palju :( ) ja siis käisime veel Renderit ka vaatamas. Mõnus talline päev. :) Varsti tahaks korrata... oeh. 

Render on ka väga tubli. Lubab ilma probleemideta koplis päitseid pähe panna ja ära võtta, käib ilusti nööriotsas, on nunnu ja pai ja jube armas.. Uskumatu, et ta on varsti juba täitsa aastane. Aeg läheb kiiresti. Tahaks suve jooksul saada korda selle, et jalgu saaks ka ilusti üles võtta ja et see ei tekitaks meelehärmi. Praegu võin katsuda jalgu, aga tagumiste katsumine on natukene pingeline, sest korra me üritasime seda tõsta ja see tekitas mingi tagasilöögi, kõrvalehüppe ja natukene nüüd on nagu selline, et ma ei taha, et kinni hoiad sellest... Liiga järsult läks. Nõme on see, et kõik vead, mis sa teed, on nagu.. NII suured. No mistakes allowed. Raske. Aga samas mitte midagi ületamatut. Ta on tõesti supertore ja ma olen väga rõõmus, et mul on üks väike Render. :)

Tänaseks aitab, ma üritan nüüd mõnel päeval nagu mingit asjalikku juttu kah ajada..

Still I call it magic when I'm next to you....

Aeg läheb. Inimesed muutuvad, hobused muutuvad, eluolu ja kõik :) Change is the law of life.

Elada on äge. Hoopis teistmoodi äge, kui oli kolm või viis või kaheksa aastat tagasi. Tähtsad asjad on ikka tähtsad, aga nende kõrvale mahub nüüd hoopis rohkem. Ma olen õnnelik tüdruk, mul on kõik, millest kunagi ainult unistada oskasin. Oma ponid, oma parim inimene, kes muudab iga mu päeva ilusaks, oma superäge töö, mis vaikselt, aga kindlalt on saamas jalgu alla.

Aramisega me tegime kokkuleppe. Ma hoian teda, hoolitsen ta eest, tegelen temaga vahel. Armastan teda alati ja igavesti jääb ta minu omaks, aga tema enda tervise ja heaolu huvides on meie suuremad plaanid maetud, seljataha jäetud ja juba ka unustatud. That's ok. Kõik on ok, kui vaadata asja suuremas pildis. I still have him. Ja ta on endiselt parim.

Renderist on nii palju rääkida.. aasta hakkab juba mööduma sellest, kui ta sündis. Kui nii vaadata, siis just nagu polekski midagi rääkida, ms seal ikka, et noh.. oskab nööri otsas käia, tore on. Aga niii lõbus on olnud. Ja vahepeal keeruline ka. Võõrutus mõjus talle stressirohkelt ning pärast seda sõbrunesime me uuesti. See võttis küll aega, aga nüüd tundub jälle asi korras olevat. Esimest korda on mul hobune sünnist saati. Fiona oli kolmandast kuust, Riks ja Aramis aastasest peale.. Aga Render on nagu...eostatud minu tahtel. Ja seda on nii kummaline vaadata, kuidas ikkagi suur osa hobuse iseloomust või loomusest on nagu talle kaasa ikkagi antud. ja sa ei saa seda mitte kunagi ennustada. mitte kuidagi. Kindlasti mingil määral saab, aga nagu seal on see mingi faktor x, mida keegi ei tea, mida keegi ennustada ei saa. Mis on TEMA ja mis teebki temast just selle isiksuse. Seda on äge näha, seda on tore teada ja põnev jälgida selle muutumist. Muidugi on suur osa looma käitumisest kinni tema treeningus jne, aga see pole üldse seeeeee, millest ma räägin. Saate aru küll.. või siis mitte. vahet ei ole. Nii huvitav on. ja ta on niii tore. iga kord, kui ma teda näen, ma muutun automaatselt nagu mingiks väikseks plikaks, kellele oleks just roosa poni kingitud, nägu läheb särama ja mingi full of love olek on kohe kohal. No ta lihtsalt on väga armastusväärne tegelane.

Riks on viimasel ajal ka väga äge. Sandra ka! Nad on nii toredad ja mul on hea meel, sest mul on tunne, et neil on koos hea. nagu päriselt, mitte spordimõttes või milleiganes mõttes, vaid et neil ongi koos hea ja et nii hästi just läkski. :) Meeldib. Seda ma ju alati tahtsingi, et Riks oleks kellegi maailmahobune, nagu Aramis on minu. :)

Ja surprise at the end - suveks tuleb mulle sõita Myron. tast on siin juttu olnud ennegi :) Pole teda väga ammu näinud, seega ootan pikisilmi. Ehk siis, kui ma reaalselt ratsutan ka, on ka lihtsam kirjutada siia midagi.


Tundub, et ees on ootamas üks põnev, seiklusterohke, töörohke, kiire suvi. Ready-set-go! Ma valma!

Väike valge

http://rixitegemised.blogspot.com/ - sealt leiate nüüdsest väikse valge tegemised. Sandra kirjutatult :) Mu lapsed on kõige ägedamad lapsed maailmas :)

Ja Rendumees on nüüd siis võõrutatud poiss! Big step, mister independent.

:)

Olen akadeemilisel. Pildistan rohkem. Hobused on toredad!
Riks on haige :( aneemiavärgid ja mured ja keeruline jälle.
 Aramis on ka ikka oma muredega...
Render aga on suur poisu ja juba teist päeva ilma emmeta koplis! Niiet vägev värk!

tahaks pildistada veeeel rohkem!

https://www.facebook.com/500photosofHORSES - nädsa. Ja mul on nüüd tumblr ja intagram ja kõik need popid asjad ka ;) je.

Häv a nice sunday night.

“You become responsible, forever, for what you have tamed.”

Pikk aeg on möödas jälle, öelda on endiselt vähe.

Tahan endiselt ratsutada. Tahan Aramisega Tartus käia ka, teha jalakestest uued pildid.. Äkki saab midagi toredat teada veel.. või kas või mitte toredat, teada oleks lihtsalt hea..
I do cherish him more than it is possible to describe.

Sain Portugalist uue tööpakkumise pildistamiseks. Ja samas pakutakse ka ühte noort sugupuuga täkupoissi, keda pärast siis koju tuua... Tore. Vajab mõtlemist kogu see asi. Aga naljakas on see, et kui peaksin olema rõõmus ja võtma vastu uued challenge'id ja olema äksi täis, muutun ma hoopis palju kurvemaks kui muidu ja tahan ainult oma Aramisi. Jube tüütu, aga samas nagu I kind of understand myself...vist.

Kooliga on nii, et soovin võtta akadeemilist, eks paistab, kuidas sellega läheb.

Riks elab tublisti.

Täpselt selline põgus ülevaade on maksimum, mis ma praegu pakkuda suudan :)
Tähtis pole see ülevaade vaid ses tsitaat. Something to think about :)

OMA hobune

Nii.. ma läksin täna natuke katki :) Aga et see kõik õigustust leiaks, siis alustame algusest.
Käisime Portugalis reisil ning sain kokkuleppe, kus piltide ja videote eest sain koolisõidu trenne. Trennid olid suurepärased, sõitsin paari noore täkuga ja mõnus oli. Sain harjutada igasugu igapäevaseid ja mitte nii igapäevaseid asju ja näha, kuidas asjad seal käivad. Ägedalt käivad, väga tore oli. Lisan siia pilte kahest poisist, kellega sõitsin ja ehk sinna facebooki lehele, kus mu pildid on, ka teistest sealsetest tegelastest. Kift suur koht, 100 noore hobusega.

Aga mitte sellest ei tahtnud me täna siin rääkida..eksole :)
Jõudsin eile öösel koju ning täna hommikul seadsin vapralt sammud talli poole, et näha oma notsut. Tõin ta koplist ära, vaatasime üksteisega tõtt pool tunnikest, sügasin teda kõikjalt, nühkisin korralikult puhtaks ja läksime platsile, et natukene maatööd teha. Ütleme, et umbes 10 minutit maatööd sai tehtud (me teeme põhiliselt sammu, sest treening on kooli ja muude asjade tõttu ebaregulaarne ning ei tea ju, kuidas jalavigastusega täpselt on...) ning pooled plaanitavatest asjadest olid veel ees, aga me ei jõudnudki oluliselt sellest kaugemale. Ma lihtsalt nö läksingi katki. Vaatasin oma poni, läksin ta juurde, kallistasin teda miljon korda ja võttis ikka silma märjaks küll. Kuidas on võimalik, et keegi on nii...täiuslik.

Sellest ma siis rääkida tahtsingi - inimese OMA hobusest. Mulle on natukene silma jäänud olukord, kus inimesed kipuvad unustama, kui tähtis on oma hobune. Teistel tundub alati ägedam või lihtsam või toredam. Teistel on ägedamad asjad... no mida?? See on minu arvates kohe eriti jabur, ajada taga mingit teatud look'i või mingeid asju, jättes seal juures hobuse vajadustega arvestamata. Ma ei üritagi väita, et uued ja ilusad asjad ei oleks toredad - muidugi on! mulle ka meeldivad. ja meeldib, kui saan ponile midagi ägedat ja ilusat lubada.  Või mis veel hullem, inimeste soov olla oma hobusest üle, "näidata talle koht kätte"...misasi see on? kas me mitte ei tegele alaga, mis nõuab koostööd ja partnerlust..Äkki siis tegelekski sellega :) See on üldine jutt ja kellegi solvamine mul mõttes pole, kedagi konkreetset ma silmas ei pea, seega palun suhtuda rahulikult. See puudutab ka mind, mina otsisin midagi eriti võimsat ja ägedat võõrastest hobustest, ootasin, et nad oleksid justkui täiesti ülemõistuse erinevad ja suurepärased. Ja teate mis? Ükskõik kui uhked või head nad ka polnud (olid väga,väga) ..oma on ikka parem. Eriti, kui oled õigesti enda aega ja mõtteid investeerinud ning tunned oma hobust, armastad oma hobust ja ta ongi sinu partner. Mitte niisama keegi, kelle peal saad oma harjutused ära nühkida ning midagi muud seal polegi.
Sai küll natuke kuri see sõnavõtt, aga lugemine on rangelt vabatahtlik ning... ma arvan, et oma elu/asjade/hobuse väärtustamine on asi, mis kõigil ehk aeg-ajalt võib hetkeks meelest minna ning seda on ikka hea meelde tuletada.

Minu Aramis on minu parim sõber, minu parim hobune. ja jääb selleks. alati. Ma olen maailma kõige õnnelikum tüdruk (kirjutan seda kõige suurema naeratusega üldse! ...jep. niii hea!)

Ja lubatud pildid: