Wednesday, December 23
Wednesday, December 2
Et siis üks jumal või püüdlus proovida vaadata laiemalt ja lähtuda endast ja oma hobusest?
Nagu muudes valdkondades, tundub viimasel ajal hobuste treenimises levivat suhtumine, kus misiganes põhjusel parim tunduv õpetus ja õpetaja tõstetakse jumala staatusesse ning laidetakse maha kõik teistsugune, mis iseenesest ei pruugi samas olukorras üldse nii vale olla, kui tunduda võib. Silmaklappide fenomeniga aga kaasneb minu arvates oht, et minnakse kiiresti ja kaugele aga vales suunas. Või jäetakse elementaarne, vajalik ning harjumuspärane kohe nurka. Kui keegi on jumala staatusesse seatud, on liiga kerge jätta oma hobune märkamata ning kas saadud käitumissoovitused ikka kattuvad sellega, mis konkreetsele hobusele antud hetkes sobib ning mis on talle hea, toimiv ja arusaadav. Rääkimata sellest, et jäetakse märkamata ka teised inimesed, kes pürgivad samade eesmärkide poole - et hobune oleks korrektselt, negatiivsete kõrvalnähtudeta ja heas õhkkonnas treenitud, ning kellelt oleks samuti väga palju õppida ning mille kaudu oleks hea võimalus oma silmaringi avardada ning üldist arusaamist hobustest, treeningmeetoditest ja erinevatest viisidest suurendada. Tasub ikka ise mõelda, koguda tarkust ka teineteisele vastu rääkivatest allikatest ja leida, mis endale ja oma hobusele sobib... ma arvan.
Aramis-poni puhkab nüüd kaks nädalat ratsutamisest, sest käisin seljaga lõikusel. Peab ütlema, et olen kurb küll, meil oli nii hea treeningrutiin ja praegu on veel see tore (ma saan aru küll, et sopp käib kõigile pinda, aga no i'd rather take that than cold, sest platsipinnas pole veel jääs) aeg aastas, kus saan platsi kasutada. Aga no there it goes. Ma proovin paar päeva tegeleda lugemise ja puhkamise ja hobustest mõtlemisega ja siis äkki saan vaikselt käekõrval vähemalt tuterdada. I miss him already!
Aga, muide, loen paari hobu-raamatut vaikselt jälle (no sest nüüd on aega) ja olen natukene tegelenud istaku-artiklitega, mis ühel päeval ajasid mind ikka täiega segadusse, ikka nii vastakat informatsiooni on saadaval (ja siinkohal vist oleks muidugi tore, kui oleks üks 'jumal', kelle poole pöörduda ning kes ütleks, et mis see õige on siis lõpuks...aga analüüsivõime on õnneks mingilgi määral meile kõigile antud ja ma arvan, et see töö, mis oma arvamise kujundamiseks tuleb teha, on väga kasulik!) ja lisaks istakuartiklitele lugesin läbi ühe väikse raamatukese venitusharjutustest hobustele, et miks, kui tihti, millal ja kas ja kui, siis milliseid. Päris põnev oli. Meie teeme Miisuga venitusharjutusi kolm korda nädalas (oleme siiani teinud kolm korda nädalas, raamatust sain teada, et võiks teha täitsa viis) ning kordasin veidi anatoomilisi teadmisi üle ja sain veidi lihastiku kohta ka uut teada. Kuna see ei ole mingi teema, mis pakuks suurel hulgal võimalusi arutlemiseks, siis siinkohal praeguseks lõpetangi blogikirjutamise tänaseks ning kuna olen nüüd rohkem toas ja rohkem on aega tiksuda, siis jätkan järgmise raamatu lugemist, mis on veidike sarnasest valdkonnast, aga räägib veidi üldisemalt sellest, kuidas poni treenida võimalikult vähe (vigastus)riske võttes. Lisaks on seal samuti erinevad venitusharjutused näiteks välja toodud, niiet äkki siis kui on tekkinud mingi võrdlus, on mul võimalus midagi asjadest rohkem või vähem arvata. No ja pärast seda ootab Kyra raamat, mida ma sada korda olen kätte võtnud, aga lugeda pole suutnud.
Ok, nagu juba lubasin, siis tänaseks lõpetan. Otsin mingid vanad pildid ka kõvakettalt siia, et noh..endal tore oleks. I miss my pony :(
Aramis-poni puhkab nüüd kaks nädalat ratsutamisest, sest käisin seljaga lõikusel. Peab ütlema, et olen kurb küll, meil oli nii hea treeningrutiin ja praegu on veel see tore (ma saan aru küll, et sopp käib kõigile pinda, aga no i'd rather take that than cold, sest platsipinnas pole veel jääs) aeg aastas, kus saan platsi kasutada. Aga no there it goes. Ma proovin paar päeva tegeleda lugemise ja puhkamise ja hobustest mõtlemisega ja siis äkki saan vaikselt käekõrval vähemalt tuterdada. I miss him already!
Aga, muide, loen paari hobu-raamatut vaikselt jälle (no sest nüüd on aega) ja olen natukene tegelenud istaku-artiklitega, mis ühel päeval ajasid mind ikka täiega segadusse, ikka nii vastakat informatsiooni on saadaval (ja siinkohal vist oleks muidugi tore, kui oleks üks 'jumal', kelle poole pöörduda ning kes ütleks, et mis see õige on siis lõpuks...aga analüüsivõime on õnneks mingilgi määral meile kõigile antud ja ma arvan, et see töö, mis oma arvamise kujundamiseks tuleb teha, on väga kasulik!) ja lisaks istakuartiklitele lugesin läbi ühe väikse raamatukese venitusharjutustest hobustele, et miks, kui tihti, millal ja kas ja kui, siis milliseid. Päris põnev oli. Meie teeme Miisuga venitusharjutusi kolm korda nädalas (oleme siiani teinud kolm korda nädalas, raamatust sain teada, et võiks teha täitsa viis) ning kordasin veidi anatoomilisi teadmisi üle ja sain veidi lihastiku kohta ka uut teada. Kuna see ei ole mingi teema, mis pakuks suurel hulgal võimalusi arutlemiseks, siis siinkohal praeguseks lõpetangi blogikirjutamise tänaseks ning kuna olen nüüd rohkem toas ja rohkem on aega tiksuda, siis jätkan järgmise raamatu lugemist, mis on veidike sarnasest valdkonnast, aga räägib veidi üldisemalt sellest, kuidas poni treenida võimalikult vähe (vigastus)riske võttes. Lisaks on seal samuti erinevad venitusharjutused näiteks välja toodud, niiet äkki siis kui on tekkinud mingi võrdlus, on mul võimalus midagi asjadest rohkem või vähem arvata. No ja pärast seda ootab Kyra raamat, mida ma sada korda olen kätte võtnud, aga lugeda pole suutnud.
Ok, nagu juba lubasin, siis tänaseks lõpetan. Otsin mingid vanad pildid ka kõvakettalt siia, et noh..endal tore oleks. I miss my pony :(
 |
| Aramis 4a :) |
 |
| Aramis 3,5 a :) |
Thursday, November 26
You're my cornerstone!
Aramisest ei ole ma ammu kirjutanud (ok, väike liialdus. viimasel ajal ma muud ei teegi, kui kirjutan ainult blogisse ja räägin kõigile, kuidas Aramis jälle astus ühe sammu nii ilusti või vaatas mu poole nii jube nunnult või oli niisama nii piiritult äge...no a mis ma teha saan, he's just.. awesome)
Eelmine nädal oli selline, et esmaspäeval ja kolmapäeval poni puhkas, ühel päeval käisime üksinda veidi kondamas (mis oli muideks väga äge), ühel päeval sõitsime platsil sadulata, ühel päeval sõitsime põllul sadulaga ja ühel päeval tegime väikse hüppetrenni. No ja siis jäi üks päev veel, I guess, et me tegime äkki maatööd? Ei mäleta enam hästi, aga midagi sellist nagu oleks olnud.
Rääkimist alustan hüppetrennist (mis oli vist reedel, so homme peaks nagu jälle, aga ma arvan, et sel nädalal, kui nüüd homme plats lubab, teeme me traavikavaletitrenni), mis oli nagu khuul, AGA ma panin meile nagu niiiii raske ülesande, et... nagu natuke raske oli. Ma hüppasin, nagu ikka, kaelarihmaga (no igaks juhuks) ja meil oli siis järgmine parkuur: lühikesel sirgel kurvipeal neli galopikavaletti, pikal sirgel okser, diagonaalil pisike peneroll ja siis tulin teiselt poolt kaarel neljase penerolli. OH MAN! nii rapsimine ja rabelemine oli ikka, ma ei saanud vahepeal nagu mitte midagi aru, mul ikka pole mingi parkuuri ajusid antud. AGA I proudly present my wonderpony Aramis, kes ei teinud kordagi ühtegi viga, vaatamata sellele, et ma ei saanud vahepeal ööd ega mütsi aru. Tema sai, tegi ära ja siis kui tehtud sai, siis tahtis pai. Well, at least one of us knows whats up. Täiega tore poni. Ma igatahes homme proovin nagu rohkem süsteemile ise pihta saada ja väga palju lihtsamad harjutused meile panna!
Üksinda kolamisest väga pikalt ei räägi, see oli selline spontaanne ja mets oli äge ja poni oli vapper ja mina...noh, istusin ja imestasin.
Põllutrenn on siiani (tänaseni siis) olnud praktiliselt ainult võhmakas. veidi üleminekuid ja lihtsalt palju pikka, avarat liikumist igas allüüris. Poni väsib kiiresti, seega on see tavaliselt umbes sellise ülesehitusega, et 10 minutit sammu, 5 min traavi, 5 min sammu, 5 min galoppi, 10 min sammu. Ja lõpetuseks on poni kohe täitsa väsinud. Olen üritanud muidugi proovida lasta tal ilusti avaralt liikuda ilma selleta, et ma teda hullult ise rütmist ja kõigest välja üritaks pressida ja pushida teda liiga palju minema ilma selleta, et tal oleks minekuks vajalik jõud ja jaks ja positsioon olemas. Muidugi vahel ma ei suuda ennast talitseda, aga siis jälle vastus tuletab meelde, et ei-ei, praegu veel mitte. Mulle aga meeldib hullult käia põllul sõitmas, sest härra on kohe automaatselt elavam, mis teeb seal istumise jube palju lihtsamaks.
Vahepeal käisime veel korraks Etiga koos metsas, ca 1,5 tunnisel ringil jalutamas. Nii mõnus oli, Aramis oli jälle tubli, rahulik ja enesekindel. Täiega tšempion!
Täna käisime jälle põllul, nagu ma juba mainisin. Ja mis me siis täna teisiti tegime? Ei midagi erilist, hakkasin lihtsalt tasapisi nokitsema allüürisiseseid üleminekuid ja no quite honestly need olid nii palju raskemad ponile (platsil on ikka tonni võrra kergemad), kui ma arvasin. Lõpuks mingit suurt progressi ei tulnudki, ma ei taha teda eest ka sikutama hakata, niiet tasa ja targu. Küll aga jäin ma väga rahule tema käitumisega sellise ilmaga päeval. Isegi Linda Line ei sõida.. me küll sõitsime! Ta suutis vaatamata paarile ehmatusele lõdvestuda, kaasa mõelda, töötada ja proovida vaikselt nuputada, et mis ma tast tahta võiksin. That's all I could ever ask for. Ja no ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei jäänud trenniga rahule. Tühja need allüürisisesed üleminekud, küll need ka kunagi tulevad. Muidu - meil läks NII vingelt. mul oli paaril korral selline 'päris' tunne. Noh, nagu midagi oleks korra õigesti. Meil ja maailmas ja üldse...hästi. Ehk siis, we are doing good, i'm as happy as can be, I hope he is also :) Nii tore, et mul on selline kõige coolim poni.
So yay for us.
Igasugune põnev tagasiside on jälle kord oodatud, nii tore on, kui keegi (kas või anonüümselt) viitsib minuga arutada mingeid asju, sest as you all probably know, mul ei ole endiselt olnud õnne stabiilselt treeneri käe alla sõitma pääseda :( I. on ikka aeg-ajalt abis, mis on olnud great, samuti oli mingi lootus, et M. Kartau tuleb ükskord trenni andma, aga see lootus vist kadus, sest ta ei sattunudki siia kanti? ja nii me siis istume siin :) (ja oleme kogu aeg niii väga rõõmsad, tegelikult, so kurta ju ei saa...)
Eelmine nädal oli selline, et esmaspäeval ja kolmapäeval poni puhkas, ühel päeval käisime üksinda veidi kondamas (mis oli muideks väga äge), ühel päeval sõitsime platsil sadulata, ühel päeval sõitsime põllul sadulaga ja ühel päeval tegime väikse hüppetrenni. No ja siis jäi üks päev veel, I guess, et me tegime äkki maatööd? Ei mäleta enam hästi, aga midagi sellist nagu oleks olnud.
Rääkimist alustan hüppetrennist (mis oli vist reedel, so homme peaks nagu jälle, aga ma arvan, et sel nädalal, kui nüüd homme plats lubab, teeme me traavikavaletitrenni), mis oli nagu khuul, AGA ma panin meile nagu niiiii raske ülesande, et... nagu natuke raske oli. Ma hüppasin, nagu ikka, kaelarihmaga (no igaks juhuks) ja meil oli siis järgmine parkuur: lühikesel sirgel kurvipeal neli galopikavaletti, pikal sirgel okser, diagonaalil pisike peneroll ja siis tulin teiselt poolt kaarel neljase penerolli. OH MAN! nii rapsimine ja rabelemine oli ikka, ma ei saanud vahepeal nagu mitte midagi aru, mul ikka pole mingi parkuuri ajusid antud. AGA I proudly present my wonderpony Aramis, kes ei teinud kordagi ühtegi viga, vaatamata sellele, et ma ei saanud vahepeal ööd ega mütsi aru. Tema sai, tegi ära ja siis kui tehtud sai, siis tahtis pai. Well, at least one of us knows whats up. Täiega tore poni. Ma igatahes homme proovin nagu rohkem süsteemile ise pihta saada ja väga palju lihtsamad harjutused meile panna!
Üksinda kolamisest väga pikalt ei räägi, see oli selline spontaanne ja mets oli äge ja poni oli vapper ja mina...noh, istusin ja imestasin.
Põllutrenn on siiani (tänaseni siis) olnud praktiliselt ainult võhmakas. veidi üleminekuid ja lihtsalt palju pikka, avarat liikumist igas allüüris. Poni väsib kiiresti, seega on see tavaliselt umbes sellise ülesehitusega, et 10 minutit sammu, 5 min traavi, 5 min sammu, 5 min galoppi, 10 min sammu. Ja lõpetuseks on poni kohe täitsa väsinud. Olen üritanud muidugi proovida lasta tal ilusti avaralt liikuda ilma selleta, et ma teda hullult ise rütmist ja kõigest välja üritaks pressida ja pushida teda liiga palju minema ilma selleta, et tal oleks minekuks vajalik jõud ja jaks ja positsioon olemas. Muidugi vahel ma ei suuda ennast talitseda, aga siis jälle vastus tuletab meelde, et ei-ei, praegu veel mitte. Mulle aga meeldib hullult käia põllul sõitmas, sest härra on kohe automaatselt elavam, mis teeb seal istumise jube palju lihtsamaks.
Vahepeal käisime veel korraks Etiga koos metsas, ca 1,5 tunnisel ringil jalutamas. Nii mõnus oli, Aramis oli jälle tubli, rahulik ja enesekindel. Täiega tšempion!
Täna käisime jälle põllul, nagu ma juba mainisin. Ja mis me siis täna teisiti tegime? Ei midagi erilist, hakkasin lihtsalt tasapisi nokitsema allüürisiseseid üleminekuid ja no quite honestly need olid nii palju raskemad ponile (platsil on ikka tonni võrra kergemad), kui ma arvasin. Lõpuks mingit suurt progressi ei tulnudki, ma ei taha teda eest ka sikutama hakata, niiet tasa ja targu. Küll aga jäin ma väga rahule tema käitumisega sellise ilmaga päeval. Isegi Linda Line ei sõida.. me küll sõitsime! Ta suutis vaatamata paarile ehmatusele lõdvestuda, kaasa mõelda, töötada ja proovida vaikselt nuputada, et mis ma tast tahta võiksin. That's all I could ever ask for. Ja no ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei jäänud trenniga rahule. Tühja need allüürisisesed üleminekud, küll need ka kunagi tulevad. Muidu - meil läks NII vingelt. mul oli paaril korral selline 'päris' tunne. Noh, nagu midagi oleks korra õigesti. Meil ja maailmas ja üldse...hästi. Ehk siis, we are doing good, i'm as happy as can be, I hope he is also :) Nii tore, et mul on selline kõige coolim poni.
So yay for us.
Igasugune põnev tagasiside on jälle kord oodatud, nii tore on, kui keegi (kas või anonüümselt) viitsib minuga arutada mingeid asju, sest as you all probably know, mul ei ole endiselt olnud õnne stabiilselt treeneri käe alla sõitma pääseda :( I. on ikka aeg-ajalt abis, mis on olnud great, samuti oli mingi lootus, et M. Kartau tuleb ükskord trenni andma, aga see lootus vist kadus, sest ta ei sattunudki siia kanti? ja nii me siis istume siin :) (ja oleme kogu aeg niii väga rõõmsad, tegelikult, so kurta ju ei saa...)
Thursday, November 19
Palju õnne, väike Monkeyyy :)
Täna on Renderi postituse päev. Kuna Aramis on hästi tubli olnud, siis ma luban, et temast räägin day now, aga et mitte Renderit varjutada, siis mitte täna!
Render, täna 2aastat, 4kuud, 0päeva. Kuhu aeg kaob? Just oli ju pisikene junsu ja sain teda siin blogis tutvustada. Või no, quite honestly me just valisime alles Rujale täkku ja lootsime toredat ja tervet poisslast. Poisslaps tuligi :)
Mis me vahepeal teinud oleme? No lisaks kasvamisele, ülevaatusele (millest ma vist juba kirjutasin) ja niisama nunnutamisele me oleme käinud every once in a while platsil, puhastuses, natuke jalutamas, kolamas :)
Ühel päeval me proovisime treilerisse ka minna. Mul oli hull plaan, et kuna esimene sõit ei olnud täiuslik, siis võtan ta lihtsalt esimestegi jalgadega trapile ja siis läheme tagasi koplisse. Läks nii, et kõndisime treilerini, ta trappi veidi kartis, seega ta lihtsalt...hüppas sinna sisse... noojah siis :) :) sõime seal mõne kommi, läksime õue tagasi ja oligi koplisse minek.
Vaikselt oleme hakanud proovima ka igasugu põnevat varustust talle peale panna, st valtrapi panin talle täna selga. Kaitsusid oleme ka kasutanud mõned korrad juba ja härra käitub tihti ikka suht laitmatult. ta küll suhteliselt kergesti kaotab tähelepanu, aga kui me oleme kahekesi, on ta suurepärane kaaslane. Või no, igatahes on, kahekesi olles on ta aga ka väga-väga tähelepanelik.
Mulle meeldib väga see, et juba kaugelt mind silmates, jalutab ta kopliväravasse vastu. Nunnu.
He's growing into a very special dude ja mul on olnud au vaadata tema sirgumist sellest ajast, kui ta emme kõht paisuma hakkas. If i could, ma tahaks niiiii väga teda korraks veel täitsa varsakesena nätserdada. Uskumatu on praegu beebipilte vaadata, et no... ta tõesti oligi nii pisike ja nunnu (ta on praegu vähemalt sama nunnu, lihtsalt suurem)
Igatahes, yay for Render, he's the man!! :)
Kui kellelgi on soovi ja viitsimist rääkida sellest, mis vanuses teie meelest eesti tõugu hobused töös (mitte sadulas, aga pigem regulaarses töös) käima peaksid hakkama, siis ootan täiega huviga. Loen sellekohaseid artikleid ja uurimusi palju ning nii..põnev on minu jaoks see.
Pildid ka, muidugi
Render, täna 2aastat, 4kuud, 0päeva. Kuhu aeg kaob? Just oli ju pisikene junsu ja sain teda siin blogis tutvustada. Või no, quite honestly me just valisime alles Rujale täkku ja lootsime toredat ja tervet poisslast. Poisslaps tuligi :)
Mis me vahepeal teinud oleme? No lisaks kasvamisele, ülevaatusele (millest ma vist juba kirjutasin) ja niisama nunnutamisele me oleme käinud every once in a while platsil, puhastuses, natuke jalutamas, kolamas :)
Ühel päeval me proovisime treilerisse ka minna. Mul oli hull plaan, et kuna esimene sõit ei olnud täiuslik, siis võtan ta lihtsalt esimestegi jalgadega trapile ja siis läheme tagasi koplisse. Läks nii, et kõndisime treilerini, ta trappi veidi kartis, seega ta lihtsalt...hüppas sinna sisse... noojah siis :) :) sõime seal mõne kommi, läksime õue tagasi ja oligi koplisse minek.
Vaikselt oleme hakanud proovima ka igasugu põnevat varustust talle peale panna, st valtrapi panin talle täna selga. Kaitsusid oleme ka kasutanud mõned korrad juba ja härra käitub tihti ikka suht laitmatult. ta küll suhteliselt kergesti kaotab tähelepanu, aga kui me oleme kahekesi, on ta suurepärane kaaslane. Või no, igatahes on, kahekesi olles on ta aga ka väga-väga tähelepanelik.
Mulle meeldib väga see, et juba kaugelt mind silmates, jalutab ta kopliväravasse vastu. Nunnu.
He's growing into a very special dude ja mul on olnud au vaadata tema sirgumist sellest ajast, kui ta emme kõht paisuma hakkas. If i could, ma tahaks niiiii väga teda korraks veel täitsa varsakesena nätserdada. Uskumatu on praegu beebipilte vaadata, et no... ta tõesti oligi nii pisike ja nunnu (ta on praegu vähemalt sama nunnu, lihtsalt suurem)
Igatahes, yay for Render, he's the man!! :)
Kui kellelgi on soovi ja viitsimist rääkida sellest, mis vanuses teie meelest eesti tõugu hobused töös (mitte sadulas, aga pigem regulaarses töös) käima peaksid hakkama, siis ootan täiega huviga. Loen sellekohaseid artikleid ja uurimusi palju ning nii..põnev on minu jaoks see.
Pildid ka, muidugi
Friday, November 13
"Determination becomes obsession and then it becomes all that matters."
Hästi paljust oleks rääkida tegelikult, palju nii ägedaid asju on vahepeal juhtunud, aga... kõik need ägedad asjad on väsitavad :) ja kirjutamise jaoks on väsimus tihti liiga suur. Aga proovin täna lühidalt siiski mingi kokkuvõtte teha sellest, mis me viimaste paari nädala jooksul teinud oleme.
1. Kiropraktiline ülevaatus - poni sai palju kiita, mõnus nõtke pidi olema ja kõik oli tipp-topp. Üle sai vaadatud selg ja jalad ja liikumine ja poni oli väga vahva.
2. Ma ei mäleta, kas ma meie esimesest pisikesest hüppetrennist siin olen kirjutanud. Igatahes, meil on olnud juba ka teine hüppetrenn, kus me hüppasime (taevas halasta) juba minu jaoks väga kõrget okserit, it was scary in the beginning ja siis meeldis hullult :D No ja härra Aramis vedas mind üle kõige ilma igasuguse kahtluseta. Oh boy, I love him so. Tegelikult oli meil päris keeruline parkuur tol päeval ja poni võime keskenduda ja mõelda ja mind mõista on hämmastav. Ma ei tea, millega ma nii ägeda poni ära olen teeninud. :)
3. Täna, 13.nendal reedel, käisime esimest korda härra pika elu jooksul mujal tallis trenni tegemas, Treiku taha, poni treikusse, väike sõit, poni maha, varustus selga, trenni. Ma stressasin suht palju ise eile, et kuidas ikka läheb ja mis toimuma hakkab jne, aga no ilma igasuguse põhjuseta :) Meil läks kõik nii, nagu poni oleks harjunud sellistes olukordades olema. (https://www.youtube.com/watch?v=FgazNAmgl4Q )
Lisaks nendele kolmele sündmusele oleme me muidu ringi tuterdanud, natuke maastikul käinud, natuke niisama üksteise seltskonda nautinud, natuke trenni teinud ja.. nii ongi hästi! Iga korraga ta tuleb järjest rohkem mulle vastu, nüüd on juba nii, et kui talli juures päitsed võtan, hakkab poni vaikselt heinarulli juurest värava poole tulema.. see on nii võimatult armas :) He's the best!
Palju pilte tuleb nüüd siit:
1. Kiropraktiline ülevaatus - poni sai palju kiita, mõnus nõtke pidi olema ja kõik oli tipp-topp. Üle sai vaadatud selg ja jalad ja liikumine ja poni oli väga vahva.
2. Ma ei mäleta, kas ma meie esimesest pisikesest hüppetrennist siin olen kirjutanud. Igatahes, meil on olnud juba ka teine hüppetrenn, kus me hüppasime (taevas halasta) juba minu jaoks väga kõrget okserit, it was scary in the beginning ja siis meeldis hullult :D No ja härra Aramis vedas mind üle kõige ilma igasuguse kahtluseta. Oh boy, I love him so. Tegelikult oli meil päris keeruline parkuur tol päeval ja poni võime keskenduda ja mõelda ja mind mõista on hämmastav. Ma ei tea, millega ma nii ägeda poni ära olen teeninud. :)
3. Täna, 13.nendal reedel, käisime esimest korda härra pika elu jooksul mujal tallis trenni tegemas, Treiku taha, poni treikusse, väike sõit, poni maha, varustus selga, trenni. Ma stressasin suht palju ise eile, et kuidas ikka läheb ja mis toimuma hakkab jne, aga no ilma igasuguse põhjuseta :) Meil läks kõik nii, nagu poni oleks harjunud sellistes olukordades olema. (https://www.youtube.com/watch?v=FgazNAmgl4Q )
Lisaks nendele kolmele sündmusele oleme me muidu ringi tuterdanud, natuke maastikul käinud, natuke niisama üksteise seltskonda nautinud, natuke trenni teinud ja.. nii ongi hästi! Iga korraga ta tuleb järjest rohkem mulle vastu, nüüd on juba nii, et kui talli juures päitsed võtan, hakkab poni vaikselt heinarulli juurest värava poole tulema.. see on nii võimatult armas :) He's the best!
Palju pilte tuleb nüüd siit:
 |
| Mu meelest nagu ...that face says it all! |
Sunday, November 1
To be your friend was all I ever wanted.
Pühapäev on väga hea päev teha kokkuvõte eelnevast nädalast ning proudly will I present our days of hard work, not so hard work and just fun times. Tänane oli muidugi kirss tordil, stay tuned!
Esmaspäeva on raske meenutada, sest see oli juba nagu niiii ammu, aga kui ma nüüd ei eksi, siis käisime me esmaspäeval maastikul.
Teisipäeval oli meil maatöö päev ning Aramis oli suhteliselt ähmi täis, aga väga cool, sest energiat oli tal palju :) nautisin,
Kolmapäev ja äge superkuu. Plaan oli minna ratsutama. Sadul selga, nöörpäitsed pähe ja platsile. Kell 20.00 platsile jõudes sai selgeks, et platsi pinnas on jäätunud ja seal trenni teha on praktiliselt võimatu. Tuled kustu ja põllule. Superkuu valgustas meie ägedaid seikluseid ööpimeduses. Ma ei ole ammu tundnud ennast nii...osana sellest maailmast, no ma ei oska seda seletada, aga mingi...rahulik, hea, samas veidi kõhe ja nagu... kummaline. Olen ammu tahtnud kuuvalgel ratsutada (jah, olen juba saanud kuu, ratsanikud, kuuvalgel ööl nalju!), aga no sellist võimalust kuidagi ei julge tavaliselt kasutada, sest hirmus ju ka veidi ja üksinda ja äkki poni läheb paanikasse ja äkki kuskil põllul on metsloomad ja äkki on mingid augud ja asjad, mida me ei näe ja.. no palju agasid, mille ma sel korral suutsin maha suruda. Hea oli! Poni algul veits pabistas, aga väga kiiresti loobus murest! Nautisime krõbedat jalutuskäiku. Hull bonding time also!!
Neljapäev oli ponil puhkepäev ja meie Ekkega saime linnaloa ning tagasi tulime alles reede õhtul.
Reede õhtu aga oli siiski trennipäev! Justkui tundus, et platsi pinnas on sulanud, aga kuna oli jälle hilisõhtu, siis proovisin kiirelt sadulata ja valjastega) sõitma minna, enne kui olukord muutuda jõuab. Well.. platsile jõudes oli pinnas juba suht jääs. 20 minutit...seriously. Seega tegime enamjaolt sammutrenni ja pärast käkerdasime nii, et poni oli täitsa lahtiselt. Ta oli nii amazing igatepidi, meil oli väga lõbus ja võimatu oli jääda neutraalseks, sest nii ...happy times :) Sellest päevast on mingi väike video ka, see on siin: https://www.youtube.com/watch?v=7rsla2M3k18
Laupäeval olin palavikus ja mister ei lubanud trenni minna :( Päeval õnneks olin teda süganud ja patsutanud ja nunnutanud.
Täna, pühapäeval, oli meil plaan teha kavaletitrenni, aga me võtsime hoopiski eilse ärajäänud trenni kavva. Ehk siis põllul galopitrenn. Ei midagi muud, kui väike tavapärane võhmakas. Jep, tundub suht pointless, eks? Wrong. See sama põld, kus härra ükspäev mind paar korda alla üritas visata, oli see, kuhu me läksime. Hull tuul oli ja poni oli veidi ähmis, aga sellest hetkest, kui ma talle selga istusin (ja ta oma esimese õuntsi põske oli pistnud), he never put a foot wrong! Hämardus väga kiiresti ja põllult ära jõudsime pimedas. Tegime suure ringi sammu ette ja siis hakkasime traaviga pihta. Kuigi poni oli küllaltki ärevil, oli ta samas nagu kontrolli all ja väga pehme, vastav ja ..mõnus! Ja galopis, oh.. ta oli täiuslik. Ta väsis küll imekiiresti, sest palav oli ka jms, aga no viimane galopisirge oli nagu NII hea rütmiga ja ma tundsin, et ta natuke tõukab ka (ja ei jooksnud isegi neljataktilist galoppi, wheee!!) ...oh, it was amazing. Seal ka lõpetasime, tulin alla ja jalutasime koju. Tekk selga, jalutasime veidi aega ja siis poni boksi puhkama ja sööma. Istusin pikalt temaga seal ja ta lihtsalt nösserdas mu juukseid ja oli kaisuponi. No nii vahva. Nüüd peangi kirjutamise lõpetama ja minema ponipoisse sisse tooma :) (ja tüdrukuid)
Renderist, kes on ka, by the way, tubli poiss, räägin järgmisel korral! :)
Saturday, October 24
“Do it, and then you will feel motivated to do it.”
Pikalt kirjutama ei hakka, aga mingi väike hädine trennivideo siin:
https://www.youtube.com/watch?v=oqMjhiMKNbo&feature=youtu.be
Also kuigi tundub juba kuigi pointless siin kellegi arvamust ühel või teisel teemal küsida, siis katsetan ikkagi. Kellelgi kogemusi treeless sadulatega?
https://www.youtube.com/watch?v=oqMjhiMKNbo&feature=youtu.be
Also kuigi tundub juba kuigi pointless siin kellegi arvamust ühel või teisel teemal küsida, siis katsetan ikkagi. Kellelgi kogemusi treeless sadulatega?
Monday, October 19
Uhke.
Ei tahaks kahte postitust ühel päeval kuidagi teha, aga little did I know before, et meie matk täna selline on. Et mitte vähemate emotsioonidega seda kunagi postitada, siis postitan selle suurte emotsioonidega nüüd.
Käisime ca 8 km matkal kaelarihmaga :) Ja jäime ellu. how awesome is he??! It has been at least 6 years since we took a trip with a neckrope :) Ja no mulle täiega meeldis see, et talle meeldis. Korra muidugi suutsin selle käest kukutada kah :D tulin maha, korjasin nööri üles ja jätkasime oma teekonda. NII tore.
Mõned vanemad pildid panen veel lisaks nendele trennipiltidele, mis eelnevalt juba lisatud sai.
Käisime ca 8 km matkal kaelarihmaga :) Ja jäime ellu. how awesome is he??! It has been at least 6 years since we took a trip with a neckrope :) Ja no mulle täiega meeldis see, et talle meeldis. Korra muidugi suutsin selle käest kukutada kah :D tulin maha, korjasin nööri üles ja jätkasime oma teekonda. NII tore.
Mõned vanemad pildid panen veel lisaks nendele trennipiltidele, mis eelnevalt juba lisatud sai.
 |
| Meie matka kaart ka! |
”Yeah, but your scientists were so preoccupied with whether or not they could, they didn’t stop to think if they should.”
I'm sad because I think that forward is a choice.. nagu ma võin teha üleminekuid ja mida iganes nii palju kui ma tahan, aga kui ma lähen platsile ja tal ei ole forwardi tuju, siis nii ongi.
Aga lately on forward more and more olemas. Vaikselt hakkavad asjad välja ka tulema nüüd, it has been a long wait.
Tegelt oleks hästi palju kirjutada, aga kuidagi mõtted on hästi poolikut ja võib-olla siis pigem mõni teine kord.
Näitan ühe trenni pilte ka, mis oli...suht oknorm.
Aga lately on forward more and more olemas. Vaikselt hakkavad asjad välja ka tulema nüüd, it has been a long wait.
Tegelt oleks hästi palju kirjutada, aga kuidagi mõtted on hästi poolikut ja võib-olla siis pigem mõni teine kord.
Näitan ühe trenni pilte ka, mis oli...suht oknorm.
Täna on maastikuplaanid, eile oli vaba, üleeile oli maatöö päev (hästi tore oli) ja enne seda vist oli ka jälle maastik.
Subscribe to:
Posts (Atom)