You're my cornerstone!

Aramisest ei ole ma ammu kirjutanud (ok, väike liialdus. viimasel ajal ma muud ei teegi, kui kirjutan ainult blogisse ja räägin kõigile, kuidas Aramis jälle astus ühe sammu nii ilusti või vaatas mu poole nii jube nunnult või oli niisama nii piiritult äge...no a mis ma teha saan, he's just.. awesome)

Eelmine nädal oli selline, et esmaspäeval ja kolmapäeval poni puhkas, ühel päeval käisime üksinda veidi kondamas (mis oli muideks väga äge), ühel päeval sõitsime platsil sadulata, ühel päeval sõitsime põllul sadulaga ja ühel päeval tegime väikse hüppetrenni. No ja siis jäi üks päev veel, I guess, et me tegime äkki maatööd? Ei mäleta enam hästi, aga midagi sellist nagu oleks olnud.

Rääkimist alustan hüppetrennist (mis oli vist reedel, so homme peaks nagu jälle, aga ma arvan, et sel nädalal, kui nüüd homme plats lubab, teeme me traavikavaletitrenni), mis oli nagu khuul, AGA ma panin meile nagu niiiii raske ülesande, et... nagu natuke raske oli. Ma hüppasin, nagu ikka, kaelarihmaga (no igaks juhuks) ja meil oli siis järgmine parkuur: lühikesel sirgel kurvipeal neli galopikavaletti, pikal sirgel okser, diagonaalil pisike peneroll ja siis tulin teiselt poolt kaarel neljase penerolli. OH MAN! nii rapsimine ja rabelemine oli ikka, ma ei saanud vahepeal nagu mitte midagi aru, mul ikka pole mingi parkuuri ajusid antud. AGA I proudly present my wonderpony Aramis, kes ei teinud kordagi ühtegi viga, vaatamata sellele, et ma ei saanud vahepeal ööd ega mütsi aru. Tema sai, tegi ära ja siis kui tehtud sai, siis tahtis pai. Well, at least one of us knows whats up. Täiega tore poni. Ma igatahes homme proovin nagu rohkem süsteemile ise pihta saada ja väga palju lihtsamad harjutused meile panna!

Üksinda kolamisest väga pikalt ei räägi, see oli selline spontaanne ja mets oli äge ja poni oli vapper ja mina...noh, istusin ja imestasin.

Põllutrenn on siiani (tänaseni siis) olnud praktiliselt ainult võhmakas. veidi üleminekuid ja lihtsalt palju pikka, avarat liikumist igas allüüris. Poni väsib kiiresti, seega on see tavaliselt umbes sellise ülesehitusega, et 10 minutit sammu, 5 min traavi, 5 min sammu, 5 min galoppi, 10 min sammu. Ja lõpetuseks on poni kohe täitsa väsinud. Olen üritanud muidugi proovida lasta tal ilusti avaralt liikuda ilma selleta, et ma teda hullult ise rütmist ja kõigest välja üritaks pressida ja pushida teda liiga palju minema ilma selleta, et tal oleks minekuks vajalik jõud ja jaks ja positsioon olemas. Muidugi vahel ma ei suuda ennast talitseda, aga siis jälle vastus tuletab meelde, et ei-ei, praegu veel mitte. Mulle aga meeldib hullult käia põllul sõitmas, sest härra on kohe automaatselt elavam, mis teeb seal istumise jube palju lihtsamaks.

Vahepeal käisime veel korraks Etiga koos metsas, ca 1,5 tunnisel ringil jalutamas. Nii mõnus oli, Aramis oli jälle tubli, rahulik ja enesekindel. Täiega tšempion!

Täna käisime jälle põllul, nagu ma juba mainisin. Ja mis me siis täna teisiti tegime? Ei midagi erilist, hakkasin lihtsalt tasapisi nokitsema allüürisiseseid üleminekuid ja no quite honestly need olid nii palju raskemad ponile (platsil on ikka tonni võrra kergemad), kui ma arvasin. Lõpuks mingit suurt progressi ei tulnudki, ma ei taha teda eest ka sikutama hakata, niiet tasa ja targu. Küll aga jäin ma väga rahule tema käitumisega sellise ilmaga päeval. Isegi Linda Line ei sõida.. me küll sõitsime! Ta suutis vaatamata paarile ehmatusele lõdvestuda, kaasa mõelda, töötada ja proovida vaikselt nuputada, et mis ma tast tahta võiksin. That's all I could ever ask for. Ja no ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei jäänud trenniga rahule. Tühja need allüürisisesed üleminekud, küll need ka kunagi tulevad. Muidu - meil läks NII vingelt. mul oli paaril korral selline 'päris' tunne. Noh, nagu midagi oleks korra õigesti. Meil ja maailmas ja üldse...hästi. Ehk siis, we are doing good, i'm as happy as can be, I hope he is also :) Nii tore, et mul on selline kõige coolim poni.

So yay for us.
Igasugune põnev tagasiside on jälle kord oodatud, nii tore on, kui keegi (kas või anonüümselt) viitsib minuga arutada mingeid asju, sest as you all probably know, mul ei ole endiselt olnud õnne stabiilselt treeneri käe alla sõitma pääseda :( I. on ikka aeg-ajalt abis, mis on olnud great, samuti oli mingi lootus, et M. Kartau tuleb ükskord trenni andma, aga see lootus vist kadus, sest ta ei sattunudki siia kanti? ja nii me siis istume siin :) (ja oleme kogu aeg niii väga rõõmsad, tegelikult, so kurta ju ei saa...) 

Palju õnne, väike Monkeyyy :)

Täna on Renderi postituse päev. Kuna Aramis on hästi tubli olnud, siis ma luban, et temast räägin day now, aga et mitte Renderit varjutada, siis mitte täna!

Render, täna 2aastat, 4kuud, 0päeva. Kuhu aeg kaob? Just oli ju pisikene junsu ja sain teda siin blogis tutvustada. Või no, quite honestly me just valisime alles Rujale täkku ja lootsime toredat ja tervet poisslast. Poisslaps tuligi :)

Mis me vahepeal teinud oleme? No lisaks kasvamisele, ülevaatusele (millest ma vist juba kirjutasin) ja niisama nunnutamisele me oleme käinud every once in a while platsil, puhastuses, natuke jalutamas, kolamas :)

Ühel päeval me proovisime treilerisse ka minna. Mul oli hull plaan, et kuna esimene sõit ei olnud täiuslik, siis võtan ta lihtsalt esimestegi jalgadega trapile ja siis läheme tagasi koplisse. Läks nii, et kõndisime treilerini, ta trappi veidi kartis, seega ta lihtsalt...hüppas sinna sisse... noojah siis :) :) sõime seal  mõne kommi, läksime õue tagasi ja oligi koplisse minek.

Vaikselt oleme hakanud proovima ka igasugu põnevat varustust talle peale panna, st valtrapi panin talle täna selga. Kaitsusid oleme ka kasutanud mõned korrad juba ja härra käitub tihti ikka suht laitmatult. ta küll suhteliselt kergesti kaotab tähelepanu, aga kui me oleme kahekesi, on ta suurepärane kaaslane. Või no, igatahes on, kahekesi olles on ta aga ka väga-väga tähelepanelik.

Mulle meeldib väga see, et juba kaugelt mind silmates, jalutab ta kopliväravasse vastu. Nunnu.

He's growing into a very special dude ja mul on olnud au vaadata tema sirgumist sellest ajast, kui ta emme kõht paisuma hakkas. If i could, ma tahaks niiiii väga teda korraks veel täitsa varsakesena nätserdada. Uskumatu on praegu beebipilte vaadata, et no... ta tõesti oligi nii pisike ja nunnu (ta on praegu vähemalt sama nunnu, lihtsalt suurem)

Igatahes, yay for Render, he's the man!! :)
Kui kellelgi on soovi ja viitsimist rääkida sellest, mis vanuses teie meelest eesti tõugu hobused töös (mitte sadulas, aga pigem regulaarses töös) käima peaksid hakkama, siis ootan täiega huviga. Loen sellekohaseid artikleid ja uurimusi palju ning nii..põnev on minu jaoks see.

Pildid ka, muidugi

"Determination becomes obsession and then it becomes all that matters."

Hästi paljust oleks rääkida tegelikult, palju nii ägedaid asju on vahepeal juhtunud, aga... kõik need ägedad asjad on väsitavad :) ja kirjutamise jaoks on väsimus tihti liiga suur. Aga proovin täna lühidalt siiski mingi kokkuvõtte teha sellest, mis me viimaste paari nädala jooksul teinud oleme.

1. Kiropraktiline ülevaatus - poni sai palju kiita, mõnus nõtke pidi olema ja kõik oli tipp-topp. Üle sai vaadatud selg ja jalad ja liikumine ja poni oli väga vahva.

2. Ma ei mäleta, kas ma meie esimesest pisikesest hüppetrennist siin olen kirjutanud. Igatahes, meil on olnud juba ka teine hüppetrenn, kus me hüppasime (taevas halasta) juba minu jaoks väga kõrget okserit, it was scary in the beginning ja siis meeldis hullult :D No ja härra Aramis vedas mind üle kõige ilma igasuguse kahtluseta. Oh boy, I love him so. Tegelikult oli meil päris keeruline parkuur tol päeval ja poni võime keskenduda ja mõelda ja mind mõista on hämmastav. Ma ei tea, millega ma nii ägeda poni ära olen teeninud. :)

3. Täna, 13.nendal reedel, käisime esimest korda härra pika elu jooksul mujal tallis trenni tegemas, Treiku taha, poni treikusse, väike sõit, poni maha, varustus selga, trenni. Ma stressasin suht palju ise eile, et kuidas ikka läheb ja mis toimuma hakkab jne, aga no ilma igasuguse põhjuseta :) Meil läks kõik nii, nagu poni oleks harjunud sellistes olukordades olema. (https://www.youtube.com/watch?v=FgazNAmgl4Q )

Lisaks nendele kolmele sündmusele oleme me muidu ringi tuterdanud, natuke maastikul käinud, natuke niisama üksteise seltskonda nautinud, natuke trenni teinud ja.. nii ongi hästi! Iga korraga ta tuleb järjest rohkem mulle vastu, nüüd on juba nii, et kui talli juures päitsed võtan, hakkab poni vaikselt heinarulli juurest värava poole tulema.. see on nii võimatult armas :) He's the best!

Palju pilte tuleb nüüd siit:

Mu meelest nagu ...that face says it all! 

To be your friend was all I ever wanted.

Meil on viimasel ajal nii ägedalt läinud, just nagu natuke trennivälisemad tegevused. I've loved every minute of it.

Pühapäev on väga hea päev teha kokkuvõte eelnevast nädalast ning proudly will I present our days of hard work, not so hard work and just fun times. Tänane oli muidugi kirss tordil, stay tuned!

Esmaspäeva on raske meenutada, sest see oli juba nagu niiii ammu, aga kui ma nüüd ei eksi, siis käisime me esmaspäeval maastikul.

Teisipäeval oli meil maatöö päev ning Aramis oli suhteliselt ähmi täis, aga väga cool, sest energiat oli tal palju :) nautisin,

Kolmapäev ja äge superkuu. Plaan oli minna ratsutama. Sadul selga, nöörpäitsed pähe ja platsile. Kell 20.00 platsile jõudes sai selgeks, et platsi pinnas on jäätunud ja seal trenni teha on praktiliselt võimatu. Tuled kustu ja põllule. Superkuu valgustas meie ägedaid seikluseid ööpimeduses. Ma ei ole ammu tundnud ennast nii...osana sellest maailmast, no ma ei oska seda seletada, aga mingi...rahulik, hea, samas veidi kõhe ja nagu... kummaline. Olen ammu tahtnud kuuvalgel ratsutada (jah, olen juba saanud kuu, ratsanikud, kuuvalgel ööl nalju!), aga no sellist võimalust kuidagi ei julge tavaliselt kasutada, sest hirmus ju ka veidi ja üksinda ja äkki poni läheb paanikasse ja äkki kuskil põllul on metsloomad ja äkki on mingid augud ja asjad, mida me ei näe ja.. no palju agasid, mille ma sel korral suutsin maha suruda. Hea oli! Poni algul veits pabistas, aga väga kiiresti loobus murest! Nautisime krõbedat jalutuskäiku. Hull bonding time also!!

Neljapäev oli ponil puhkepäev ja meie Ekkega saime linnaloa ning tagasi tulime alles reede õhtul.

Reede õhtu aga oli siiski trennipäev! Justkui tundus, et platsi pinnas on sulanud, aga kuna oli jälle hilisõhtu, siis proovisin kiirelt sadulata ja valjastega) sõitma minna, enne kui olukord muutuda jõuab. Well.. platsile jõudes oli pinnas juba suht jääs. 20 minutit...seriously. Seega tegime enamjaolt sammutrenni ja pärast käkerdasime nii, et poni oli täitsa lahtiselt. Ta oli nii amazing igatepidi, meil oli väga lõbus ja võimatu oli jääda neutraalseks, sest nii ...happy times :) Sellest päevast on mingi väike video ka, see on siin: https://www.youtube.com/watch?v=7rsla2M3k18

Laupäeval olin palavikus ja mister ei lubanud trenni minna :( Päeval õnneks olin teda süganud ja patsutanud ja nunnutanud.

Täna, pühapäeval, oli meil plaan teha kavaletitrenni, aga me võtsime hoopiski eilse ärajäänud trenni kavva. Ehk siis põllul galopitrenn. Ei midagi muud, kui väike tavapärane võhmakas. Jep, tundub suht pointless, eks? Wrong. See sama põld, kus härra ükspäev mind paar korda alla üritas visata, oli see, kuhu me läksime. Hull tuul oli ja poni oli veidi ähmis, aga sellest hetkest, kui ma talle selga istusin (ja ta oma esimese õuntsi põske oli pistnud), he never put a foot wrong! Hämardus väga kiiresti ja põllult ära jõudsime pimedas. Tegime suure ringi sammu ette ja siis hakkasime traaviga pihta. Kuigi poni oli küllaltki ärevil, oli ta samas nagu kontrolli all ja väga pehme, vastav ja ..mõnus! Ja galopis, oh.. ta oli täiuslik. Ta väsis küll imekiiresti, sest palav oli ka jms, aga no viimane galopisirge oli nagu NII hea rütmiga ja ma tundsin, et ta natuke tõukab ka (ja ei jooksnud isegi neljataktilist galoppi, wheee!!) ...oh, it was amazing. Seal ka lõpetasime, tulin alla ja jalutasime koju. Tekk selga, jalutasime veidi aega ja siis poni boksi puhkama ja sööma. Istusin pikalt temaga seal ja ta lihtsalt nösserdas mu juukseid ja oli kaisuponi. No nii vahva. Nüüd peangi kirjutamise lõpetama ja minema ponipoisse sisse tooma :) (ja tüdrukuid)

Renderist, kes on ka, by the way, tubli poiss, räägin järgmisel korral! :)

“Do it, and then you will feel motivated to do it.”

Pikalt kirjutama ei hakka, aga mingi väike hädine trennivideo siin:
https://www.youtube.com/watch?v=oqMjhiMKNbo&feature=youtu.be

Also kuigi tundub juba kuigi pointless siin kellegi arvamust ühel või teisel teemal küsida, siis katsetan ikkagi. Kellelgi kogemusi treeless sadulatega?

Uhke.

Ei tahaks kahte postitust ühel päeval kuidagi teha, aga little did I know before, et meie matk täna selline on. Et mitte vähemate emotsioonidega seda kunagi postitada, siis postitan selle suurte emotsioonidega nüüd.
Käisime ca 8 km matkal kaelarihmaga :) Ja jäime ellu. how awesome is he??! It has been at least 6 years since we took a trip with a neckrope :) Ja no mulle täiega meeldis see, et talle meeldis. Korra muidugi suutsin selle käest kukutada kah :D tulin maha, korjasin nööri üles ja jätkasime oma teekonda. NII tore.

Mõned vanemad pildid panen veel lisaks nendele trennipiltidele, mis eelnevalt juba lisatud sai.

Meie matka kaart ka! 

”Yeah, but your scientists were so preoccupied with whether or not they could, they didn’t stop to think if they should.”

I'm sad because I think that forward is a choice.. nagu ma võin teha üleminekuid ja mida iganes nii palju kui ma tahan, aga kui ma lähen platsile ja tal ei ole forwardi tuju, siis nii ongi.

Aga lately on forward more and more olemas. Vaikselt hakkavad asjad välja ka tulema nüüd, it has been a long wait.

Tegelt oleks hästi palju kirjutada, aga kuidagi mõtted on hästi poolikut ja  võib-olla siis pigem mõni teine kord.

Näitan ühe trenni pilte ka, mis oli...suht oknorm.

Täna on maastikuplaanid, eile oli vaba, üleeile oli maatöö päev (hästi tore oli) ja enne seda vist oli ka jälle maastik. 

Whats up and whats not

Aramisel oli vahepeal käiguvahe. Ei tea, kas see on nüüd päriselt seljatatud, aga viimased nädalake  on nüüd olnud okei. Lisaks sellele, et härral oli käiguvhae, oli tal veel mingi pool põske + süljenäärmed (mõlemalt poolt ühtlaselt) täiega paistes. Kraadisime ja vaatasime ja no palavikku õnneks polnud, tasapisi hakkab paistetus alla minema. Kuna esialgu oli paistetus suurem, siis sõitsin paar päeva kaelarihmaga.
Kui ma nüüd mõtlen, siis viimati sõitsime me kaelarihmaga äkki ca 2-3-4 kuud tagasi, kus ma avastasin, et ma ei suuda teda otse hoida ja ta on pidevalt ülepaindes. ja kuigi läks suhteliselt hästi, siis ma otsustasin, et kuna ta on nii kringel, siis jätame selle kaelarihmaga sõitmise kohe pikaks-pikaks ajaks oma plaanist välja. Aga paistetuse tõttu siis jäi see aeg lühikeseks. Aga pean tõdema, et oli tunduvalt parem, kui eelmine kord. Mõlemad korrad nüüd olid paremad. Hobune ei ujunud nii palju enam säärte vahel, oli tunduvalt täpsem ja mitmeid kordi vähem ülepaindes, st see ülepaine oli pigem hetketi kui et läbiv.
Pärast paari päeva kaelarihmaga sõitmist käisime me ühel päeval jalutamas põllul, selline mõnus mitte-midagi, aga natuke liikumist päev.
Ja pärast põllujalutust, mis muide oli ka väga äge, kutsud tulid kaasa ja very cute, oli jälle trennipäev.
Trenn algas jalutamisega põllul, meiega ühinesid minu kallis elukaaslane Ekke ja tema poni Eti ning meil oli väga vahva. Pärast soojaksjalutamist jätkasime meie Aramiisuga trenni platsil, sel korral nöörpäitsetega. Me jõudsime sõita tõesti vähe aega, aga kuna härral on juba talvekarv ning temperatuurid on suviselt soojad, oli ta lihtsalt niiiiii higine, et see oli midagi hullu. Aga trennist ise - tegime mõned kontragalopi voldid ja mõned edasi-tagasi sõitmised galopis, traavi osa oli minimaalne ja lühike ja no kuna ta väga palju liikuda ei soovinudki traavis, aga galopis on tunduvalt elavam, siis rohkem keskendusimegi sellele. Trenni lõpuks oli ta igatahes nagu kaltsmärg. Meie trenn platsil kestis kokku ca 15 minutit.  (see oli üleeile)
Eile oli I. siin ja vaatas meid kõrvalt. Wheee. Trenn ise nagu oli veidi ..uimane. Aramis oli kuidagi eriti väsinud või tüdinud või no resistant säärele, mis tegi asja küll veidi keerulisemaks ja no the pressure was on, sest viimati enne seda oli I meid vaatamas mingi 4 kuud tagasi? niiet oleks tahtnud muidugi, et A oleks olnud nii toredasti sääre ees, nagu ta mul vahepeal siin paaril korral olnud on. Aga tegime esimesed tõsted otse kontrasse ja tegelikult oli Aramis ikkagi tubli. mina nii tubli ei olnud, aga thats ok I guess. Trenn lõppes jälle sellega, et Aramis oli kaltsmärg. Nii ta siis istubki mul pärast igat trenni tunde boksis teki all ja kuivab. :(
Tänane oli mingi...mõnus. Võtsin poni, tegin käppelt puhtaks, hüppasin selga, läksime tegime põllutiiru, mille käigus proovisime teha veidi üleminekuid, veidi traversit, veidi sääre eest astumisi ja trenni kogupikkus oli ca 10 minutit, üleminekud olid pigem tagasi halvad kui edasi halvad, mis on meie puhul ebatavaline vist ja no...in general, he is such a sweet boy, nii tore oli, et tal oli täna minekut. :) Muidugi me olime üksi kuskil sahisevate lehtede vahel (uuh, nii hirmus) ja muidu ka veidi pinges, aga pigem nii, kui et ma pean pidevalt ja jätkuvalt teda nügima.

Mmm, kuidas te oma ponid kuivaks saate selliste ilmadega? Eriti näiteks hobused, kes on vabapidamisel? või whats up with the situation? Sest mul on küll tunne, et ma ei saagi vist siis trenni teha enam nüüd seni, kuni karv jälle maha aetakse... nagu...what :)

Aa ja teine küs veel, kas kellelgi Amigo Mio tekke olnud on? Ma saan aru, et ta on Horseware Irelandi omast kõige juustum ja mõttetum, aga kas ta on parem, kui a'la muude firmade tekid? miks? ei? ja? ma ei suuda otsustada ja mul hakkab juba sellega kiire olema. Praegu selle HW Rhinoga ma olen küll väga rahul.

Eti ja Aramiisu pilt maastikul jalutamisest ka.

Wilder Mind

Render (28.08.2015 seisuga) on 142 cm kõrge, kämmal 20 ja koondhinded järgmised :
tüüp: 8,5
keha: 9
jalad: 8
samm: 8
traav: 7,5
galopp/hüpe: (hüpet ei näidanud) 7
üldmulje: 9

Üldjoontes ei oleks osanud nii häid hindeid oodata, natukene kurvastas ehk traavi hinne, galopist ma ei hakka üldse rääkima, sest ta lihtsalt ei jooksnudki meil too päev galoppi, vaid pikendas traavi, siis korra tõstis ja siis jäi traavile. Palav oli ka ja me polnud väga palju harjutanud korrektset ühtlast liikumist üheski allüüris :)  no igatahes üldjoontes olen ma väga rahul ja Renderi üle saan ainult väga uhke olla.

Aramise üle saan samuti uhke olla, sest treeningud on läinud veidi pikemaks, natuke keerulisemaks ja kohati on mul tõesti tunne, et midagi on paranenud. Nüüd ühel päeval mul oli tunne, et ta on kergelt kange ja ebaühtlane, seega pärast seda sai ta ühe puhkepäeva, kus me ainult koos koplis õunu sõime ja täna me käisime niisama jalutamas hetkeks (rohkem maiustamas) ja puhastuses. Homme tatsame veel rahulikult ja esmaspäeval vaatame, kuidas tunne on. Kogu selle suure trennihoo juures on positiivne minu jaoks see, et Aramis, kes üldjoontes armastab sööki rohkem kui midagi/kedagi siin maailmas, on hakanud mulle rõõmsalt vastu tulema igal korral, kui märkab, et ma olen lähenemas. Ka siis, kui ma kõnnin mööda ta koplist, tuleb ta värava juurde vaatama, et mis me nüüd teeme. Väga armas poni! Palun nüüd kõik pöidlaid hoidma, et käiguvahet meil ei ole ja Aramise tervis on korras, lihtsalt üks paaripäevane minipuhkus oli puudu.

Lubasin küll koolituse kohta kirjutada sel korral, aga raske on kirjutada, sest käisin vaid reedel ja pühapäeval. Kuna reede oli selline päev, kus ta kõigi ratsanikega väga põhjalikult algtõdesid istaku osas lahkas ja pühapäev oli selline päev, kus tegeleti nö laupäevase kordamisega ning osad sõitsid skeemi, siis kohati oli nagu mingi - mh, mis eile tehti?? tunne. mitte, et see mind üllataks.

Reedese osaga jäin väga rahule, mulle meeldis, kuidas ta selgitas lahti istaku põhitõdesid ning ei lasknud ennast häirida sellest, kui trenniga kaugemale kui paar ringi sammu ei jõutudki. Korduvalt rõhutas ta ka seda, et hobuse seljas ei istuta vaid seistakse ja ma väga nautisin seda, et ta ei lubanud hobust kickida või tirida for no reason. Sympathetic ja fair rider on...the rider.. ja no see tegi minu jaoks vaatamise palju toredamaks.
Pühapäeval sain kuulda veidi tema analüüsi ning näha seda, milliseid tähelepanekuid tema tegi samas kui mina näiteks oleksin lähenenud hoopis teisele probleemile või ka näiteks samale probleemile teiselt küljelt. Oli väga huvitav näha tema väljapakutavaid lahendusi ning seda, kuidas need actionisse pandi. Samuti sain sealt endale päris mitmeid harjutusi, mida ma tahan tulevikus kindlasti trennides proovida.
Kas ma läheksin uuesti ta koolitusele? Jah!
Kas ma maksaksin selle eest ka rohkem? Jah, ilmselt küll.
Kas ma osaleksin oma hobusega? Ma ei tea :) ... see pole konkreetne ei, seega nagu..must have been pretty impressive for me.

Mul on ainult äärmiselt kahju (ja natuke piinlik), et niiii vähe inimesi oli tulnud sinna kuulama/vaatama. Jääb ainult loota, et laupäeval oli maneež puupüsti inimesi täis ja uksest ning aknast valgus üle ääre, sest noh...Kui on võimalik õppida, siis miks mitte? :)