I dont believe in failure

Kuna kirjutamisse on jube pikk paus sisse jäänud, siis teemasid, millest tahaksin kirjutada, on absoluutselt liiga palju. Proovin siiski kokkuvõtvalt oma hobustest miskit kirja panna ja mitte liigselt heietada maailma hobuasjadest, sest muidu jääb see postitus jälle kirjutamata.

Kõigepealt minu rõõmuhõisked Soome ägeda ja innovaatilise suhtumise osas koolisõidu reeglistiku kohta. Ma arvan, et te kõik olete juba kuulnud sellest, et meie naaberriik Soome tahab koolisõidu reegleid veidi pehmendada. Hurraa.  Ma ei suuda mõelda välja ühtegi põhjust, miks seda mitte teha, sest keegi ei keela ära praegust sõiduviisi, avatakse vaid võistlusareen ka neile, kes mõne taolise reegli tõttu sinna varem minna pole soovinund. Siin ei ole isegi mitte midagi analüüsida minu arvates.. http://www.eurodressage.com/equestrian/2016/04/11/operant-riders-propose-six-major-rule-changes-finnish-equestrian-federation-benefit-horse <- no whats there not to like?!

Nüüd lühidalt enda pärdikutest :

Aramisel on olnud tegus aeg, esmaspäeval tuleb jälle Timo teda mudima ja vaikselt tiksume. Oleme korra veel jõudnud käia Toomingal hüppamas ning pärast seda plaanisin jätta väikse treileripausi, sest Toomingalt koju tulles ta mõtles treilerisse mineku peale harilikust ajast pikemalt. Ei, ta ei jauranud kordagi vastu või olnud muul moel nõme. Küll aga on ta niisama mõnel korral treikus käinud, näiteks käis ta täna, oma sünnipäeval, treileris oma sünnatorti söömas. Võtsin ta koplist lahtiselt (treiler oli ca 30 m väravast) ja läksime treilerisse. Päris mõtlemiseta sisse ei astunud, aga ma seda ei oota ka. Korra mõtles ja siis tuli järgi. Üllatus oli suur, kui sealt nii palju nänni leidis :) Läinud on nii ja naa, pigem ikka hästi, mingit suurt kollapsi pole olnud küll. Aga no probleemideks on olnud ikka see sama aktiivsuse küsimus ja minu keskendumisraskused. nothing new.  Palju olen videoid teinud ja suht keskpärases koguses olen slackinud ja niisama laisa lapse trenne teinud poniga. Ülekaal ei kao... uskumatu. Peame proovima veel rohkem liigutada, aga no ma ei teagi, kuidas täpselt.

paar videot:
https://www.youtube.com/watch?v=RXfiiawin1U teine hüppamine toomingal (ups, polnud kõige õnnestunum minu kogu see värk.. käisin enda koolisõidu sadulaga ja no ta ei liigu sellega ikka üldse võrreldavalt... võtsin siis poole trenni pealt sadula ära.)
https://www.youtube.com/watch?v=2W8EJSMDbAM loco ponies ?!
https://www.youtube.com/watch?v=DfS_CpunNvg mingi õhtune klipp
https://www.youtube.com/watch?v=SY7Dp2k7l8I ja Sandra, Riksi ja Kudiga jalutamas

Beebidega oleme ka veidi teinud asju, näiteks just eile panin mõlemad poisid treilerisse. tulid mõlemad hea meelega ja olid väga vaprad. I get to be so proud of them allll the time. :)

Kahese täkuga on kuidagi nii, et ta on jube nunnu ja alati tuleb jooksuga vastu ja see on nii lahe, aga temaga tegelemine on kuidagi suht palju keerulisem ja läheb palju rutem mingiks fiaskoks kui Renderiga.
Render on võib-olla veidi vähem optimistlik kogu selle töö suhtes, aga ta tuleb samuti alati vastu (aga mitte joostes ja karjudes) ja on meeleldi näiteks pesuboksis, platsil, väiksel jalutuskäigul.
Mis mulle veel mõlema beebi juures väga meeldib, on see, et kui ma võtan ühe beebidest koplist välja, siis teine jääb järgi kisama, aga see, kes on minuga, ei tee sellest välja :) Nii tublid.
Mulle meeldib, kui noored hobused on tsiviliseeritud, mingi maani käsitletud ja hooldatud. Render on nüüd korra olnud sadulaga, olen seda rääkinud? ainult korra. varsti peaks uuesti :) Rolful muidugi on rohkem aega selleni.

Jep, kui ma nüüd ei lõpeta, siis hakkab pihta heietamine noortest hobustest, tegelemisest, kontaktist ja blablabla ja kuna its late already, siis i'm not going to go there.


Palju õnne sünnaks, mu armas Aramis, kes sa oled kõige lahedam poni ever ever ever!!!

Your mess is mine

Käisime eile Toomingal vahelduseks, kalpsasime natukene :)
Mul on häbi olla selline käkk ägeda poni seljas, aga no poni on ikka megatore. I get to be proud of him all the time. Täna lähme maastikule jalutama. õudne pinnas tho :(

https://www.youtube.com/watch?v=TCTjT45L6Ko jejee. ära ole liiga kriitiline mu ratsutamise suhtes, vaata hoopis kui tore on mu poni!

Järjekordne jutt paksudest hobustest..

No appi, noh.. KUIDAS on earth saavad inimesed oma eesti tõugu hobused hoida õnnelikud ja saledad? I mean.. Aramis, kes pole isegi mitte puhas eestlane, on öösiti boksis, kus saab pisikese nätsaka heina oma heinavõrku. Päeval, muidugi, on tal koplis heinarull (ilmselgelt see ei toimi), kus on aga peal kõige väiksemate silmadega võrk. Ta isegi ei söö terve päev, aga no its too much.

Ma ausalt ei tea, kas ma peaksin teda näljutama, heina põhuga segama või lihtsalt iga jumala päev ta hingetuks ratsutama, et ta lihtsalt nii paks poleks.. so i'm pretty sad. Ma tõesti tahan, et mu hobused ei oleks nii paksud, sest see ei ole tervislik ...ega normaalne. Ülekaal on kohutavalt nõme hobuste tervisele ja no ma tahan nii väga, et Aramis saaks olla rõõmus ja süüa palju, aga samas oleks sale.. impossible, I know.. aga praegu ma olen piiranud ta söömist nii palju kui suudan ja teen trenni vähemalt 5x nädalas ja nagu..its not enough.. ja suvi alles tuleb :)

Trennidest  väga pikalt ei oska midagi rääkida, tahaks ainult vinguda kohutavalt halva pinnase üle, mis õues on.. Nagu võimatu on poni aktiivselt töös hoida ja igasugune motivatsioon midagi teha on rohkem kui kadunud. Märtsi jooksul oleme korra maneežis sõitmas käinud (sel korral kahalas) ja paar korda maastikul käinud ja... natuke põllul sõitnud ja suht...kõik. No maast teinud tööd.. aga jube keeruline on, ta on pinnase suhtes väga tundlik ja kui on ebaühtlane pinnas, siis ta enam ei astu. aus ka, muidugi.

Muidu on vist jõudnud kätte mingi algeline kriis, kus minul on mott kokku kuivamas ja tundub, et Aramis arvab sama. Suhteliselt energiasäästliku hobuse aktiivseks sõitmine on minu jaoks endiselt mõistatus ja no nagu juba eelnevalt mainitud, siis sääre ees olemine on pigem ikkagi valik mitte asi, mida ma saaksin hullult force'ida (eriti arvestades seda, et ta oskab hästi ignoreerida igasuguseid märguandeid ja lihtsalt klohmima ma teda ka ei hakka) ning see tekitab pigem mingit moti kadu ja trotsi veits ja no..Aramis tuleb küll koplis (aga vähem entusiastlikult) vastu ja kõike, aga no võrreldes detsembriga on meie mõlema tahe ilmselt veits kahanenud.. Ma ei tea, kuidas seda vältida.. kui ma lasen tal teha, mis ta tahab, siis me ei arene ja kui ma palun tal teha, mida ma tahan, siis ta ei taha..

Okei, ilge ving :) Tegelikult on meil koos ikka väga lõbus ja nagu kogu aeg ei peagi vist mingi ora tagumikus olema ja hull areng toimuma niiet.. võib-olla märts on meil lihtsalt selline semi-asjalik kuu..

Ok, now take some not so pretty riding pictures with it. Ja palun käige kõik oma nipid välja, kuidas hobune vormi saada juhul, kui pinnas on piisavalt halb, et regulaarselt suurt koormust anda (ja no olgem nüüd ausad, sellist koormust ma talle nkn peale ei suuda panna, et ta nagu ainult trennist saledaks saaks) 

“You cannot hinder someone’s free will, that’s the first law of the Universe, no matter what the decision.”

Veebruari trennidega on olnud nii ja naa.. Pigem vist nii, ikka on tehtud päris tublisti tööd. Pinnas on olnud vahepeal suureks väljakutseks, seega on olnud päevi, kus on tulnud trennile justkui väga loominguliselt läheneda, näiteks ühel päeval oli platsil ainult jää, lund oli ca 10x10 meetri peal ja ma jõudsin tegelema poniga alles pimedas. siis me tegime oma sammutrenni 10x10 ala peal ja ma pean ütlema, et meil oli nagu NIII tore. Algul tundus täiesti mõttetu minna sinna käkerdama, aga no regrets, väga huvitav ja produktiivne oli. Vahepeal jällegi sulas plats üheks päevaks lahti, siis saime oma minihüppetrenni ka teha, hulllult ootasin seda :)
Ehk siis, Aramisel on olnud another busy month, ehk kunagi saame hakata tööle platsil ka jälle rohkem ja .. we'll see! Käisin eile taga üksinda metsas trennitamas ja no ma olen äärmiselt uhke ta üle, ta on nagu nii lahe ja äge ja tuus ja jah.

Maastikul: https://www.youtube.com/watch?v=JUDKmKSVmSI&feature=youtu.be

Põllul: https://www.youtube.com/watch?v=l9WX9_61UnM

Ponid mängimas: https://www.youtube.com/watch?v=4QFApoLZ6fU

Renderist ka kiirelt. Käisin tal seljas, see oli küll päris plaaniväline, lihtsalt juhtus nii. Ta oli väga tubli. Ma ikka mõtlen, et võiks kaska vähemalt peas olla, kui noorele selga ronida, aga  no.. tagantjärgi vist ei aita. Õnneks ta oli väga tubli ja kui kõõlumine on talle pigem ikka pahameelt valmistanud, siis kui jalg üle sai, oli tema jaoks parem. No muidugi arusaadav ka, et tasakaal on nii rohkem paigas. Praegu, kuna ta on niii noor veel, ma seda seljas turnimist kordama ei hakka, küll aga proovin nüüd 2x nädalas temaga vaikselt maast asju tegema hakata.

Praegu olen paaril korral Nubluga ka tegelenud, Täps on väga nunnu ja poeb kogu aeg sülle. Temaga me ei tee veel muud kui käime pesuboksis puhastuses ja siis jalutame natukene ringi mööda laia maailma ja tutvume asjadega. Ka väga lõbus.

All in all, I have 3 amazing ponies. lucky me.

Parem kui jõulud, kõik magus, sünnipäevad või päiksepaisteline talveilm

Nonii. Nagu eelmiselgi korral, on mõtteid, millest kirjutada, jube palju. Üks neist on trennide andmine ja võtmine ning teine on Aramis. Ülejäänu jaoks vist ei jää jälle mahti, kuigi Toomingal olnud trennidest oleks ikka nii palju kirjutada ja tahaksin väga, et saaksin kunagi aega ka need läbi analüüsida.. näiteks enne, kui need päris meelest läinud on.

Alustan Aramise praegustest trennidest. Reedel, 29.nda jaanuari õhtul, tuli mul idee, et aga mis siis saaks, kui ma sõidaksin poniga koju ratsa, mitte ei treilerdaks poni. Aramis polnud kuu aja jooksul maastikule saanud ning üksinda metsas polnud me ka ammu käinud, seega mõte oli veidi kahtlane ja ma ei teadnud päris täpselt, et kust ja kuidas on kõige mõistlikum sõita ning kas see on ikka tark idee. Mõtlesin natukene ning otsustasin, et kes ei riski see ei võida ja järgmisel hommikul, kuna päike paistis, otsustasingi kolida.
Talli jõudsin kella kümneks ning koju jõudsin poniga juba 2,5 h hiljem. Esialgu oli tarvis kiirelt asjad pakkida, poni puhastada, valmis panna ning siis saimegi teele asuda. Esimesed 3-4 km oli päris kaootiline ning vaevu saime soojaks sammuda, kui tuli korralik traav sisse võtta, et poni mõistus ja jalad ühes kohas hoida ning soovitud teed pidi edasi suunata. Eks ta oli omajagu närvis ja no nii pinges poniga ma polegi väga ammu sõitnud, aga ma õnneks ise ei erutunud väga ja lihtsalt sõitsin suhteliselt julgelt ja tempokalt edasi. Kortermajade ees oli muidugi veits kahtlane ka minul, aga seal kohtasime kõige ägedamat lahtist koera ever. Alati tundub, et kui maastikul tuleb lahtine koer vastu, on automaatne jama, aga see konkreetne tüüp oli jube rõõmus ja õnnelik, hoidis vähemalt 4m vahet, ei haukunud ja oli no vot niiiii armas. Pärast kortermajade esist jõudsime autoteele ning sõitsime mööda teed suht pikalt, asfaldil loomulikult sammus. Üks suuur ristmik ja üks pisike sild hiljem olime jõudnud lõpuks kohta, kus metsateed hakkasid paralleelselt autoteega jooksma ning sain sõiduteelt ära. Metsas oli küll ponil tunduvalt raskem liikuda, aga turvalisem ja rahulikum oli igatahes. Mingi hetk muutusid teed jube tuttavaks ja poni entusiasm sai uue laine ja vahepeal raugenud tempo tõusis uuesti. Lõpuks koju jõudes sain näha esimest korda hobuse ülimat rahulolu nii selgel kujul. Kui ta oma boksi sai, siis ta istus seal, pea väljas ja isegi ei söönud ja no mingi ultimate chill face oli ees. Ma ei suuda seda kuidagi hästi kirjeldada nii või teisiti, seega ma ei hakka sellele palju aega raiskama, igatahes minu süda sulas ja ..pealkiri käib selle kohta. olin uskumatult õnnelik. poni oli ka! awesome.

Siin video tripist: https://www.youtube.com/watch?v=NUktBJzqp2A :)

Koju jõudmisest järgmisel päeval liigutasin teda kergelt, lahtiselt käisime (maast) suurel karjamaal kolamas ja niisama paitasime. Sellest järgmisel päeval käisime metsas ukerdamas kahekesi, millest järgmisel päeval ta sai kauaoodatud puhkepäeva endale. Eile käisime koos Mia ja Etiga metsas (no jälle, jep) ja kogemata sai 6 km jalutuskäigust päris pikk ring, sest me vahepeal veits ekslesime ja no..koju jõudsime 2h 33 min hiljem, ligemärgade ja külmunutena. aga no, olen uhke igatahes meie retkede üle. Täna on maatöö päev, vahelduseks.

Nüüd aga trennide teema, millele olen viimasel ajal hästi palju mõelnud. Okei, minu viimasest trennist on möödas juba pikk aeg, jälle. Ühelt poolt selle pärast, et praegustes oludes on juba keeruline trenni teha in the first place, teisalt ilmselt seetõttu, et minul isiklikult on väga keeruline võtta kelleltki trenni, kui ma ei tea enne, mida ma ootan, pole näinud selle inimese trenne, teda sõitmas või kuulnud väga häid ja veenvaid soovitusi oma headelt sõpradelt, kes teavad, how I like my horses.
Ilmselt on mul väga kõrged ootused koostöö osas, aga kindel on see, et mina, andes trenni, üritan säilitada mingi dialoogi ja saada pidevalt tagasisidet ratsanikult ning eriti eelistan ma sellist olukorda, kus ma saan tutvuda inimesega eelnevalt veidi põhjalikumalt, tean tema ideid, ootuseid, hobust ning muresid. Muidugi näeb selle ka trennis ära, mis mureks on, aga mulle pakub teatud ettevalmistus ikka kõvasti parema võimaluse eelnevalt asjad läbi mõelda. <- selle pärast ma vist ei suudakski olla aktiivne, töötav treener (no muidugi neid põhjuseid on veelgi.. ja mitte vähe). Sa pead ikka olema mega quick ja suutma keskenduda lisaks hobusele ka ratsanikule ja lisaks ratsanikule ka hobusele. korraga.
Okei, kaldun vaikselt teemast jälle. Mul on vist nagu jube suur hirm, et mind või minu hobust ei mõisteta, meilt oodatakse liiga palju või sunnitakse tegema asju, millega ma nõus ei ole. Sestap ilmselt ka suurem vajadus selle järgi, et oleks dialoog. Mulle väga meeldiks, kui ma saaksin arutada asjad läbi, küsida oma küsimused ja kuidagi veenduda, et lõpptulemus, mille poole mina isiklikult oma poniga pürgin, sarnaneb sellele, mida pooldab inimene, kes meid on õpetama tulnud. Kõlab nagu jube nõudlikult.
Samuti arvan ma, et kohati on minust väga nõme näiteks mõelda, et kui treener palub mul panna näiteks (veider näide) kannused peale ja ma seda teha ei soovi, siis ma pole kohustatud.. see justkui õõnestaks nagu treeneri autoriteeti sellessuhtes, et ta tuli ju, et mind aidata ja mõneti ma isegi mõistan seda, et Aramisel võib-olla üks kord elus olekski vajalik kannus peale panna, aga... Ma ju ei tee seda. ja ma tean, et ma ei tee seda. Ja see pole selle pärast, et ma ei võiks mõista selle vajalikkust vaid see on selle pärast, et ma tõesti ei taha. Mingi jabur põhimõte, millest ilmselt peaks suutma lahti lasta, aga ma ei suuda. Seega minu jaoks ideaalis peaks treener suutma arvestada ka sellega, et inimesed on erinevad, neil võivad olla väga kummalised põhimõtted, mis ei tundu kellegi jaoks loogilised. Kahjuks. Muidugi ei pea ma seda väga õigeks, et igaüks vabalt treeneri arvamust enda omast vähemtähtsaks peab kuidagi ning see polegi see, mida mina näiteks kuidagi teha tahaksin.

Olen kindel, et hea treener, kellega on suurepärane klapp, koostöö sujub, kes mõistab Sind ja Su hobust ja mõlema kiikse, on ilmselgelt kulda ja rohkematki väärt. Aga et sobiv treener endale leida, tuleb katsetada, mõelda, proovida ja uurida ja see juba iseenesest tundub väga hirmus :) Olen enam kui veendunud, et kõigilt on midagi õppida ja ma hea meelega vaatan kõikide treenerite trenne ükskõik mis tasemel õpilastega, aga enda hobusega katsetamine on minu jaoks nagu mingi hüpe tundmatusse.. ja kuna Aramis on Aramis, siis ma ei taha teda panna olukorda, kus ma tean, et tal on liiga raske või et ta ei saa minust aru või ..no jah.  If's and but's..

Ehk siis.. dialoogiga, eelneva tutvumisega, eelnevate trennide vaatamisega, sõprade soovitusega ehk on võimalik riske veidi maandada, see on muidugi cool. Ja kõigilt on midagi õppida. Aga endale sobiva treeneri leidmine võib olla paras pähkel :)

“We can throw stones, complain about them, stumble on them, climb over them, or build with them.”

Minu lubadus blogida igal nädalal korra on esimese kuuga täielikult vastu taevast. Osati tahtlikult, osati laiskusest. Küll aga on kogunenud nüüd teemasid, millest kirjutada.. vähemalt miljon!

Proovin alustada millestki, millest olen tahtnud natuke aega juba kirjutada ja mis ei puuduta üldse mind ega minu hobust vaid noori ratsutajaid. Otsin oma toredale ponile rentnikku ja olen ahastuses laste suhtumisest ja ... kuidas seda nüüd viisakalt öelda? laiskusest. Siinkohal langeb jutt "siis kui mina olin noor" kategooriasse, aga no fakk, siis kui mina olin noor ja mul oli võimalus sõita mingi hobusega, siis tegin ma seda ka siis, kui ma pidin seejärel üksinda kottpimedas kilomeetreid kõndima, et bussile jõuda või kui pidin seejärel öösel õppima või kui mul oli käsi kipsis või pea valutas või misiganes. It's the will that you have to have!

Tegelikult ma ei saagi täpselt aru, mis muutunud on, aga kui ma sel ajal sain grupiponidega ringi kalpsata (ja olgem ausad, see on nüüd natuke rohkem kui 10 aastat tagasi..), siis oli absoluutselt elementaarne, et lisaks sellele, et mu ema maksis mu trennide eest, tegin ma veel tallis töid ja aitasin alati seal kus vähegi tohtis. Kõike, mida tohtis teha, tegime rõõmuga. Mäletan mitmeid kordi, kus me käisime treeneril järgi ja küsisime, et mis me veel võime teha. Praegu aga tundub, et kui tasuta ei saa ja hobust enne valmis ei panda ja punast vaipa lahti ei rullita, siis nagu... ei tahetagi. Samuti sain ma oma esimese hobuse, Aramise, kui ma olin 12-aastane. Ja ei, mu emme-issi ei ostnud seda hobust mulle niisama. Ma sain talle koha Hiiumaale, kus ma aitasin noori sadulasse panna (jep, 12-aastaselt.. not so smart :) ) selle eest, et hobust üleval pidada. Lisaks käisin suvel tööl tallis (Soomes), et boksiüüride raha teenida. Seda küll alates 14-nendast eluaastast, aga still.

Ja ei, ma ei ohkinud seda tehes, vaid olin uskumatult õnnelik, et mul on selline suurepärane võimalus omada hobust ja töötada selle nimel, et ta saaks olla minu oma...  ja ei, mul ei olnud mitte mingeid kingslandi-misiganesmärgi pükse ja saapaid vms, aga ma suutsin võimaldada oma ponile kõike, mis oli elementaarne ja vajalik. Praegu aga tundub, et kõik tiirleb ainult selle ümber, kui kõrgele mõni hüppab või kas kohe saab võistlema hakata. No ja mis minu jaoks kõige üllatavam - pakkusin võimaluse, et inimene teeb nädalavahetusel tööd ning saab selle eest poni täisrendile ja mitte kedagi ei huvita - täiesti uskumatu mu meelest! Mida kõike oleksin mina noorena sellise võimaluse eest teinud. Ja lisaks Aramisele sõitsin ma ALATI kui vähegi pakuti ka teisi hobuseid. Alati. Ma tean, et see kõlab jubeda halana, aga ma ütlen päris ausalt, et viimasel ajal on see asi mind pikalt mõtlema pannud ja kui ühiskond teeb lastest lohed, siis...ma ei taha lapsi! (siinkohal vist tuleb igaks juhuks mainida, et Riksi laps on enamjaolt ikkagi tubli laps).  Ma tean, ma tean.. juba lõpetasin.


Proovin nüüd vähem sellele mõelda ja hoopiski teistel teemadel kirjutada.
Aramis kolis 31. detsembril kuuks ajaks Toomingale. Miks ma sellest varem ei kirjutanud? Ei teagi, on olnud väga kiire siiani :) Olen alates 31. detsembrist siiamaani (27.) käinud tallis 28x.

Mäletan, et kunagi küsisin, mida teete teie, kui ei ole motivatsiooni tegeleda. Sain toredaid vastuseid ja mõtteid ning pean tunnistama, et nüüdseks on motivatsioonipuudus täielikult kadunud ja pigem pean jälgima, et poni saab lebomaid päevi ka. Puhkepäevi, kus ma üldse talli ei läheks, ma talle jätnud ei ole, sest ta päevarežiim on teistsugune kui see, millega ta on harjunud ja boksis olemise aega oleks muidu veidi liiga palju. Küll aga on palju maatöö päevi ja kui on täitsa vaba päev, siis ta saab vabalt maneežis tuterdada lihtsalt, seda siis muidugi õhtul, kui  juba ammu ollakse boksis ja midagi paremat teha pole.

Olengi tallis käinud nüüd ainult õhtuti, va kahel korral, kui on päeval olnud keegi poniga tegelemas (massaaž/sadulapassimine), kuid siis olen ka õhtul poniga tegelemas käinud. Võiks öelda, et see on meie omavahelist koostööd mõjutanud kindlasti, see absoluutselt igapäevane koosviibimine. Ühelt poolt mulle justkui tundub, et ta ootab mind väga ning trennid on justkui järjest ägedamad, samas on tunda, kuidas tal on veidi ka kopp ees (oleme nüüd ju terve kuu maneežis istunud, sest käin pimedas ainult), isegi kuigi olen proovinud pakkuda talle nii palju vaheldust kui maneežis võimalik on.

Kindlasti tegeleme veebruaris koju tagasi jõudes palju pea tuulutamisega, maastiku nautimisega ja maatööga. Mis ma veel täheldanud olen, on see, et ta on muutunud palju spookymaks jälle ja iga kord kardab midagi uut maneežis või teel sinna. Energiat on rohkem, kui õuesoleku aeg on väiksem, mis mõneti on ju tore, aga selle õigesse kohta suunamine on meile keerulisem, kui kodus.

Timo käis esimest korda Aramisele massaaži tegemas ja sellest ma hea meelega kirjutaksin veidi põhjalikumalt järgmisel korral, küll aga oli tema nõus sellega, et ta astub tagant paremaga tsut teistmoodi kui vasakuga, seda siis (nagu ka Triin kiropraktilise läbivaatuse käigus mainis) selle pärast, et ponil on ristluu natukene viltu, nii et parem jalg on vasakust veidi kaugemal taga. Ma ei oskagi seda seletada, võin joonistada, kui kellelgi kunagi huvi peaks olema. Sellega kaasnes muidugi minu mingi täielik kollaps, sest poni on katki ja ma täpselt ei saa aru, mida teha ja kas see teeb haiget ja mis ja miks ja no nagu ma olen, selline ülenärvitseja. Siis aga rääkisin uuesti Triinuga ja Ingridiga ja mõtlesin natukene järgi ja otsustasin ta liigutamist ikkagi jätkata praegu suhteliselt samas rütmis ja eks see siis selgub ühel hetkel, et kas ma olen sellega teinud talle teene või karuteene.

Praegu tundub, et ta justkui on rõõmus liikudes ja mingit otsest longet või käiguvahet ei ole suutnud keegi tuvastada õnneks. No muidugi peale minu, kes ma näen kogu aeg, kuidas kõik on perses, sest mul on mingi eriti suur hirm selle ees, et kõik...on perses :) Aga ebasümmeetria vist ei peaks olema piisav põhjus hobuse kõrvaleviskamiseks, sest tõenäosus leida kunagi mingi täiesti sümmeetriline hobune on ikkagi päris väike... No, kuna ma juba seda teemat lahkan, siis veidi Timo käigust ka. Põgusalt mainis seda, et ristluust on viltu ning natukene mudis ja siis venitas seda paremat jalga ka taha poole. Ponile täitsa nagu meeldis ja kõik oli vahva, küll aga oli nädal aega pärast seda trennis selliseid olukordi, kus ta parem tagumine jalg nagu alt ära kadus? ei oska seletada, nagu oleks selle jalaga kinni jäänud veits või koperdanud. Nüüd täna vist oli esimene kord, kus seda ei juhtunud. Päris esimesel päeval pärast massaaži oli tal ka kerge käiguvahe (liigutasin kordel). Ilmselt siis midagi muutus ja keha oli mingis uues olukorras, millega tuli kohaneda. Praegu ma ütleks, et ta liigub ehk isegi pisut paremini kui enne massaaži.

Tegelikult oleks trennidest veel niiii palju kirjutada ja no mõtteid on uskumatult palju kogunenud selle kuuga.

see ja kõik ülemised on E tehtud pildid, tänks, homeboy!

Mia tehtud pilt, tänks!

Ah, jah. lisan siia mingi video ka, mis ühel päeval kunagi nädal või mitu tagasi Toomingal tehtud on:
https://www.youtube.com/watch?v=P8PwYnfi5WY

Sorry for the long post ja mõelda vaid, et sellest, millest rääkida tahtsin, sai räägitud vaid veerand. Äkki veebruaris upgrade'in oma postitamissagedust kah ja ei unusta rääkida nendest kõikidest asjadest, mis mul viimasel ajal pidevalt meelel on. Oh, I got so excited, aga õnneks on kell liiga palju ja sõnade arv on täis!

bye-bye, awesome 2015!

Ma olen alati olnud pigem seda meelt, et ma ei hakka tegema mingeid kokkuvõtvaid postitusi erinevatest aastatest, sest aasta on nii pikk aeg ning kõik jõuab nii palju muutuda selle jooksul.
Kuna aga 2015 oli nii mitmeski mõttes minu jaoks väga revolutsiooniline ja enneolematult äge aasta, siis ma tõesti tahan tagasi vaadata kõigile ägedatele asjadele, mis vahepeal juhtus.

Ca aasta tagasi hakkas küpsema mõte, et nüüd on õige aeg lõplikult plaan teha ja Aramis uuesti töösse tuua nii palju, et lõpuks kas saada mingi lõplik vastus või, kui vaja, siis diagnoos. Alustasime jaanuaris kaks-kolm korda nädalas sammutrennidega ning veebruariks olime jõudnud sinnani, et tegime kolm-neli korda nädalas tööd ning korra nädalas ka veidike traavi.
Märtsi alguses, kui pinnas veidi talutavamaks muutus, muutus meie trennitamine isegi veel veidikene sagedasemaks ja kümnest minutist sai 20. Küll aga jäime enam jaolt ikkagi sammu tiksuma, aga siis, kui lõpuks plats valmis, hakkas töö pihta.. :)

Jep, 2015 oli ka selles osas revolutsiooniline, et valmisid nii mitmedki vajalikud tingimused meeldivaks treenimiseks.

Aprillis hakkasime treenima viis korda nädalas. ja rohkem traavi tegema. Trennid venisid jupp jupi haaval ka pikemaks. Pidevalt kimbutas mind ikkagi hirm tema tervise ees ja ootasin pikisilmi mingit longet, mis raudselt pidi ilmuma... aga ei ilmunud. Vähemalt siiani ei ole veel ilmunud.

Mais alustasime maastikutamisega ning sellega sai seljatatud meie hirm paljude asjade ees. Väga huvitav oli see, kuidas ta muutus iga korraga järjest julgemaks ja lahedamaks.

Suvi läks linnulennul, trenni tegime vahelduva eduga, aga üritasin ikkagi 4-5 korda nädalas poniga tööd teha. Pikem paus jäi sisse reiside ajal, aga eks puhkus kulub talle marjaks ära, eriti pärast neid kuute aastat, mis ta puhkas.. :P

Augustis kolis meie talli üks erakordselt äge naine oma eriti ägedate hobustega, temaga saime palju koos maastikul käia ja käisime ka mõnel coolil koolitusel, mis palju motivatsiooni juurde andsid!

Sügis oli nii ilus ja soe ja kuldne väga pikalt, väga kift.

Sügise jooksul oli meie esimene hüppetreening üle 6-7 aasta.. ja teine ja kolmas ja isegi vist neljas. Ja sügise lõpus käisime ka esimest korda elus teises tallis trennis, Toominga maneežis käisime sõitmas. Erakordselt viisakas poni oli mul seal kaasas, uskumatu!

Läbivalt on härra olnud heatujuline ning mida aeg edasi, seda rohkem huvitatud töötamast. Viimased kuud olen olnud olukorras, kus on raske inimestele oma trennidest rääkida, sest mul ei ole mitte faking ühtegi halba sõna poni kohta öelda, ta on the best pony in the universe (nutt kurgus, jou). Ei, meil ei tule üldse kõik välja ja jah, ta on tihti veits tuimpsu ja esiotsal ja jääb sääre taha jms, aga nagu see, kuidas ta proovib ja kuidas ta lihtsalt ....on tema. on tema, niiii minu oma. nagu uskumatu. :) I love him so much, needless to say et meil saab aprillis 13 aastat üheskoos kõnnitud. Ma proovin ennast kokku võtta ja mitte emopostitust sellest teha, aga no jesus.. Mitmed korrad selle aasta jooksul I got to actually feel like my pony loves me and well... mitte midagi paremat ei saagi olemas olla.


2016 - palun mulle sama palju armastust ponilt, siis ongi kõik juba ideaalne.. Küll aga sean meile mõned veits hullud sihid.. Täna just ratsutades mõtlesin, et... 2016 kõlab nagu aasta, kus me võiksime oma võistlusdebüüdi teha.. Muidugi mingi sammu-traavi skeem tundub meile tasemelt absoluutselt vastav, sest kõrgemale me ei sihi praegu ja no ma ei ole selleski päris kindel, et kas me sellega hakkama saaksime ja kui saaksime, siis kuidas... khm, see on väga hirmus ikka :) Ja no teine mõte, mis oli, oli et...tahaks mingeid piiiiiisikesi maastikutakistusi poniga hüpata. its a dream :)

Nüüd aga kuhi pilte aastast 2015. Aitäh, mu imeponi!!!  (ja sorri, et ma ei oska istuda.. buu)

An Empire for You

Just going to leave this here... Words are only ruining things.

Et siis üks jumal või püüdlus proovida vaadata laiemalt ja lähtuda endast ja oma hobusest?

Nagu muudes valdkondades, tundub viimasel ajal hobuste treenimises levivat suhtumine, kus misiganes põhjusel parim tunduv õpetus ja õpetaja tõstetakse jumala staatusesse ning laidetakse maha kõik teistsugune, mis iseenesest ei pruugi samas olukorras üldse nii vale olla, kui tunduda võib. Silmaklappide fenomeniga aga kaasneb minu arvates oht, et minnakse kiiresti ja kaugele aga vales suunas. Või jäetakse elementaarne, vajalik ning harjumuspärane kohe nurka. Kui keegi on jumala staatusesse seatud, on liiga kerge jätta oma hobune märkamata ning kas saadud käitumissoovitused ikka kattuvad sellega, mis konkreetsele hobusele antud hetkes sobib ning mis on talle hea, toimiv ja arusaadav. Rääkimata sellest, et jäetakse märkamata ka teised inimesed, kes pürgivad samade eesmärkide poole - et hobune oleks korrektselt, negatiivsete kõrvalnähtudeta ja heas õhkkonnas treenitud, ning kellelt oleks samuti väga palju õppida ning mille kaudu oleks hea võimalus oma silmaringi avardada ning üldist arusaamist hobustest, treeningmeetoditest ja erinevatest viisidest suurendada. Tasub ikka ise mõelda, koguda tarkust ka teineteisele vastu rääkivatest allikatest ja leida, mis endale ja oma hobusele sobib... ma arvan.

Aramis-poni puhkab nüüd kaks nädalat ratsutamisest, sest käisin seljaga lõikusel. Peab ütlema, et olen kurb küll, meil oli nii hea treeningrutiin ja praegu on veel see tore (ma saan aru küll, et sopp käib kõigile pinda, aga no i'd rather take that than cold, sest platsipinnas pole veel jääs) aeg aastas, kus saan platsi kasutada. Aga no there it goes. Ma proovin paar päeva tegeleda lugemise ja puhkamise ja hobustest mõtlemisega ja siis äkki saan vaikselt käekõrval vähemalt tuterdada. I miss him already!

Aga, muide, loen paari hobu-raamatut vaikselt jälle (no sest nüüd on aega) ja olen natukene tegelenud istaku-artiklitega, mis ühel päeval ajasid mind ikka täiega segadusse, ikka nii vastakat informatsiooni on saadaval (ja siinkohal vist oleks muidugi tore, kui oleks üks 'jumal', kelle poole pöörduda ning kes ütleks, et mis see õige on siis lõpuks...aga analüüsivõime on õnneks mingilgi määral meile kõigile antud ja ma arvan, et see töö, mis oma arvamise kujundamiseks tuleb teha, on väga kasulik!) ja lisaks istakuartiklitele lugesin läbi ühe väikse raamatukese venitusharjutustest hobustele, et miks, kui tihti, millal ja kas ja kui, siis milliseid. Päris põnev oli. Meie teeme Miisuga venitusharjutusi kolm korda nädalas (oleme siiani teinud kolm korda nädalas, raamatust sain teada, et võiks teha täitsa viis) ning kordasin veidi anatoomilisi teadmisi üle ja sain veidi lihastiku kohta ka uut teada. Kuna see ei ole mingi teema, mis pakuks suurel hulgal võimalusi arutlemiseks, siis siinkohal praeguseks lõpetangi blogikirjutamise tänaseks ning kuna olen nüüd rohkem toas ja rohkem on aega tiksuda, siis jätkan järgmise raamatu lugemist, mis on veidike sarnasest valdkonnast, aga räägib veidi üldisemalt sellest, kuidas poni treenida võimalikult vähe (vigastus)riske võttes. Lisaks on seal samuti erinevad venitusharjutused näiteks välja toodud, niiet äkki siis kui on tekkinud mingi võrdlus, on mul võimalus midagi asjadest rohkem või vähem arvata. No ja pärast seda ootab Kyra raamat, mida ma sada korda olen kätte võtnud, aga lugeda pole suutnud.

Ok, nagu juba lubasin, siis tänaseks lõpetan. Otsin mingid vanad pildid ka kõvakettalt siia, et noh..endal tore oleks. I miss my pony :(

Aramis 4a :) 

Aramis 3,5 a :)