Värsked võistluselamused

Nonii, nüüd see on siis läbi ja saab veidi vabamalt hingata. Proovin rääkida asjast veidi rohkem korraludslikus võtmes, rather than ratsutamisest, kuigi pean ütlema, et võistluspäeval mul väga palju aega korralduslike asjadega tegeleda ei olnudki, sest tegin ise kolm starti ning arvestades seda, kui vähe meil oli osalejaid, tähendas see seda, et enamiku ajast ma kas sõitsin või jalutasin :) Ponid olid tublid, stardid tegin Rooniniga (1) ja Renderiga (2), ning sõidud läksid täitsa talutavalt. Mõlemaga sõitsin ST'd ja Renderiga ABC'd ka, aga nagu juba eelpool mainitud, ma proovin sellel mitte peatuda.

Võistluste korraldamine kui selline on rohkem teemaks. Pean tunnistama, et minu jaoks sai suures osas selgeks see, miks eriti korraldada ei viitsita - st suht vähene huvi tõmbab motti kenasti maha. Samas jällegi oli meil nii vinge tiim ja ma ei teagi, et võistluspäeval meil oleks suuremaid probleeme olnud lahendada - at least minu kõrvu need ei jõudnud. Pealtvaatajaid oli palju ja üldine õhkkond oli super. Kahju lihtsalt, et rohkemad lapsed nt ei saanud katsetada ja kogemusi koguda.

Kohtunikuks oli Ülle Voolaine, kes jättis endast suurepärase mulje ning oli nõus meile tulema isegi kuigi meid oli jube vähe ning me oleme võrdlemisi kaugel. Hea meel! :)

Korraldamise koha pealt jätkates proovin siia kirja panna mingid õppetunnid, mis meie saime:
- Ära arvesta 'kindlasti tulija'-tega kuni nad ei ole ennast ära registreerinud.
- Kuuluta suurelt ja kuuluta varem.
- Alati ei ole tarvis kõike ülikeeruliseks mõelda ning iga pisidetailiga lõputult pead murda, vahel sobivad lihtsamad lahendused isegi paremini kui muu.
- Have a great team (we had, niii lovely time ja nii tore, ilma sellise tiimita oleks olnud tunduvalt jamam.)

Me mõtlesime pikalt, kuidas ja kus soojendust korraldada ja lõpuks läks kõik suht orgaaniliselt ja kõik said soojendatud ja mingit probleemi ei tekkinud :)

Kas ma oleksin nõus uuesti korraldama mingit võistlust? ma ei tea, ma ei ole päris kindel, kas ma viitsiksin jamada.. Aga ma samas ei hakkaks seda ka välistama. Kes teab, äkki kunagi ikka.

Teile, kes te palju sõidate

Kuidas te valite pükse, mis ei hõõru üldse? St ma ei tea, ma saan ikka alati teada ainult katse-eksitus meetodil ja suht paljud mingite tuntud firmade püksid on ikkagi mingi hetk hõõrunud veits põlvelt.
Võib-olla on see mingi minu veits vääraka keha probleem, aga no.. Mingi aeg mul hõõrusid püksid siis, kui õmblus oli veits liiga lähedal jala siseküljele ja ei ulatunud piisavalt kaugele põlvele. Nüüd siis valisin püksid, kus õmblus on ilusti võimalikult kaugel (ja sellised polegi varem hõõrunud) ja ikka suutsin ühe trenniga põlved katki sõita (kusjuures eelnevalt need püksid pole hõõrunud.. Üks päev hõõrusid väga vähe, kui teise sadulaga sõitsin, aga katki ei läinud, ainult üks põlv pärast oli veits punane)

Tea, kas peabki hakkama mingi kottpükstega ratsutama vms.. Vahepeal mõtlesin, et äkki sellest, kui on veidi liiga laiad põlvest, aga tundub, et isegi see ei ole põhjuseks.

So, kui keegi on veel sellise asjaga hädas olnud ja aru saanud, mis on põhjus või millised püksid ei teee sellist asja teie kogemuste põhjal, siis please, ma olen open to any ideas. Praeguseks olen saanud soovituse kasutada plaastrit lihtsalt juba ka ennetavalt ja eks seni proovin nii sõita :)


Muidu läheb toredalt, ratsutan igapäevaselt, nagu plaanitud, kuigi täna ei kipugi väga hobuse selga, ehk on hea päev teha midagi Aramisega seljast - väike jalutustiir metsa näiteks. Üle poole oma kuu ajasest ratsutamisest olen ära ratsutanud ja mingit 'appi, täna küll ei viitsi' asja otseselt nagu küll pole ette tulnud. Üks päev on olnud, kus ma ei jõudnud ratsutama korralikult, see-eest aga sõitsin 2 hobust eelneval ja järgneval päeval.

Lisan pildi kurbadest põlvedest ja mõned hobusepildid ka, kui leian.

Aaaa, ja võistluste korraldamisega on asjad vist enam-vähem ok praegu, aga osalejaid on niii megavähe. kurbs!

A month in the saddle.

Kui muidu on igav elada, siis tuleb elu enda jaoks ise põnevaks teha...vist.

Mõned ajad tagasi hakkasin käima veits külapeal ponidega sõitmas, it's a nice change of scenery ja veidi seltskonda ka, tore.
Seoses sellega tekkis ka võimalus esitada endale väike challenge ning nüüd ma siis proovingi ratsutada 30 päeva järjest iga päev. Tingimustesse on lisatud tärnike, et kui ühel päeval ma tõesti ratsutada ei saa (väga pikk tööpäev või misiganes muu põhjus, miks see osutub võimatuks), siis sellele eelneval või sellest järgneval päeval on vaja sõita 2+ hobust. Reeglid lihtsad ja loogilised.
Praegu on 9 päeva tehtud, only 21 to go. Mitte, et ma pärast seda kavatseksin kõvasti vähem ratsutada, ma ikka loodan enam-vähem samas vaimus jätkata, aga ma siiamaani olen ikka korra nädalas ratsutamisvaba päeva vähemalt jätnud, kui  mitte võtta arvesse noortel seljas kõõlumist.
Proovin jätkata samas vaimus ja eks ma siis järgmises postituses annan teada, kuidas mu kuu sadulas möödus.

Muidu oleme vaikselt korraldamas oma esimesi koolisõidu võistlusi kodus. Päris suur ettevõtmine ja ega me siiani täpselt ei teagi, mis tuleb ja kuidas asjad lähevad. Veidi hirmus, aga loodetavasti suudame kõik mured jooksvalt lahendada ja asja suhteliselt rahumeelselt läbi viia. Kui keegi tunneb, et tahab pakkuda mingisuguseid nõuandeid, siis siinkohal on need väga-väga-väga-väga oodatud, sest kogu meie tore ja superkangelaslik korraldajatiim koosneb kogemusteta entusiastidest. Ka selle ürituse kordaminekutest ning altminemistest saan ehk hiljem siin kirjutada, et oleks võimalik (kui just nii vastu taevast kõik ei lenda, et soov igaveseks kaob) järgmisel korral veidi paremini valmistunud olla ning ehk on sellest siis kasu kunagi ka mõnel teisel korraldajahakatisel.

Hobustega muidu on täitsa tore olnud. Korra enne võistlusi võtsin Eva Koksi trenni, peaks nüüd varsti kordama :) Või noh, juba pidimegi kordama, aga tookord ikkagi lõpuks ei saanud, nüüd on ehk hea aeg uuesti proovida. Eks siis muljetan sellest ka. Tundub, nagu praegu oleks kõik just kui on hold ja ma ei teekski midagi ja polekski eriti millestki rääkida, et pean muudkui ütlema, et sellest ja tollest ja kolmandast räägin hiljem. Tegelikult oleks rääkida vast ikka küll ja veel, aga uni on veits.

Must say, et veidi tunnen puudust inglismaast, sealsest tallist ja hobustest ja hobukultuurist. Mitte, et siin kõik nii jube ebakultuurne oleks, aga noh.. jah :)

Ma proovin siia ikka mõned pildid otsida ka for the fun of it, vist tava juba selline :)

Renderi esimene etteaste

Härra Render tegi oma esimese etteaste Pallase koolisõidu võistlustel. Tahtsin tegelikult päev enne võistlusi teha mingi postituse sellest, kuidas emotsionaalselt vastu peame sellele, et peab minema kuskile avalikkuse ette kablutama ja plaanisin teha väikse ennustusnurga, kus ma prooviksin mõelda, mis kõik valesti võib minna ja mis võiks hästi minna ning tahtsin kirjutada oma eesmärkidest, mille seadsin meile, et siis vaadata hiljem, kas need läksid täitmisele või kuidas nendega siis läks.

Kuna ma muidugi ei jõudnud jälle postituseni, siis proovin tagantjärgi mõelda, et mis ma arvasin ja võrrelda sellega, kuidas läks. Aga ausalt, ega mul väga täpselt meeles polegi. Ja kogu see võistlustel viibimise aeg on ka suht hägune, haha.

Minu suurimad hirmud olid näiteks see, et ta pukitab, ma kukun alla ja kui ta lahti saab, siis loomulikult kujutab ta täkuna ohtu ka teistele soojendusel/läheduses viibivatele inimestele (ja märadele). Samuti kartsin ma, et ta ei suuda üldse keskenduda. Esimene hirm tõeks ei saanud, teine sai küll, aga üllataval kombel elasime me mõlemad selle üle võrdlemisi edukalt. Tema muidugi väga valjuhäälselt.


Ma olin veits mures, et ma ise olen raudselt mingi emotsionaalselt täiega läbi omadega ja meganärvis, aga ma arvasin, et see läheb üle hetkel, kui tagumik puudutab sadulat. I was wrong again. Ma ei läinud eriti närvi enne. I was right about the fact though, et kui juba poni seljas olin, siis polnud üldse enam aega mõelda sellele, kuidas või mis võiks olla scary.

Igatahes - kirjutan veits üldiselt, mis tegime ja kuidas läks. Kohale jõudes võtsime poni maha ja esialgu ta oli küll täkulik, aga pigem rahulik. Minule suureks üllatuseks ta erutuse tase oli tõusvas joones ja pigem nagu ei tekkinud mingit rahunemist per say. Igatahes, ca 30 minutit enne starti kordetasin teda veits põllu peal ning seejärel läksin selga ja maneeži soojendust tegema. Mingil hetkel maneežis (kus oli soojendust tegemas veel vaid üks poni) ta rahunes isegi veidi ja oli enam-vähem kontrollitav. Siis aga läksime õue ca 10 min enne starti (sest poni maneežist läks välja ja ma ei tahtnud tekitada konfliktiolukorda härrat sinna üksi jättes), kus ta eriti rahuneda ei suutnud. Kiirustas ja hüüdis teisi, noh, nagu noor täkk ikka. Siis saime platsile minna ja that's all very blurry :D esialgu jooksis till püksist väljas ringi platsil. Skeem oli lühike ja põhimõtteliselt ainult sirgete sõitmine, seega selle käigus ta väga lõdvestama ei hakanud vaid hullult taidles peaga (mida ta kodus ei tee) ja kiirustas nii, et paar korda pidin teda täitsa nagu tagasi tõmbama (I really try not to mingi pull on the reins...). No igatahes kuidagi me käkerdasime selle skeemi läbi ja tulemuseks 60,8 something protsenti :) Ühelt kohtunikult 64 ja teiselt 57. Ma olin väga üllatunud, kui sain teada, et me polnudki viimased - hehe. Mitte, et see oleks mulle üldse korda läinud.

Poni seljast maha tulin väga rõõmsa tujuga. All I could do I think I did. Ma ei ole inimen, kes väga tihti oleks rahul oma sõiduga või endaga in general, aga seal skeemis maitea.. I don't think I could have done much. Sõitsingi nii rhaulikult kui sain ja proovisin poni veenda selles, et it's ok ja teised hobused ei kao planeedilt ära :) viimase ringi ajal juba tempo vaikselt hakkas normaliseeruma ka, oleks veel mõned ringid olnud, oleks ehk paar korralikku sammu ka saanud.


So long story short - I'm very proud of the fact et we survived. It definitely wasn't easy, aga it was a start. It's not supposed to be easy :) The mister full of testosterone will have to have another go.. and then another and then another.  Järgmine katse 17. juuni kodus koolisõidu  võistlustel. Meil oli tore ja I mingi the best groom and the best husband were there to help ka. jee.

Lisan mõned pildid ka :)

So I do think, that it really matters, how you speak about your horse.

Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, et minu jaoks näitab inimese suhtumine oma hobusesse ikka väga palju ja it speaks volumes about the person I'm having a conversation with... and less about the horse the person is talking about.

See, kas trenn õnnestub või ebaõnnestub on minu arvates ikkagi päris suurel määral inimese otsustada. Ma ei ütle, et alati läheks hästi, ma ei ütle ka, et alati oleks lihtne, aga ma arvan, et me saame ikkagi suhteliselt palju ise oma emotsioone valida ning suunata. Rahul võib olla ka vähesega ning uhke võib olla ka edusammude üle, mis ei pruugi eemalseisvatele isikutele märkimisväärsed tunduda.  Tundub võib-olla veidi moraali lugemine, nagu ikka, aga noh.. Jällegi - igaühele omad eelistused ning kindlasti kõik ratsanikud ei pea absoluutselt tähtsaks seda, et saaks pidevalt oma hobuse üle uhkust tunda ning kõik inimesed väärtustavad erinevaid asju ratsutamise juures erineval määral. Minu jaoks aga on key element ikkagi see, et I get to be proud of my horses. Ja ma olen viimaste paari aasta jooksul (no kes veel kiidab, kui ise ei kiida) päris palju selles vallas edasi jõudnud - kui varasemalt olid mingid tüübid, kes mulle olid tüütud, siis now I find working with those type of horses rather...challenging and exciting and a lot of fun! So enough about my personal growth maybe..

Olen viimasel ajal palju rääkinud inimestega nende trennidest ning minulegi meeldib tihti põhjalikult arutada, mida trennis teisiti või paremini teha võiks ning kuidas edasi areneda. Küll aga olen paar korda pidanud veidi mõtlema väljendite üle, mida hobuste suhtes olen kuulnud kasutatavat - kas kasutaksin kunagi selliseid väljendeid oma looma suhtes, ning tihti olen pidanud tõdema, et ei. I do try really hard to see things in a positive light ja võib-olla on see mingi väga idealistlik mõtlemisviis ja võib-olla seeläbi on lõpuks teekond mingite saavutusteni raskem, pikem või kurnavam. Samas, see tunne, kui tulen hobuse seljast alla ja ei ole mossis, sest hobune on selline või selline, on tore. Muidugi võib olla õnnetu, kui midagi välja ei tule, ent üldjuhul mina siiski ei paneks seda kellegi, kõige vähem muidugi hobuse, süüks. Siinkohal jälle aga tuleb tõdeda, et inimesed ja metoodikad on erinevad.

Sama mõte teistpidi - olen pikalt mõelnud, et what, I'm the luckiest person on the planet, because I have the coolest youngsters (and not so young ones as well). Maybe it's not that my horses are so freaking special, but the fact that I really do choose to take all the positive from the training and slowly improve the so called negative. I try hard not to (and to be fair it is getting easier by experiences) see the mishaps as something negative but rather as an opportunity to understand WHY the way I explained something for my partner did not work. And then continue trying to improve the way I work with horses and improve the way I choose what might work or might not work. If a horse freaks out or gets really stressed, the ideal is to try and figure out how to HELP the horse behave in a more wanted way, not beat it into submission or try to avoid the situation forever.

Noh, minu meelest meil kõigil lasub suur vastutus selle üle, et meie loomad saaksid õppida õppimist toetavas keskkonnas ning et nende vead ei teeks neist (and I quote) idioote meie jaoks, vaid me saaksime aru, et tegemist on loomaga, kelle käitumine on instinktiivne ning kes endast välja minnes näiteks treeningute ajal, on ikkagi meie poolt sellisesse olukorda pandud.


I guess that's all I wanted to say. Let your horse know when he is doing what you are after... and don't freaking get mad, it's pointless. I know most of you don't, but... it's been on my mind so I had to write it down, even though I know it's nothing new.. Just a humble reminder that horses are freaking awesome.

"Badlands are treating us good"

Täna sadas terve päeva lund.
Selle asemel, et olla kohutavalt masendunud, tegin ma endale ülesande teha väike miniprojekt ning pildistada üles kõik hobused, kellega ma tänase päeva jooksul tegeleda jõuan. Kokku ma võiksin jõuda tegeleda 5-6 hobusega, aga tavaliselt nii mitmega ei jõua. Vahel ei jõua isegi ühegagi, kuigi see on pigem harv juhus.

Kogu selle miniprojekti mõte seisneski selles, et olenemata sellest, et õues on rõve ja külm ja väga märg, on nad ikka nemad. Ilusad, head, õpihimulised, uudishimulikud ning alati väravas vastas. Vaatamata sellele, et ma veidi mossitasin ja ennast õue vedada ei tahtnud, tahes-tahtmatult muutus see rõve plöga, mis näkku tuiskas, poole talutavamaks, kui esimene poni käes oli.

Ehk siis - just to make a project out of the idea of not being a fair-weather rider but an actual horseowner and to show that they are as cute and loving as always and the weather or whatever it is, is never bad enough to make it not worth a while.

Tegeleda jõudsin kolme hobusega ning lisaks andsin trenni. Kahju, et ainult kolmega, aga nagu ikka, asi seegi ja alati võimalus järgneval päeval ennast parandada.

Olen kaua plaaninud teha postitust kolmest hobusest: Render ja märad. See peab aga ootama ja kuna see on tundunud aega ja mõttetegevust nõudev postitus, olen seda edasi lükanud nii väga kaua. Sestap nüüd siis selline kiirversioon. Ehk jõuan kunagi pikema tutvustamiseni ka.

Nüüd aga nendest kolmest, kellega täna tegeleda jõudsin.
Esimene oli mu kolmene mära, Jalinda (Jazzy/Jassu), kes nüüd juba natuke räägib eesti keelt. Kuna nad olid täiesti käsitlemata, siis meie trennid praegu on väga lihtsad. Natukene ta juba oskab kordel ka käia, aga tänane plaan oli võtta neiu puhastusse, teha kõik kabjad ära, jalutada natukene ringi ja siis koplisse tagasi. Kõik läks plaanipäraselt ja pildi tegin ka.

Võite ette kujuada, kui lihtne oli vähekäsitletud hobust üksinda seisma saada
endast vähemalt 5 meetri kaugusele :) Olen uhke J. üle.

Järgmisena võtsin teise kolmese, aga seekord siin juba mõned korrad mainitud Täpi. Härra Täps jäi oma munadest ilma mõned päevad tagasi ning on nüüd hoolega liigutuses käinud, et paistetust hoida ilusti kontrolli all. Talle väga meeldib tegelemine ja kuna tema on vastupidiselt Jassule pigem palju tegeletud, siis pildi tegemine raskusi ei valmistanud. Puhastus, platsil väike korde ja siis natuke kolasime metsakoplis ringi for the fun of it :) I thoroughly enjoy this little dude!

Väike vapper märg kolmene ruun.

Ja viimasena jõudsin täna tegeleda väikse Aragoniga, praegu ma olen uuesti hakanud temaga maast tegelema. Kuidas ja kuhu see meid viib, who knows. Temaga me tegime põllul veits kordet ja pärast lasin ta karjamaale lahti veitsaks ka, kappas natuke ringi ja oli rõõmus ja äge.

I love this face so much, noh. 

Homme saab härra Aramis 15 :) Ja esmaspäeval on uus tartus käik. Eks ma siis hiljemalt proovin kirjutada meie sünnaelamusi ja sellest, mis infot me kliinikust saime.

Palju on küsitud, et kas ma olen rõõmus, et ma olen kodus tagasi. Ma ei oska sellele vastata. Jah ja ei. Ma igatsen seda hobukultuuri, mis seal on ja seda, kuidas everything is horsey. Ja oma tööd ja töökohta ja fototöö võimalusi! Väga. Ma ei igatse üüritallis olemist, üldse mitte.  I guess see on parim lühike vastus, mis ma anda suudan.

Mõnusaid pühi!

Koju

Nagu mõned teist teavad, olen ma nüüd jõudnud koju. Plaan oli jääda küll veidi pikemaks ajaks, aga elukaaslase töölt sooviti teda veidi varem koju ja ega ma otseselt selle vastu ei protesteerinud ka. Või noh, kui siis õige vähe, sest nii palju oleks olnud veel teha ja avastada... Kuigi pean tõdema, et kahe treeningust väljas oleva hobusega on kodus olla ikkagi väga-väga palju parem, nad on rõõmsamad.
Fototööd ootavad mind ja olen peagi seal tagasi mõneks ajaks. Magistri lõputöö fotod teen Eestis, kaitsmine muidugi jällegi Inglismaal. Põnev :)

Teekonnast - sel korral sõitsime ise, mehega kordamööda. Mõnes mõttes oli see toredam, mõnes mõttes keerulisem. Teekond ise oli tunduvalt pikem, plaanitult (ja natuke ka mitteplaanitult), sest tahtsin lühemad päevad hobustele teha, et nad paremini vastu peaksid. Peatused  olid plaanitud Belgias, Poolas, Leedus ja siis kodus, whereas eelmine kord sõitsime ühe ööga Poola, sealt Hollandisse ja siis kohale.
Aga nüüd asja kallale. Esimene päev läks meil isegi vist suht viperusteta, kuigi venis ikka veidi pikemaks kui arvasime, sest praam Doverist Calaisi jäi vahele ja siis teine praam, millele me lõpuks saime, sõitis 30 min kauem jne. No vahva. Igatahes jõudsime talli, tall oli vinge ja hobused tundusid rahulolevad. Pakkisin asjad lahti, ponid olid rõõmsad, läksime hotelli.

Järgneval hommikul olid mul enam-vähem adekvaatsed hobused (no, hommikul kell viis..whee), aga Aramis oli veits naljakas. Ta ei tahtnud kõike lisasööta süüa. Tema puhul on see piisav ohumärk. Kuna ta kõik heina oli ära söönud ja oli päris palju sittunud, siis ma mõtlesin, et ehk stressist, et neeed travelbootsid tulid ukse-ette.

Nii see paraku ei olnud ja me lõpetasime poole päeva pealt sõitmise Berliini kliinikus. Gastric impaction oli diagnoos - stressist ja vedelikupuudusest. (Nüüd from the previous events võib arvata, et see polnud päris nii, aga it is yet hard to know) Jäime ööseks sinna ja ma pean ütlema, et Aramis oli terve selle aja ikkagi pigem normaalne käitumise poolest, õhtul said seal kohalikku ringaeda, kus nad mingi pukitasid ringi jms. Kliinikukogemus oli vahva, veterinaarid olid supertoredad, tall ja kõik vahva, ühtegi hobust kraadimata kuskile ei lastud, et vältida nakkushaigusi jms. Aragon sai ka boksi Aramise vastas. Järgmisel lõunal jätkasime sõitmist ja edaspidi tegime poolepäevased sõidud.

Kõik läks suht ladusalt, Poola ja Leedu tallide kohta oleks nii väga palju rääkida, aga kuna ma olen seda blogipostitust sada korda kirjutada üritanud ja iga kord ma jätan pooleli, sest see tundub liiga suur töö, siis ma praegu ei peatu neil. Äärmuslik igatahes!

Jõudsime koju, kõik elusad ja (enam-vähem)terved. Väga magamata küll, sest hr Aramis sõi iga 3 h tagant ja sai ka rohtusid, seega päris intense time.

Fast forward u nädal pärast koju jõudmist aega - Aramis koplis teistega, nädal aega rahulikult nendega koos tsillinud. Vaatan, et läheb seisab üksinda kuskil nurgas. veits kössitab. Ei söö jälle. No pekki. Mõtlesin, et mis teen taga,  otsus tuli suht ruttu, et ei viitsi rohkem arvata ja nuputada ja kohapeal mingeid variante mõelda, panin poni autosse ja sõitsime Tartusse. Jätsin ta ööseks sinna, et saaksime gastroskoopia teha hommikul talle. Hommikul sõitsin tagasi (üksinda, omg), tegime gastroskoopia, kus oli näha kerge maoärritus, ent ei midagi muud väga hullu (õnneks), ning panin siis oma poni peale ja sõitsime koju. Nüüd sööb poni omeprazole'i ja paari nädala pärast lähen taga kontrolli. Ehk aitab sellest jamast.


Sellised lood  meil siis. Praegu tundub, et on kõik hästi. Luban, et peagi kirjutan jälle, uutest tüdrukutest, Renderist ja kõigest muust. At least I will try!

Koju jõudnud tüübid. 

Väsinud pisike Poolas 

Aramis Saksamaal jalutuskäigul 

Saepurusöödik. 

Riding a plastic pony

Käisin täna selle horse simulator'i peal natuke kalpsamas (pean ütlema, et pärast nii pikka ratsutamispausi I really really didn't want to get down from the plastic horse) ja mõtlesin, et muljetan kiiresti natukene, enne kui kõik meelest läheb.

Mõte oli siis minna ja käia ja vaadata, et kuiii vildakas ma siis nagu olen ja kuidas sellega midagi teha ning mida sellega üldse täpselt teha annab. Noh, given, et siin on sellised toredad võimalused kõik igal pool olemas.

Minu ratsu nimi oli Bob. 152 cm kõrge. ruun. Okei, nali naljaks. Läksin sinna, tuttav teeb seda analüüsi ja värki, seega ebamugav polnudki. Kõigepealt pani ta mu poni otsa istuma ja lasi mul teha läbi kõik allüürid ja istuda nii nagu ma tavaliselt istun ja ta filmis tagant ja kõrvalt vaadet aegluubis (appi kui hirmus pärast vaadata oli, niiii kohutav), siis arutasime veits, et mis või miks on jama ja mis ei olegi väga jama. Esmase analüüsi tulemusel on mul vasak pool veits nõrgem ja sealt kipun puusaga siis nagu läbi vajuma ja nö seda jalga tasakaalustamiseks kasutama. Ma seda teadsin küll, et ma olen vildakas, aga no lahe oli, et ta seletas lahti kõik päris detailselt. Ja siis teine asi, mis oli, oli see, et ma mingi hetk nagu võtan kogu selle motioni vastu nagu ristluuga? aga et peaks rohkem nagu vaagnast ka või no, et vähem ristluuga ja rohkem vaagnaga veits.

Siis tulin poni otsast alla, vaatasime koos üle, et mis harjutustega veits vasakut poolt tugevdada, et oleks lihtsam tasakaalus olla ilusti ja mitte selle vasaku jalaga mingeid veidruseid seal teha. Paar harjutust sain koju kaasa ning proovin neid ka meeles pidada ja ikka teha. siis pidin korra palli peal istuma ja siis ta nö kontrollis mu neid süvalihaseid nii et mingi lasi istuda nö tasakaalus ja tõsta ühe jala üles ja siis teise jala üles, et vaadata mingi tasakaalu jms - see isegi mulle väga raskuseid ei valmistanud. Natuke veel jutustasime ja oligi aeg uuesti poni selga ronida.

Ronisin uuesti Bobi selga ja tegime natuke samu asju lihtsalt ta natukene aitas vaadata, et ma ikka otse püsiksin. peab ütlema, et läks paremaks küll isegi! Filmis uuesti ka ja näitas pärast, et kuidas ja kus ja miks on teistmoodi - megapõnev. Filmitud materjali vaadata muidugi ei olnud väga tore :D kuidagi ikka nii raske on vaadata, eriti kui pole päris hobune.. Ja ometi ma peaks harjunud olema, sest lasen Ekkel filmida mega tihti just et analüüsida.

All in all väga tore kogemus - Bob tundus küll ikka nagu plastikhobune, mitte pärishobune, aga samm oli nagu suhteliselt realistlik isegi. Traav vast oli ka, galopp oli mingi extra ülesmäge :D Muidugi vahva, aga ma vist kahjuks ei ole eriti sellist galoppi sõita saanud. aa ja hästi tihe või noh, seotud. Ma ikka mitu korda proovisin teda edasi veits saata, et vähe pikemaks fuleed saada, aga no ei tahtnud väga õnnestuda. Et võib-olla kui oleks edasi sama palju läinud, kui üles, oleks tunne vähe normaalsem olnud.

Praeguseks jälle lõpetan, järgmine kord kirjutan ilmselt juba Eestist.

     
                                                    

Miks eestis ei söödeta balancere?

Muud polegi öelda, võib olla vaid seda, et kaks uut tüdrukut on liitumas tiimiga, nendest praegu veel ajalugu vaikib, aga tüdrukud ei ole mitte eesti tõugu :)

Nüüd põhiprobleemi juurde.. Mitte keegi ei müü eestis balancere eriti :( St valida on Saraceni ja Dengie balanceride vahel, millest viimases on liiga vähe proteiini veits..eesti kohta ja esimene ei ole päris minu lemmik. Praegusel hetkel söövad minu tüübid TopSpeci balanceri ja ma tahaksin väga jätkata sellega. No ja siis tuleb Eesti ise ilmselt Inglismaalt tellida? 36 kotti korraga? no tule taevas appi..

Kas kellelgi on aimu, et kuskil oleks veel mingi väärt ja normaalse hinnaklassiga balancere saadaval? Miks need pole populaarsed? ... minu ahastus on suur, arvestades seda, kui palju on nüüd söödapakkujaid turul.


Ok, tänaseks kõik..

Aramis.

Ma arvasin, et mul on seda postitust hullult raske kirjutada, aga praegu tundub, et ma hoopis tahan sellega ühele poole saada :)

Nii mõnigi teist ehk teab, et aastaid on olnud Aramisel probleeme erinevate käiguvahedega. Osad neist diagnoositud, osad mitte (kuid kõiki oleme proovinud diagnoosida sellegi poolest) ja noh, ütleme nii, et kogu see tema ratsahobuse karjäär on olnud pigem künklik kui smooth sailing. Aga see-eest kõik see töö, mis temaga teha olen saanud, on olnud nothing but a tribute to this horse. Needless to say, et ta on imeline hobune ja ma väga tahaksin temaga töötegemist jätkata. (Siinkohal ilmselt kõik juba mõistavad, kuhu see jutt läheb)

Käisime eile kliinikus Aramisega. Põhjuseks see, et ta on aeg-ajalt koperdama hakanud tagumise otsaga, tal on raske tagumisi jalgu keha alla tuua ning vaatamata füsiole ja kõigele, on ta nõrk ja pigem mitte väga edasipürgiv (eriti platsil). Otsest longet või käiguvahet tal tuvastatud pole.

Läksin sinna mõttega, et raudselt arvatakse, et ma tulin nende aega raiskama ja blablabla, aga ma pean ütlema, et ülimeeldiv kogemus, Niiii äge kliinik, nii asjalik personal ja see veterinaar, kelle poole pöördusin, on põhja-inglismaa juhtiv orto ning eilsest alates võin julgelt öelda, et saan aru, miks see nii on. Uskumatult äge tüüp! Ja kui sinna minnes ma natuke arvasin, et noh.. mõnikord osavad inimesed ei ole kõige suhtlusaltimad või midagi, siis vastupidiselt mu eelarvamusele, tal oli küll ekstreemselt kiire, aga ta oli nii meeldiv, kohe teadis hobuse ajalugu ja kõike, mida nad kuulnud olid ning mingi tore noor tsikk võttis poni enda kätte, jooksis taga edasi-tagasi, kordetas teda jms (nii imelik oli näha Aramisi võõra tsikiga, aga olin ta üle väga väga uhke, he behaved nagu mingi superhästi. va see, et ta kisas kogu aeg haha), kuna ma jäin vetiga ja ta sai mulle siis nagu kohe rääkida, mis toimub ja kuidas ja mis me edasi teeme ning mida ta näeb.

Minu suureks rõõmuks ei öelnud ta, et olen tulnud niisama ja et ta ei näe minu muret. Vastupidi, ta ütles, et ka tema meelest on ta tagant natuke short ikka ja et tema esimene arvamus oleks, et äkki on põlvedes miskit. Pihtas-põhjas. Ei ühtegi ebavajalikku liigutust, ainult õiged röntgenid ja vastus oligi teada (thank god, sest kliiniku külastus siin pole teab mis odav lõbu...)

Aramisel on mõlemas põlves artriit, ühes tugevam, teises vähem tugev. See ei ole mingi surmaotsus, küll aga tähendab see seda, et härra läheb pensionile, at the sweet age of 15. Kas see peab nii olema? ei pea ilmtingimata, sest valuvaigistite najal ma võiksin teda sõita edasi. Ja ehk ma kord nädalas proovin taga metsas ka käia jalutamas, et teda natukene konditsioonis hoida (mis on soovitatav noh..kuidagi.võib-olla)  ja seda pean tegema nii, et päev enne ja samal päeval saab valuvaigisti. Soovitati jätta poni vabapidamisele, et ta võimalikult palju ise liiguks ning vet arvas, et aasta-paar ikka võiks ta tunda ennast veel täitsa mugavalt ilma liigesesüstideta. Eks see muidugi paistab.

Noh, mis seal ikka. I will just need to learn to adjust ja kuigi ma olen pisut kurb, siis I will still have him ja we will have some safe and slow fun.

So people - important lesson - IF you feel that something is off, it probably is! Ükskõik, kas vahepeal kahtlus väheneb, ükskõik, kas teised arvavad, et it's not the case. if YOU feel it, it's worth investigating!

Umbes nüüd saab meil ka 14 aastat teed koos käidud. It has not been the easiest journey, but it definitely has been the coolest, awesomest, best one! Would not change it for anything. EVER.

Lähen nüüd õue, sest füsio tuleb ponisid üle vaatama. Loodame siis, et kõik ponid on igati okeid  :)

aa, mingi kliinikupilt on siin: Miisu