A good spicy challenge strikes a balance between flavour and fear.

Ehk siis uuest väljakutsest, elust ja ponidest. Vahelduseks.


Pärast pikka pausi on ehk aeg veidi kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud on ja pikemalt peatuda uuel väljakutsel.

Ma olen alati olnud pigem püsimatu inimene, mul on raske olla paigal ja rahul ja tiksuda. Kohe kui aasta on täis, peab olema muutuseid või väljakutseid, et ma oleksin rõõmus ja rahul ja tunneksin, et töötan millegi suunas.

Käisin vahepeal korra Saksamaal, ühes suures ja väga tuntud ponitallis ratsutaja kohta proovimas, mis oli väga tore ja tööpakkumine oli väga ahvatlev. pärast pikka kaalutlemist sai ikkagi otsustatud praegu jääda Eesti, suures osas selle tõttu, et härra on ju Eestis ja omad loomad ka. Üksinda kolimine ei tundunud mulle väga tore, kuigi töö oleks olnud mulle väga õpetlik ja väljakutsuv.

Uuest väljakutsest siis. Mul on kaks poni, kes on 7-aastased ning minuni tulid nad täiesti tegelematutena, st ei ole kordagi elus nööri otsas käinud, ei ole värgitud, ei ole inimestega mingit tegemist teinud. Mõtlesin küll, et kas julgen võtta nii vanu ponisid, kes on täiesti tegelemata aga üldiselt väljakutsed on midagi, mis mulle tavaliselt huvi pakub ning ka sel korral sai uudishimu hirmust võitu ja ponid on nüüd juba nädala minu juures olnud.

Olen mõelnud palju, kui detailselt või millest üldse täpselt kirjutada ja ei olegi mingit head otsust vastu võtnud, aga mõtlesin, et proovin panna igal nädalal kirja lühidalt meie nädalased edusammud ja tagasilöögid, ehk ka väikese põhjendusega, kui suudan seda leida ja proovin teha ka nädala jooksul väikse video (või, kui tuju on, siis rohkemgi). Praegused videod olen youtube'i üles laadinud, aga need on registrivälised ja ma neid niimoodi laiale maailmale vist jagama hakata ei plaanigi - proovin teha mingi sellise playlisti, mille linki saab minult või mille äkki panen kommentaaridesse vms. Praegused kaks mingis listis veel pole, pean uurima, kas annab üldse sellist asja teha.

Igatahes - proovin siis nädalate kaupa lihtsalt rääkida meie tegemistest ja sellst, kuidas ja mis me teinud oleme ja mis on läinud hästi ning mis halvasti.

Esimene nädal läks isegi paremini, kui ma oleksin lootnud. kordades paremini. tagasilööke on olnud vähe ja põhiliselt on aeg kulunud sellele, et tüdrukuid tundma õppida. E on hõbemust mära, pisem kahest. E on tunduvalt enesekindlam ja üldiselt suht tsill mama. Temaga ma oleme teinud nädala jooksul tutvust päitsete, surve, esimeste jalgade tõstmise, igalt poolt puhastamise, sprei, kilekoti, valtrapi ja ratsaniku raskusega (käisin hetkeks ka seljas) ning korra käisime ka nende minikoplist väljas jalutamas, mis sujus üllatavalt hästi. Olen väga uhke tema progressi üle - ütleme nii, et vast esimest korda elus ma julgen olla nagu suhteliselt rahul isegi tehtud tööga, olgugi, et tehtud on alles nii väga vähe, on see olnud puhas rõõm ja minu jaoks nii väga huvitav ja tore. Tegelenud olen ma nendega saabumise päevast alates praktiliselt iga päev (1 päev jäi vahele) ja enamikel päevadel ca 20-30 min hommikul ja ca 40-60 min õhtul, seega pole neil olnud palju võimalusi omaette konutada. Olen jätnud kommide andmised jms kõrvale seniks, kuniks ma tunnen, et ma saan neile julgelt öelda, et "ära nilli" - st vajaduse korral muidugi - nii, et see neid äärmiselt ära ei ehmataks.

V. on võik neiu ja temaga on asjad palju keerulisemad. või kas just palju, aga keerulisemad. Me oleme proovinud tutvust teha päitsete, harjade, valtrapi, kilekoti, kõrgemal seisva inimese, teki jms asjadega ning enamik on olnud lõpuks ikkagi edukas, ent kui Kohvi juba tuleb suht hea meelega juurde ja nööri külge panemine on okei, siis Vilu on endiselt väga reserved ja arvab, et ma tahan teda kindlasti praeks teha. Tema puhul alguses ikkagi jalad käisid ja hambad ka. Ta on väga ebakindel ja kõik võtab kaua aega. (No ei saa vist tegelikult öelda, et kaua, arvestades seda, et ta on olnud siin ainult nädala.) Sellest hoolimata ma väga naudin temaga töötamist. Suurim tagasilöök on olnud see, et ma võtsin ka tema koplist välja, käisime ja uudistasime ja kõik läks suurepäraselt, kuni ta mingi hetk tõmbas lahti. Mitte, et see oleks mingi maailma lõpp, aga ebavajalik oli see kindlasti. Olen vaadanud videot sada korda ja proovinud analüüsida, et mis selle põhjuseks on või miks see juhtus ja ma tegelikult päris täpselt ei saagi aru. Ta oli väga ärev ja ehmus mitmeid mitmeid kordi käe kõrval enne ka, aga kordagi ei tekkinud sellist trotsi, ehmatas ära ja rahunes maha ja oligi okei. So that's the sad part - I feel like I let her down, aga not sure really why. Tal on raske mind usaldada ja tal on keeruline uue elukorraldusega leppida. 7-aastane hobune on ikkagi väga väljakujunenud isiksus ja temaga nullist alustamine on minu jaoks keerulisem, kui noorega alustamine.

Üldjoontes aga võib öelda, et nädal on läinud kiiresti, töökalt ja väga paljude uute teadmistega. Uusi teadmisi oleme saanud me kõik - mina ja ponid. Ja ei ühtegi kahetsusmõtet - see on vahva väljakutse ja ma tõesti loodan, et ma suudan neist korralikud, eeskujulikud ja vahvad ponid voolida, kes lõpuks on enesekindlad ja rõõmsad olles inimesega kontaktis.

Küsimusi ja ideid võite jätta, see oleks mulle põnev. :)

2018

Enne kui ma hakkan rääkima sellest, mis tulevik toob või mis eelmine aasta mulle meeldejäävaks tegi, jagan ühe video.


https://www.facebook.com/217250145013746/videos/1771080242964054/
Näidake seda oma trennilastele ka. Mulle on kirjutanud paar noort ratsanikku mõne poni kohta ja kui lapse esimene küsimus on, et kui kõrgele hobune hüppab (jep, kui kõrgele...) või et kas ikka hüpata ka saab kohe, siis kaob mul suhteliselt ruttu ära igasugune tuju või viitsimine sellega edasi tegeleda. Muidugi loogiline on see, et laps ise ei mõista, mis valesti läks, ent kahjuks on see arvamus, et hobusega võib teha ainult asju, mis endale meeldib, tihti kuhugile ajusoppi jõudnud juba enne, kui laps on ratsutanud piisavalt palju, et isegi hüppamist alustada..
Okei, ma proovin nüüd mitte edasi takerduda sellesse teemasse ja jätkata rohkem enda mätta otsast.

2017 was a pretty wild ride with some mountain high ups and 6 feet under lows - all to the extreme, both sides. I found so many extremely lovely people, some of who I can proudly call my friends, and I got to ride and work with so many absolutely amazing horses - Could not have dreamed about more.

2017 tõi mulle nii palju rõõmu, aga ka piisavas koguses pettumusi - pettumused mostly about horses being unhealthy, so worries.. Aga see käib asja juurde ja with so much excitement and love in one year, I should just take it as a marker to show that all good comes with a grain of salt. And it's not bad.

Inglismaa, White Hill, ladies, babies, kids, ponies, friends, Render! That's only the shortlist of all the excitement. :)


2018 saab olema a rollercoaster, for sure. Tulemas on kaks beebit, esimene juba aprilli lõpus/mai alguses, teine veidi hiljem. Pole isegi veel otsust, kas ma olen ise Eestis või võtan vastu töö välismaal. Ma ei tea, kas ma lähen uuesti õppima ülikooli (hobusealaselt, muidu.. very interesting!), või ma ei tee seda - tundub, et praegusel hetkel on mul rohkem küsimusi kui vastuseid. Õnneks on mõned asjad, mis on kindlad vaatamata kõigile neile küsimustele, mis praegu veel õhus on, näiteks ARAMIS, näiteks Ekke, näiteks see, et hobused, ükskõik kus, on endiselt imelised ja nendega töötamine ja aja veetmine on suur privileeg, mille eest olen tänulik alati.

Mingeid lubadusi mulle anda ei meeldi, aga ma proovin olla avatud uutele toredatele väljakutsetele, sealjuures enda arvamust ja mõtlemisvõimet mitte kaotades. Luban proovida õppida nii palju juurde, kui vähegi võimalik on ning luban proovida veidi rohkem aega veeta kirjandusega - 2017 oli selles osas küll veidi nukker aasta. :)

"There are only 2 emotions that belong in the saddle:

...one is a sense of humor and the other is patience." (John Lyons)

Ma pole ammu kirjutanud. Aeg viga parandada.

Ma nägin paar päeva tagasi videot, mis mind tegelikult korralikult vihastas ja mõtlesin, et võiks selle siia linkida for the sake of it.
https://www.instagram.com/p/BbP5ZvllZMD/  ... no tegelt ka, mul on ikka megaraske kommenteerida seda ratsionaalselt :) Niiet ma jätan selle lihtsalt siia ilutsema ja  mis seal ikka.

So what do you guys think, millised isikuomadused on ratsaniku juures kõige tähtsamad? Ma olen täheldanud, et ükski äärmus päriselt nagu ei toimi, aga arvan, et mina isiklikult pean kõige tähtsamaks ehk inimese tasakaalukust? No muidugi on hea ratsanik empaatiline, täpne, tasakaalukas, intelligentne ning konkreetne ja seda kõike alati ja korraga ja ilma eranditeta.
 A g a   as we all know, sellist inimest ei ole olemas, kes oleks all this and that and all the time.  Lihtsalt oleks ju tore, kui selline asi oleks kuidagi võimalik, et inimesed suudavad ratsutades oma emotsioonid maapinnale jätta ja hobusega koos olles reaalselt ikkagi täita oma rolli õpetajana võimalikult mõistlikult ja arukalt ning olles sealjuures kind, caring and giving. Praising the correct and not only that, also praising a good try! Overlooking some mishaps and perhaps even some errors to knowingly keep it positive and just give it another go without harming the connection, partnership and togetherness. So next time somebody is telling that the horse is so strong and the rider is not strong enough, think about the emotional side of things - how much of an advantage does the rider have then? ;)

Nüüd natukene olen kuulnud ka seda mingit juttu, how 'unvegan'?? what word :D it is to ride horses.. Ma proovin siinkohal sellel teemal väga mitte sõna võtta, sest eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast, aga ... lihtsalt teadmiseks neile, et kõik ratsanikud siiski ei ole saatanast ning hobusega koostööd võib teha kasutades mitmeid erinevaid meetodeid ilma nende meetoditega vägivallatsemata. Tundub ju tegelikult suht loogiline? :)

Ratsutamine on ikka krdi nõudlik ala, sest noh, lisaks sellele, et sa võiksid peast normaalne olla, pead sa ka füüsiliselt ikkagi mingit vormi omama ja oma keha enam-vähem kontrollida suutma. Sounds fun, doesn't it?



See selleks, proovin teha mingi kiire ülevaate ka enda hobustest ja viimasest mingist.. sajast aastast :)

Ponid on toredad, tublid ja armsad. Nii mõnigi neist on pidanud veits tegelema tervisemuredega, aga tundub, et antud momendil on ehk lootust, et asjad liiguvad vahelduseks ülesmäge ka. No muidugi võib kõik muutuda ühe hetkega, as we all know.

Olen nüüd mõned korrad Aragoniga sõitnud isegi, ta on ikka nii armas. Loodan jätkata sealt, kus ca 10 kuud tagasi temaga pooleli jäime ning ehk sel korral jõuame ka oma esimese võistluseni. :)

Armas 4.aastane täkupoiss, kes oli mul sõita, läks nüüd talveks koju puhkama (nii tore) ja kasvama ja kes teab, ehk kevadel kohtume taas. Temaga jõudsime enne veel käia teha ühe trenni võõras tallis, mis kulges üllatavalt viisakalt :) Muidugi meil ka vedas ja teisi hobuseid me eriti ei kohanud. Nunnu poni, temast tunnen kindlasti puudust!

Tiined märad on ikka tiined ja vahvad ja nüüd on esimese varssuja tähtajani veel pool maad minna - ainult pool! Olen vist juba selles vanuses küll, et on sobiv öelda, et aeg läheb ikka nii ruttu.

Aramis on vahva ja tore, paistes jalgadega küll veidi, aga loodetavasti on see mööduv nähtus. Tegeleme ca 3-4-5 x nädalas mingite kergete asjadega, käime jalutamas ja proovime hoida mingit konditsiooni, tundub, et see sobib talle paremini kui lihtsalt ainult koplis vedelemine.


Panen siia mõned pildid ka lõppu ja pikemalt sel korral ei hakkagi kirjutama, aga pooleli ka ei jäta, et teisel päeval jätkata, sest nii see jälle tegemata jääkski, nagu eelnevad ca 5 drafti :)

 

Noortest hobustest ..

.. ja sellest, miks mõelda vähemalt viis korda, mida täpselt tahad ja kuidas omada jätkusuutlikku plaani (ja also, miks sellest plaanist kinni pidada).

Olen viimased ca neli aastat ratsutanud praktiliselt ainult noorte hobustega, mis on väga vahva ja mulle tõesti meeldib tegeleda noortega. Nad on ausad, mõnusad ja vahetud - what's not to like?! Aga tunnen aeg-ajalt, et enda jaoks jääb praegusel hetkel puudu üks täiskasvanud hobune, kellega vabamalt toimetada saaks, st kes on füüsiliselt jõudnud välja areneda (jep, this is going there). Nüüd, kus härra Aramis on oma tervise pärast pensionil, olen sellele järjest rohkem mõelda saanud ka.

Enne veel mainin, et mul on nii toredad 4-aastased, 3-aastane ning super äge, aga veidi nõrgema seljaga 6-aastane (kellega ma antud hetkel ise ei ratsutagi,  abiks on minust pisem ja kergem 12-aastane tubli Mia ja maast teeme tööd ikka) ja see ongi vist teiseks põhjuseks, miks selle noorte treenimise tiheduse ja tugevuse peale palju mõtlema olen pidanud - mis on aktsepteeritav kiirus, milline on aktsepteeritav raskusaste jms.

Kui hobune on tore, koostööaldis ja füüsiliselt veel mingite eeldustegagi, on väga kerge (vähemalt minul) unustada ära, et tegemist on lapsega (jutt siis käib 4-aastastest, sest 3-sega on selleks suveks töö tehtud ning nüüd ta kasvab ja tegeleb natuke muude asjadega ;)), seda nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Muidugi on hobuseid, kes on varavalmivad ning tunduvad täielikult väljaarenenud juba 4-5 aastaselt, aga that isn't really the case more often. Minu meelest tänases ratsaspordi maailmas on noorte hobuste saavutustele nii suur rõhk pandud, aga unustatakse vaadata seda, mis nendest hobustest saab 4-5 aasta pärast ning kui paljud neist siis veel füüsiliselt terved on, rääkimata sellest, kas mõnel neist üldse on jäänud järgi mingigi ind teha asju koos inimesega for funsies ja because it makes sense and is rewarded well. Kui mu mälu mind ei peta, siis just nüüd 2016. aasta detsembris oli Inglismaal mingi väikene skandaal sellest, kuidas täkupäeval esitati 2-aastast täkku sadulas ning väideti, et kuna ta kohe-kohe on kolm ja on sadulas olnud vaid nädal-kaks, siis see on okei (...but what kind of a message it sends out to the world). Ma ausalt öeldes ei tea, mis sellest sai, aga kuna tegemist oli tuntud ja tunnustatud kasvatajaga siis suurima tõenäosusega .. mitte midagi ning elu kulges edasi vanaviisi kõigi jaoks, va võib-olla selle kahe-aastase jaoks.  

Mitmed allikad on välja toonud, et liiga vara liiga suure koormusega töö võib endaga kaasa tuua palju erinevaid füüsilisi komplikatsioone, sealhulgas igasugused seljaprobleemid, liigeseprobleemid, artroos, luukillud ja palju teisi 'toredaid' sündroome/haiguseid/soodumusi. Siinkohal pean tõdema, et olen just kõrvalt näinud, kuidas 4-aastane noor mära seljaprobleemide tõttu magama pannakse (küll mitte Eestis, aga jällegi nimekas tallis ja nö teadjate käe all treenitud hobune, kes oli veidi pisemat kasvu ning kelle ratsanik ei olnud ehk kõige pisem. Kuigi tema ratsastamist ei alustatud 2-aastaselt ega midagi ja kuigi ka 4-aastaselt ei käinud hobune töös rohkem kui 4x nädalas... siit ka teine koht, milleni ma täna ilmselt ei jõua, aga mis on vähemalt sama tähtis - palun vali endale sobiva suurusega hobune. Peatun sellel ehk teine kord, kuigi ära nämmutatud teema, aga käisin just inglismaal ühel suuremal showl, kus oli working hunterite klassis suuremat sorti shetlandi poniga stardis täiskasvanud inimene, kelle kaaluks ma pakun ca 65 kg? Palun, why is that necessary?! Eks ikka igaüks peaks jälgima seda, kui palju enda + varustuse kaal kokku tuleb ning erinevate allikate kohaselt võiks ideaalses maailmas ratsaniku kaal koos varustusega jääda alla 15% hobuse kaalust, tungivamalt soovitatakse püsida alla 20% ja 25% juures juba on enamike hobuste puhul märgatud ebamugavustunnet. Protsenti arvutatakse siis hobuse normaalkaalust - kui su hobune on ülekaaluline, siis see ei anna rohkem ruumi:))

Eestis olen seda õnneks harva kuulnud, aga siiski on tulnud ette, kui tuuakse võrdlus galopihobustega, kes juba 2-aastaselt tavaliselt võistlevad pikki maid. Tihti aga unustatakse sealjuures see, et ühe galopihobuse karjäär at its best kestab kuni hobune saadetakse pensionile vanuses 5-6-7 aastat. Väga paljud hobused ei jõua võistelda selle eani. Suur protsent nendest hobustest on püsivalt vigastatud või magama pandud juba 4ndaks eluaastaks ning paljud ei jõua tervetena isegi võistluskarjääri alustada. Lisaks veel see, et tervetena (ilma artriidita nt) pensionile läheb neid äärmiselt vähe - seda siis vanuses u 6. Kuna Inglismaal on galopivõidusõidud siiski suhteliselt populaarsed, siis turg on täis endiseid galopihobuseid ning kuigi nad on väga toredad kindlasti kõik, siis puudub nende vastu suurem huvi, kuigi nad on saadaval odavalt ja omavad häid eelduseid tihti näiteks kolmevõistluse jaoks. Muidugi raske on üldistusi teha nii väheste hobuste põhjal, kui ma tean. Ma lihtsalt tahan öelda, et need hobused, kui neil lastaks kasvada, võiksid elada täisväärtuslikumat elu ning olla spordis tunduvalt pikemalt, kui mõned üksikud aastad (heal juhul). Raha paneb rattad käima või midagi sellist, as they say, kahju lihtsalt, et seda loomade arvelt. Õnneks on meil kõigil võimalik veidi mõistlikumalt asju võtta

Kuna kasvaval hobusel on luuotsad eraldatud luukehast kõhrega, et luu saaks veel kasvada, ning sellised luustumised toimuvad pikalt, isegi kuni 6nda eluaastani, siis juba luustikuliselt on mõistlik mõelda, mis olukorda me looma paneme alustades hüppetreeningutega kolme aastasel hobusel. Ma ei taha öelda, et ootame nüüd kõik kuni hobuse 6-7 aastaseks saamiseni, et siis vaikselt hakata neile selga ronima - that's not the point I want to make, aga ma tahaks öelda, et overworking young horses is a very serious issue ja seda juhtub kogu aeg ja igal pool. Noorte hobustega on väga-väga palju toredaid asju võimalik teha ilma äärmiselt suurte füüsiliste nõudmisteta. Ma arvan, et suurem probleem kui see, et liiga vara selga istutakse, on see, mida noortelt hobustelt nõutakse ja kui palju seal juures jäetakse tähelepanuta hobuse arengustaadium.

Oma nelja-aastastega proovin seljast teha maksimaalselt 2 päeva järjest, iga 2 päeva tagant anda vaba päeva ning käia palju metsas/põllul/teha maast (topeltkorded, ohjade vahel maastikud, harjutada in-hand veidi mingeid paindeid ja asju, kui hobune selleks valmis on jms) ja näen siinjuures, et suurteks kõrgusteks või skeemideks nõnda valmis väga kergelt ei jõuagi. Muidugi saab alustada vaikselt hobusega võõrastes kohtades käimist ja võistluseid madalamal tasemel ning ka mina tegin seda ja see oli vahva. Küll aga ei soovi ma seda prioriteediks seada. Lisaks on mul plaanis oma noortele aeg-ajalt ikka ka veidi pikem puhkus anda, et nad saaksid mängida ja kasvada. Nüüd olengi juba 2 nädalat kohe kodust ära olnud ja noored on saanud veidi õpitu üle järgi mõelda ja puhata ning sügiseks enerksi koguda - haha. Kuna noored on toredad ja üldiselt nii heatahtlikud ja püüdlikud, siis on jube raske mitte langeda lõksu ja tõsta aga treeningute pikkust ja takistuste kõrgust ja kõiksugu asju, I must admit. Tõesti on raske, aga I guess we just have to do it for them, sest katkiseid hobuseid on terve maailm kahjuks täis ja kellelgi meist pole võimalik neid lõputult üleval pidada. Ja siit ilmselt on kerge juba aru saada, miks ma tunnen puudust väljaarenenud täiskasvanud hobusest - tahaksin rohkem sõita, rohkem trenni ja rohkem võimalust ise ka areneda, kui noortega õiglane on. (Kuigi kõik noored on suurepärased õpetajad ja no tõesti, mitte kuskilt ei taha ma tunduda kriitiline oma noorte suhtes - nad on absoluutselt vaimustavad ja ma tunnen ennast väga privilegeerituna, ning seetõttu tahaksin hoida neid nii, et nad püsivad siiski kauem terved, kui 10nda eluaastani.:) )

Dr. Bennetti Rangeri aritklist

Veidi teemakohast lugemist:
http://www.equinestudies.org/ranger_2008/ranger_piece_2008_pdf1.pdf
http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Timing%20and%20Rate%20of%20skeletal%20maturation%20in%20Horses.pdf
http://www.equinews.com/article/principles-of-bone-development-in-horses1
http://www.equinews.com/article/horses-weight-carrying-ability-studied - ratsaniku suurusest
http://sciencenordic.com/icelandic-horses-carry-heavy-burdens - niisama põnev ja veits relatable ka eesti hobuste koha pealt..

I was rock steady.

Pikalt ei jaksa kirjutada.
Vahepeal käisin karkudega siin ringi ja pidasin väikest pausi. Oli jube kurb, sõin palju shokolaadi. Nüüd ortoos mahub ilusti juba suurema ratsasaapa sisse ja olen vaikselt uuesti sadulas.

Postituse põhirõhk on aga sellel, et hr Render sai nädal tagasi ametlikult 4. Urraaaa!


https://www.youtube.com/watch?v=6AqTavJi2EI video külll pole sellest päevast, aga no ikkagi.

Ponid muidu on toredad olnud. Kiire on kuidagi kogu aeg :)


Loodan, et teil kõigil läheb toredalt :)

Värsked võistluselamused

Nonii, nüüd see on siis läbi ja saab veidi vabamalt hingata. Proovin rääkida asjast veidi rohkem korraludslikus võtmes, rather than ratsutamisest, kuigi pean ütlema, et võistluspäeval mul väga palju aega korralduslike asjadega tegeleda ei olnudki, sest tegin ise kolm starti ning arvestades seda, kui vähe meil oli osalejaid, tähendas see seda, et enamiku ajast ma kas sõitsin või jalutasin :) Ponid olid tublid, stardid tegin Rooniniga (1) ja Renderiga (2), ning sõidud läksid täitsa talutavalt. Mõlemaga sõitsin ST'd ja Renderiga ABC'd ka, aga nagu juba eelpool mainitud, ma proovin sellel mitte peatuda.

Võistluste korraldamine kui selline on rohkem teemaks. Pean tunnistama, et minu jaoks sai suures osas selgeks see, miks eriti korraldada ei viitsita - st suht vähene huvi tõmbab motti kenasti maha. Samas jällegi oli meil nii vinge tiim ja ma ei teagi, et võistluspäeval meil oleks suuremaid probleeme olnud lahendada - at least minu kõrvu need ei jõudnud. Pealtvaatajaid oli palju ja üldine õhkkond oli super. Kahju lihtsalt, et rohkemad lapsed nt ei saanud katsetada ja kogemusi koguda.

Kohtunikuks oli Ülle Voolaine, kes jättis endast suurepärase mulje ning oli nõus meile tulema isegi kuigi meid oli jube vähe ning me oleme võrdlemisi kaugel. Hea meel! :)

Korraldamise koha pealt jätkates proovin siia kirja panna mingid õppetunnid, mis meie saime:
- Ära arvesta 'kindlasti tulija'-tega kuni nad ei ole ennast ära registreerinud.
- Kuuluta suurelt ja kuuluta varem.
- Alati ei ole tarvis kõike ülikeeruliseks mõelda ning iga pisidetailiga lõputult pead murda, vahel sobivad lihtsamad lahendused isegi paremini kui muu.
- Have a great team (we had, niii lovely time ja nii tore, ilma sellise tiimita oleks olnud tunduvalt jamam.)

Me mõtlesime pikalt, kuidas ja kus soojendust korraldada ja lõpuks läks kõik suht orgaaniliselt ja kõik said soojendatud ja mingit probleemi ei tekkinud :)

Kas ma oleksin nõus uuesti korraldama mingit võistlust? ma ei tea, ma ei ole päris kindel, kas ma viitsiksin jamada.. Aga ma samas ei hakkaks seda ka välistama. Kes teab, äkki kunagi ikka.

Teile, kes te palju sõidate

Kuidas te valite pükse, mis ei hõõru üldse? St ma ei tea, ma saan ikka alati teada ainult katse-eksitus meetodil ja suht paljud mingite tuntud firmade püksid on ikkagi mingi hetk hõõrunud veits põlvelt.
Võib-olla on see mingi minu veits vääraka keha probleem, aga no.. Mingi aeg mul hõõrusid püksid siis, kui õmblus oli veits liiga lähedal jala siseküljele ja ei ulatunud piisavalt kaugele põlvele. Nüüd siis valisin püksid, kus õmblus on ilusti võimalikult kaugel (ja sellised polegi varem hõõrunud) ja ikka suutsin ühe trenniga põlved katki sõita (kusjuures eelnevalt need püksid pole hõõrunud.. Üks päev hõõrusid väga vähe, kui teise sadulaga sõitsin, aga katki ei läinud, ainult üks põlv pärast oli veits punane)

Tea, kas peabki hakkama mingi kottpükstega ratsutama vms.. Vahepeal mõtlesin, et äkki sellest, kui on veidi liiga laiad põlvest, aga tundub, et isegi see ei ole põhjuseks.

So, kui keegi on veel sellise asjaga hädas olnud ja aru saanud, mis on põhjus või millised püksid ei teee sellist asja teie kogemuste põhjal, siis please, ma olen open to any ideas. Praeguseks olen saanud soovituse kasutada plaastrit lihtsalt juba ka ennetavalt ja eks seni proovin nii sõita :)


Muidu läheb toredalt, ratsutan igapäevaselt, nagu plaanitud, kuigi täna ei kipugi väga hobuse selga, ehk on hea päev teha midagi Aramisega seljast - väike jalutustiir metsa näiteks. Üle poole oma kuu ajasest ratsutamisest olen ära ratsutanud ja mingit 'appi, täna küll ei viitsi' asja otseselt nagu küll pole ette tulnud. Üks päev on olnud, kus ma ei jõudnud ratsutama korralikult, see-eest aga sõitsin 2 hobust eelneval ja järgneval päeval.

Lisan pildi kurbadest põlvedest ja mõned hobusepildid ka, kui leian.

Aaaa, ja võistluste korraldamisega on asjad vist enam-vähem ok praegu, aga osalejaid on niii megavähe. kurbs!

A month in the saddle.

Kui muidu on igav elada, siis tuleb elu enda jaoks ise põnevaks teha...vist.

Mõned ajad tagasi hakkasin käima veits külapeal ponidega sõitmas, it's a nice change of scenery ja veidi seltskonda ka, tore.
Seoses sellega tekkis ka võimalus esitada endale väike challenge ning nüüd ma siis proovingi ratsutada 30 päeva järjest iga päev. Tingimustesse on lisatud tärnike, et kui ühel päeval ma tõesti ratsutada ei saa (väga pikk tööpäev või misiganes muu põhjus, miks see osutub võimatuks), siis sellele eelneval või sellest järgneval päeval on vaja sõita 2+ hobust. Reeglid lihtsad ja loogilised.
Praegu on 9 päeva tehtud, only 21 to go. Mitte, et ma pärast seda kavatseksin kõvasti vähem ratsutada, ma ikka loodan enam-vähem samas vaimus jätkata, aga ma siiamaani olen ikka korra nädalas ratsutamisvaba päeva vähemalt jätnud, kui  mitte võtta arvesse noortel seljas kõõlumist.
Proovin jätkata samas vaimus ja eks ma siis järgmises postituses annan teada, kuidas mu kuu sadulas möödus.

Muidu oleme vaikselt korraldamas oma esimesi koolisõidu võistlusi kodus. Päris suur ettevõtmine ja ega me siiani täpselt ei teagi, mis tuleb ja kuidas asjad lähevad. Veidi hirmus, aga loodetavasti suudame kõik mured jooksvalt lahendada ja asja suhteliselt rahumeelselt läbi viia. Kui keegi tunneb, et tahab pakkuda mingisuguseid nõuandeid, siis siinkohal on need väga-väga-väga-väga oodatud, sest kogu meie tore ja superkangelaslik korraldajatiim koosneb kogemusteta entusiastidest. Ka selle ürituse kordaminekutest ning altminemistest saan ehk hiljem siin kirjutada, et oleks võimalik (kui just nii vastu taevast kõik ei lenda, et soov igaveseks kaob) järgmisel korral veidi paremini valmistunud olla ning ehk on sellest siis kasu kunagi ka mõnel teisel korraldajahakatisel.

Hobustega muidu on täitsa tore olnud. Korra enne võistlusi võtsin Eva Koksi trenni, peaks nüüd varsti kordama :) Või noh, juba pidimegi kordama, aga tookord ikkagi lõpuks ei saanud, nüüd on ehk hea aeg uuesti proovida. Eks siis muljetan sellest ka. Tundub, nagu praegu oleks kõik just kui on hold ja ma ei teekski midagi ja polekski eriti millestki rääkida, et pean muudkui ütlema, et sellest ja tollest ja kolmandast räägin hiljem. Tegelikult oleks rääkida vast ikka küll ja veel, aga uni on veits.

Must say, et veidi tunnen puudust inglismaast, sealsest tallist ja hobustest ja hobukultuurist. Mitte, et siin kõik nii jube ebakultuurne oleks, aga noh.. jah :)

Ma proovin siia ikka mõned pildid otsida ka for the fun of it, vist tava juba selline :)

Renderi esimene etteaste

Härra Render tegi oma esimese etteaste Pallase koolisõidu võistlustel. Tahtsin tegelikult päev enne võistlusi teha mingi postituse sellest, kuidas emotsionaalselt vastu peame sellele, et peab minema kuskile avalikkuse ette kablutama ja plaanisin teha väikse ennustusnurga, kus ma prooviksin mõelda, mis kõik valesti võib minna ja mis võiks hästi minna ning tahtsin kirjutada oma eesmärkidest, mille seadsin meile, et siis vaadata hiljem, kas need läksid täitmisele või kuidas nendega siis läks.

Kuna ma muidugi ei jõudnud jälle postituseni, siis proovin tagantjärgi mõelda, et mis ma arvasin ja võrrelda sellega, kuidas läks. Aga ausalt, ega mul väga täpselt meeles polegi. Ja kogu see võistlustel viibimise aeg on ka suht hägune, haha.

Minu suurimad hirmud olid näiteks see, et ta pukitab, ma kukun alla ja kui ta lahti saab, siis loomulikult kujutab ta täkuna ohtu ka teistele soojendusel/läheduses viibivatele inimestele (ja märadele). Samuti kartsin ma, et ta ei suuda üldse keskenduda. Esimene hirm tõeks ei saanud, teine sai küll, aga üllataval kombel elasime me mõlemad selle üle võrdlemisi edukalt. Tema muidugi väga valjuhäälselt.


Ma olin veits mures, et ma ise olen raudselt mingi emotsionaalselt täiega läbi omadega ja meganärvis, aga ma arvasin, et see läheb üle hetkel, kui tagumik puudutab sadulat. I was wrong again. Ma ei läinud eriti närvi enne. I was right about the fact though, et kui juba poni seljas olin, siis polnud üldse enam aega mõelda sellele, kuidas või mis võiks olla scary.

Igatahes - kirjutan veits üldiselt, mis tegime ja kuidas läks. Kohale jõudes võtsime poni maha ja esialgu ta oli küll täkulik, aga pigem rahulik. Minule suureks üllatuseks ta erutuse tase oli tõusvas joones ja pigem nagu ei tekkinud mingit rahunemist per say. Igatahes, ca 30 minutit enne starti kordetasin teda veits põllu peal ning seejärel läksin selga ja maneeži soojendust tegema. Mingil hetkel maneežis (kus oli soojendust tegemas veel vaid üks poni) ta rahunes isegi veidi ja oli enam-vähem kontrollitav. Siis aga läksime õue ca 10 min enne starti (sest poni maneežist läks välja ja ma ei tahtnud tekitada konfliktiolukorda härrat sinna üksi jättes), kus ta eriti rahuneda ei suutnud. Kiirustas ja hüüdis teisi, noh, nagu noor täkk ikka. Siis saime platsile minna ja that's all very blurry :D esialgu jooksis till püksist väljas ringi platsil. Skeem oli lühike ja põhimõtteliselt ainult sirgete sõitmine, seega selle käigus ta väga lõdvestama ei hakanud vaid hullult taidles peaga (mida ta kodus ei tee) ja kiirustas nii, et paar korda pidin teda täitsa nagu tagasi tõmbama (I really try not to mingi pull on the reins...). No igatahes kuidagi me käkerdasime selle skeemi läbi ja tulemuseks 60,8 something protsenti :) Ühelt kohtunikult 64 ja teiselt 57. Ma olin väga üllatunud, kui sain teada, et me polnudki viimased - hehe. Mitte, et see oleks mulle üldse korda läinud.

Poni seljast maha tulin väga rõõmsa tujuga. All I could do I think I did. Ma ei ole inimen, kes väga tihti oleks rahul oma sõiduga või endaga in general, aga seal skeemis maitea.. I don't think I could have done much. Sõitsingi nii rhaulikult kui sain ja proovisin poni veenda selles, et it's ok ja teised hobused ei kao planeedilt ära :) viimase ringi ajal juba tempo vaikselt hakkas normaliseeruma ka, oleks veel mõned ringid olnud, oleks ehk paar korralikku sammu ka saanud.


So long story short - I'm very proud of the fact et we survived. It definitely wasn't easy, aga it was a start. It's not supposed to be easy :) The mister full of testosterone will have to have another go.. and then another and then another.  Järgmine katse 17. juuni kodus koolisõidu  võistlustel. Meil oli tore ja I mingi the best groom and the best husband were there to help ka. jee.

Lisan mõned pildid ka :)