Still I call it magic when I'm next to you....

Aeg läheb. Inimesed muutuvad, hobused muutuvad, eluolu ja kõik :) Change is the law of life.

Elada on äge. Hoopis teistmoodi äge, kui oli kolm või viis või kaheksa aastat tagasi. Tähtsad asjad on ikka tähtsad, aga nende kõrvale mahub nüüd hoopis rohkem. Ma olen õnnelik tüdruk, mul on kõik, millest kunagi ainult unistada oskasin. Oma ponid, oma parim inimene, kes muudab iga mu päeva ilusaks, oma superäge töö, mis vaikselt, aga kindlalt on saamas jalgu alla.

Aramisega me tegime kokkuleppe. Ma hoian teda, hoolitsen ta eest, tegelen temaga vahel. Armastan teda alati ja igavesti jääb ta minu omaks, aga tema enda tervise ja heaolu huvides on meie suuremad plaanid maetud, seljataha jäetud ja juba ka unustatud. That's ok. Kõik on ok, kui vaadata asja suuremas pildis. I still have him. Ja ta on endiselt parim.

Renderist on nii palju rääkida.. aasta hakkab juba mööduma sellest, kui ta sündis. Kui nii vaadata, siis just nagu polekski midagi rääkida, ms seal ikka, et noh.. oskab nööri otsas käia, tore on. Aga niii lõbus on olnud. Ja vahepeal keeruline ka. Võõrutus mõjus talle stressirohkelt ning pärast seda sõbrunesime me uuesti. See võttis küll aega, aga nüüd tundub jälle asi korras olevat. Esimest korda on mul hobune sünnist saati. Fiona oli kolmandast kuust, Riks ja Aramis aastasest peale.. Aga Render on nagu...eostatud minu tahtel. Ja seda on nii kummaline vaadata, kuidas ikkagi suur osa hobuse iseloomust või loomusest on nagu talle kaasa ikkagi antud. ja sa ei saa seda mitte kunagi ennustada. mitte kuidagi. Kindlasti mingil määral saab, aga nagu seal on see mingi faktor x, mida keegi ei tea, mida keegi ennustada ei saa. Mis on TEMA ja mis teebki temast just selle isiksuse. Seda on äge näha, seda on tore teada ja põnev jälgida selle muutumist. Muidugi on suur osa looma käitumisest kinni tema treeningus jne, aga see pole üldse seeeeee, millest ma räägin. Saate aru küll.. või siis mitte. vahet ei ole. Nii huvitav on. ja ta on niii tore. iga kord, kui ma teda näen, ma muutun automaatselt nagu mingiks väikseks plikaks, kellele oleks just roosa poni kingitud, nägu läheb särama ja mingi full of love olek on kohe kohal. No ta lihtsalt on väga armastusväärne tegelane.

Riks on viimasel ajal ka väga äge. Sandra ka! Nad on nii toredad ja mul on hea meel, sest mul on tunne, et neil on koos hea. nagu päriselt, mitte spordimõttes või milleiganes mõttes, vaid et neil ongi koos hea ja et nii hästi just läkski. :) Meeldib. Seda ma ju alati tahtsingi, et Riks oleks kellegi maailmahobune, nagu Aramis on minu. :)

Ja surprise at the end - suveks tuleb mulle sõita Myron. tast on siin juttu olnud ennegi :) Pole teda väga ammu näinud, seega ootan pikisilmi. Ehk siis, kui ma reaalselt ratsutan ka, on ka lihtsam kirjutada siia midagi.


Tundub, et ees on ootamas üks põnev, seiklusterohke, töörohke, kiire suvi. Ready-set-go! Ma valma!

Väike valge

http://rixitegemised.blogspot.com/ - sealt leiate nüüdsest väikse valge tegemised. Sandra kirjutatult :) Mu lapsed on kõige ägedamad lapsed maailmas :)

Ja Rendumees on nüüd siis võõrutatud poiss! Big step, mister independent.

:)

Olen akadeemilisel. Pildistan rohkem. Hobused on toredad!
Riks on haige :( aneemiavärgid ja mured ja keeruline jälle.
 Aramis on ka ikka oma muredega...
Render aga on suur poisu ja juba teist päeva ilma emmeta koplis! Niiet vägev värk!

tahaks pildistada veeeel rohkem!

https://www.facebook.com/500photosofHORSES - nädsa. Ja mul on nüüd tumblr ja intagram ja kõik need popid asjad ka ;) je.

Häv a nice sunday night.

“You become responsible, forever, for what you have tamed.”

Pikk aeg on möödas jälle, öelda on endiselt vähe.

Tahan endiselt ratsutada. Tahan Aramisega Tartus käia ka, teha jalakestest uued pildid.. Äkki saab midagi toredat teada veel.. või kas või mitte toredat, teada oleks lihtsalt hea..
I do cherish him more than it is possible to describe.

Sain Portugalist uue tööpakkumise pildistamiseks. Ja samas pakutakse ka ühte noort sugupuuga täkupoissi, keda pärast siis koju tuua... Tore. Vajab mõtlemist kogu see asi. Aga naljakas on see, et kui peaksin olema rõõmus ja võtma vastu uued challenge'id ja olema äksi täis, muutun ma hoopis palju kurvemaks kui muidu ja tahan ainult oma Aramisi. Jube tüütu, aga samas nagu I kind of understand myself...vist.

Kooliga on nii, et soovin võtta akadeemilist, eks paistab, kuidas sellega läheb.

Riks elab tublisti.

Täpselt selline põgus ülevaade on maksimum, mis ma praegu pakkuda suudan :)
Tähtis pole see ülevaade vaid ses tsitaat. Something to think about :)

OMA hobune

Nii.. ma läksin täna natuke katki :) Aga et see kõik õigustust leiaks, siis alustame algusest.
Käisime Portugalis reisil ning sain kokkuleppe, kus piltide ja videote eest sain koolisõidu trenne. Trennid olid suurepärased, sõitsin paari noore täkuga ja mõnus oli. Sain harjutada igasugu igapäevaseid ja mitte nii igapäevaseid asju ja näha, kuidas asjad seal käivad. Ägedalt käivad, väga tore oli. Lisan siia pilte kahest poisist, kellega sõitsin ja ehk sinna facebooki lehele, kus mu pildid on, ka teistest sealsetest tegelastest. Kift suur koht, 100 noore hobusega.

Aga mitte sellest ei tahtnud me täna siin rääkida..eksole :)
Jõudsin eile öösel koju ning täna hommikul seadsin vapralt sammud talli poole, et näha oma notsut. Tõin ta koplist ära, vaatasime üksteisega tõtt pool tunnikest, sügasin teda kõikjalt, nühkisin korralikult puhtaks ja läksime platsile, et natukene maatööd teha. Ütleme, et umbes 10 minutit maatööd sai tehtud (me teeme põhiliselt sammu, sest treening on kooli ja muude asjade tõttu ebaregulaarne ning ei tea ju, kuidas jalavigastusega täpselt on...) ning pooled plaanitavatest asjadest olid veel ees, aga me ei jõudnudki oluliselt sellest kaugemale. Ma lihtsalt nö läksingi katki. Vaatasin oma poni, läksin ta juurde, kallistasin teda miljon korda ja võttis ikka silma märjaks küll. Kuidas on võimalik, et keegi on nii...täiuslik.

Sellest ma siis rääkida tahtsingi - inimese OMA hobusest. Mulle on natukene silma jäänud olukord, kus inimesed kipuvad unustama, kui tähtis on oma hobune. Teistel tundub alati ägedam või lihtsam või toredam. Teistel on ägedamad asjad... no mida?? See on minu arvates kohe eriti jabur, ajada taga mingit teatud look'i või mingeid asju, jättes seal juures hobuse vajadustega arvestamata. Ma ei üritagi väita, et uued ja ilusad asjad ei oleks toredad - muidugi on! mulle ka meeldivad. ja meeldib, kui saan ponile midagi ägedat ja ilusat lubada.  Või mis veel hullem, inimeste soov olla oma hobusest üle, "näidata talle koht kätte"...misasi see on? kas me mitte ei tegele alaga, mis nõuab koostööd ja partnerlust..Äkki siis tegelekski sellega :) See on üldine jutt ja kellegi solvamine mul mõttes pole, kedagi konkreetset ma silmas ei pea, seega palun suhtuda rahulikult. See puudutab ka mind, mina otsisin midagi eriti võimsat ja ägedat võõrastest hobustest, ootasin, et nad oleksid justkui täiesti ülemõistuse erinevad ja suurepärased. Ja teate mis? Ükskõik kui uhked või head nad ka polnud (olid väga,väga) ..oma on ikka parem. Eriti, kui oled õigesti enda aega ja mõtteid investeerinud ning tunned oma hobust, armastad oma hobust ja ta ongi sinu partner. Mitte niisama keegi, kelle peal saad oma harjutused ära nühkida ning midagi muud seal polegi.
Sai küll natuke kuri see sõnavõtt, aga lugemine on rangelt vabatahtlik ning... ma arvan, et oma elu/asjade/hobuse väärtustamine on asi, mis kõigil ehk aeg-ajalt võib hetkeks meelest minna ning seda on ikka hea meelde tuletada.

Minu Aramis on minu parim sõber, minu parim hobune. ja jääb selleks. alati. Ma olen maailma kõige õnnelikum tüdruk (kirjutan seda kõige suurema naeratusega üldse! ...jep. niii hea!)

Ja lubatud pildid:

Huvitavaid asju.

Leidsin netist paar vanema aja raamatut, mida nüüd vaikselt lugeda olen üritanud. Lingin need siiagi, ehk keegi leiab midagi vajalikku või kasulikku. Isiklikult heast või halvast kirjandusest veel rääkida ei oska, iganenud on ta mingil määral küll, ent kõik tänaseni vajalikud oskused olid juba sel ajal olemas ning hobuseid kasutati ka muuks otstarbeks, kui nüüd lainetena moeks oleva prestiiži näidikuna.  Ma ei usu, et ükski loetud raamat kellelgi vägisi mööda külgi maha jookseks, seega soovitan ikka pilgu peale visata, saab ju neid täitsa rahata sirvida :)

1. A method of horsemanship - F. Baucher. Autorist : http://en.wikipedia.org/wiki/Fran%C3%A7ois_Baucher - soovitan soojalt enne läbi lugeda see artikkel temast, saab selgema pildi, mis ees võib oodata.
Siin siis raamat ise :  http://books.google.ee/books?id=iFUCAAAAYAAJ&printsec=frontcover#v=onepage&q&f=false

2.   https://archive.org/stream/curbsnafflespurm00anderich#page/n7/mode/2up  - sõjahobuste treenimise algfaasist. Kindlasti ka aegunud teos, aga usun, et seal on peidus ka palju siiani kehtivaid tõdesid.



3. https://archive.org/stream/illustratedhorse00hayerich#page/n9/mode/2up

Ma praegu rohkem siia linkida ei julge ning pean vägagi vajalikuks mainida veel vähemalt korra või isegi kaks, et need raamatud on ajast ja arust, sealt saab noppida üksikuid huvitavaid mõtteid ning erandlikult saada motivatsiooni millegi proovimiseks, aga meetodid on siiski hoopis teised, nagu ka eesmärgid. Lugeda on tore ikka, saab aimduse sellest, kuidas asjad muutunud on ning mis paremuse poole ning mis mitte.

Ja siia lõppu paneks veel ühe ilusa video ühest prantslannast ratsutamas. (olen avastanud enda jaoks prantsuse koolkonna, mis praegu pakub mulle huvi ning millest ma enam teada sooviksin.)

http://www.youtube.com/watch?v=JwyHqmsAXRs - enjoy!

Kiirelt mainin ära ka omade käekäigu.
Render kasvab nii mis mühiseb, jalad on hallid, aga aluskarv nagu hall ei ole - ei oskagi ennustada, mis tema värvuseks lõpuks siis tuleb. Puberteet tuleb vaikselt peale, täna oli poiss suhteliselt ülevoolavas tujus ja üritas korra ka näksata. Rääkisime läbi, mida võib ja mida ei või, tundus, et praegu on okei. Aga on ikka temperamentne tükk küll! Saab lõbus olema
Aramis on musiloom, kuna näeme harvem, kui sobilik oleks, on ta iga kord väga rõõmus mind nähes. tore! Ta on kõige nunnum, juba homme saan jälle ta juurde ning ei jõuagi õieti ära oodata.
ja Riksu poiss. no ta on nunnu! nii väga armas ja karvane. Sai oma suulisteta valjad lõpuks soomest kätte, eks varsti katsetame, kuidas nendega olla meeldib. :)

Häbi on vist.

Ma ei tea, kuidagi imelik on siia kirjutada.. üle nii pika aja..ja nagu midagi polekski öelda. Siin olevast vaikusest vaatamata elu läheb ikka edasi ja ponid on ikka head.
Räägin ehk esimesena Renderist?
Render, täna siis neli ja pool kuud vana, on kirjeldamatult tähtis putukas, kes on lihtsalt no absoluutselt unistus! Minu väike vinge poiss :) Alates Rendu esimesest elupäevast olen üritanud võimalikult sageli (no enda graafiku juures) teda paitamas käia, praegu olen jõudnud stabiilselt 1x nädalas peale. Suvel käisin muidugi sagedamini. Mis me praegu oskame? Noh, päitseid võib pähe panna juba suhteliselt kenasti. See oli alguses väga dramaatiline ning kui need pähe saigi, siis veel pool tundi poiss protesteeris ja jauras nende vastu, nagu titt ikka :) Jalgu võime katsuda, tekki võime ilusti ära võtta, peale panna. Oleme käinud mõned korrad jalutamas maastikul ka, no muidugi mina Rujaga käekõrval ja tita kaasas, st jalutamine on see olnud minu ja Ruja jaoks, Renderi jaoks on see olnud tõeline ralli. Samuti lubab poisu end igalt poolt katsuda, patsutada, sööb juba õuntsi ja porksi (millest eelistab porgandit) ja korra on ka leiba mekkinud. Ehk siis tasapisi ja vaikselt tutvume ja üritame ehitada mingit toredat ja turvalist arengukeskkonda, kust oleks kunagi aastate pärast hea alustada. Aga no püha jumal, mul on nii kohutavalt tore temaga. Ta teeb mind iga kord nii õnnelikuks ja rõõmsaks, et ma ei mahu olema ega elama.

Muidugi läheb alati hästi, kui suuri ootusi ei ole loodud ja asjale lähenetakse mõistusega. Mul on kahju, et selline asi sageli muudes situatsioonides kaduma kipub. Kui pole ootusi, ei saagi ju halvasti minna. Pelgalt tema nägemisest saab tuju hetkega nii heaks. Nii peakski olema. alati. minu arvates.

Nüüd siis pildid Rendukast : üritan siia kronoloogilises järjekorras mõned tekitada

Tänaseks Rendust aitab, jõudsin vaid esimese kuu asjad läbi vaadata ja teile midagi siia mõnusat ja meeleolukat valida :)

RAINBOW võtame teiseks :) Riksil on oma tüdruk, Sandra, kellega neil on koos tore. Süda on rahul ja hea on vaadata, kuidas neil koos tore on. Ja minul on hea olla, sest näen, et poni on rõõmus :)
Pilte saate kaeda siit :)

Aramis..oh boy do i miss him so much all the time?! Temagi juurde jõuan umbes korra nädalas, ideaalis kaks. Üks päev just vaatasin vanu pilte läbi ja mossitasin jälle natuke, et temaga nõnda on ja et ei tea ikka, mis tal viga on.. I know i've already let go, aga vahel lihtsalt lainetena käib. Üleeile õhtul oli vist see, kui istusin ja vaatasin vanu pilte ja vägisi sundisin ennast lõpetama, et päris nutma ei hakkaks. No on ikka minu kallis küll. Kõige kallim. Raske on olla, kui ei jõua nii palju, kui tahaks... Ja raske on olla teades, et ta ootab, et ma jõuaks. Mitte nüüd nii, et passib väravas, aga looma käitumisest on näha, et ta tahab rohkem hoolt ja tähelepanu. Aga ma annan talle seda nii palju, kui saan, jep. Varsti läheb kergemaks ja paremaks kõik, jep! 

 Ja ps, selle kaamera ja hobused leheküljega.. kui kellelgi on mingeid ägedaid fotoshooti mõtteid, siis pange sinna postkasti kirja. ma oleks väga huvitatud sellest, et proovida kellegi teise lahedat ideed teostada, aga üllatavalt vähe on pakkumisi tulnud kahjuks. Ja noh, muid soovitusi või ettepanekuid kuulaksin ka väga väga suure huvi ja tänuga just selle koha pealt, et milliseid pilte pigem rohkem/vähem, mis meeldib/ei meeldi jms. Link lehele

      Ja ponid noh... alati minu. Ükskõik mis. Minu poisid :))

Dum-di-dum

Ratsutamine on nii põnev. mul on nii kahju, et mul on viimasel ajal nii häbiväärselt vähe aega, et sellega tegeleda. Renderpoiss kasvab väga kiiresti ja on juba päris tubli päitsudega, enam ei jonni poolt tundi, kui päitsed peas on, vaid lepib olukorraga rahulikult. Isegi nende pähepanek pole enam väga dramaatiline.
Aramis on mõnus ja muhe, natuke üksik ainult, sest minu vaba aeg on olematu..
Riks? Riksil läheb vast kõige töökamalt neist :)

Muidu? kool võtab ära kõik mu tahte, aja, viitsimise ja energia. Ja mingi nõme uus allergia (või noh, mis nüüd nii väga uus, aga võimeneb.. ) on kah. Jõle tüütu, magada ei saa ja kõik on halb ja elu on kole. ( no nii väga suurte liialdustega)

Ma ühel heal päeval tahaks kirjutada siia sellest, mida kõike ma mõelnud olen ja pole, eriti klassikalise ratsastuse ja ratsutamissuuna koha pealt ning hobuste ning ratsanike tööeetika ja -moraali kohalt, aga selleks on jälle vaja energiat ja aega, et kõik kirja saaks...ja seda mul praegu ei ole, aga küll tuleb!

Pildistamisega läheb tasapisi. Olen vahepeal jõudnud teha kaks (võib-olla isegi kolm, ei mäletagi eelmist korda, mil blogisse kirjutasin.)
Esimene shoot oli koos Heili ja Palasiga, mille pilte võib näha : Heili ja Palasi .
Teine shoot oli koos Anneli ja Andamaga, pildid siin
ja kolmas koos Ingridi ja Albaga, pildid siin

Eks ma üritan sinna lehele ikka igapäevaselt midagi väikest ka juurde lisada ja ootan juba huviga neljandat shooti.
Lisaks tahaks endale portfoolio jaoks teha mõned nö müügipildid, ehk siis kui kellelgi tuttavatest on mõni selline müügihobu, keda ta viitsiks üles vuntsida, siis võib seda asja arutada.

Aramisi igatsen jube palju.... tahaks talle kogu aeg palju paisid teha. Aa ja uni on ka kogu aeg, no kell on juba täna palju ka, aga...jah. Eks see sügis vist ole selline.

Cheers! Tehke oma hobustele palju paisid.

Nii väga palju on öelda!

No tere, üle pika-pika aja!
Esiteks - pildimõte vaikselt edeneb, täpsemalt võib näha siit : https://www.facebook.com/kaamerajahobune
Teiseks - HOBUSED! :)
No nad on kõik sügisesed, Aramisel ja Riksul puhuvad peas väga kummalised tuuled :) Ehk siis, igav ei hakka!
Aga midagi nii toredat tahan teiega ka jagada! Render kallis on niiiiii suur poiss :) Ja nii tubli. Ja eilne käik sinna oli midagi imelist. Laadis kõik mu pooltühjad patareid nii ääreni täis, olen igavene rõõmurull.

Render sai  kolmandat korda elus päitsed pähe Andra abiga. Ja käis oma elu esimesel maastikul! See oli lihtsalt nii kirjeldamatult vinge! Ma ei jõua ära oodata, et uuesti minna!

(edit : esimese suure ähmiga midagi kiiresti kirja saada unustasin siia pilte lisada :D no milline rumal algaja viga!)

Pildid Renduga käigust:

“Ride your horse into heaven and not into the ground” (Walter Zettl)

Tänase päeva postitus tuleb jällegi vähese infoga, seevastu saab aga palju artikleid, mille lugemist ise olen kasulikuks pidanud. Teemad varieeruvad muidugi korralikult, aga huvitavaks olen neid pidanud ikka.

http://www.scienceofmotion.com/93are_you_happy_with_your_horse_riding_experience_.html .. :)

http://www.scienceofmotion.com/functional_anatomy.html !!

http://www.scienceofmotion.com/educate_your_eye.html

http://www.waitbutwhy.com/2013/09/why-generation-y-yuppies-are-unhappy.html  - väga offfff topic. aga midagi, mis mind natukene on viimasel ajal segadusse ajanud ja millele olen natuke mõelnud.

Ja no palju muud huvitavat.
Üritan nüüd äkki iga blogi postituse juurde mingi huvitava artikli ka lisada, lihtsalt, et hoida meeli erksana (eriti endal, et ikka püsiks motivatsioon pidevalt lugeda ja uurida ja mõelda ja areneda) YAY.

Beebidest rüblikuteks

Aeg läheb ruttu ja täpselt nii juhtubki :)
But oh HOOOOW CUTE he is
http://www.youtube.com/watch?v=gFfYgnT1Ggg&feature=youtu.be

Araims ja mured vol miljon ning kirjud ja värvilised unenäod.

Et vältida jutu alustamist virinaga, räägin kõigepealt tublist Renderist, kes on nüüd juba varsti kaks kuud meid rõõmustanud. Mees sai omale päitsed pähe, kargas ja punnis natuke vastu, nagu pisikesele lapsele ikka kohane, aga jutud räägitud ja moos ja suhkrusai lubatud eriti mõnusa kratsimise näol, sai asi tehtud ja kusjuures päitsete pähepanek ja äravõtmine oli kogu saaga kõige kergem oas. See selleks, mees on ilus, tugev, terve, rõõmus ja pagana iseseisev juba :) Naljakas on mõelda, et olen juba jõudnud sinna ikka, kus vaatan teda ja ohkan, et ohjah, nii kiiresti ikka kasvab ja, et aeg läheb ikka liiga ruttu.

 

Viimasel ajal näen pidevalt aga unes, et mul on mingi 3-4 aastane täkupoiss jälle sõita ning ideaalsed treeningutingimused. Jah, suhteliselt sisutühi unenägu. Aga no midagi see peab ju tähendama, kui see uni mind viimasel ajal järjest tihemini külastab. Ma olen vist üks nendest kohutavatest inimestest, kes ei oskagi kunagi õnnelik olla. Kõik oleks justkui nii väga hästi, aga midagi oleks ikka nagu puudu. Eile õhtul mõtlesin pikalt veel Rita peale, ehk mõni varasemast ajast lugeja mäletab seda tegelast. Otsisin üles kõik vanad postitused ja no mitte ühtegi postitust ei leidnud, kus ma poleks olnud kas suures eufoorias või muul moel ülimalt uhke ja rahulolev tema üle. Hämmastav, kuidas ühe hobusega oli nii, et kordagi ei tekkinudki mingeid tagasilööke või probleeme - ma ei seadnud liiga kõrgeid ootuseid ning ta suutis mind ALATI üllatada. Äge. Ramsesega oli vist samamoodi, ta on endiselt kõige meeldivam noor hobune, keda mul on au olnud õpetada.

Aga see selleks, unedest ja reaalsusest asi räägitud küll, liigun sujuvalt edasi, et tänase päevaga midagi muud ka tehtud saaks.
Rainbow on rõõmus, tal on oma tüdruk, kes on tubli ja hakkaja ja nad saavad ilusti omavahel läbi ja praeguseni on küll kõik so far so good. :)
Aramis oli eelmine kord naljakas jälle.. st mitte käitumiselt, oma varasemad käitumishäired on ta justkui unustanud ja viimase paari aasta jooksul juba on mul ta käitumise kohta sageli ikka ainult kiidusõnu öelda. Nii ka nüüd, käisime platsil jalutamas, seejärel läksime maastikule jalutama, vaatamata oma jänksi iseloomule oli ta väga mõnus. Miks mured? Lonkamine on vist hullemaks läinud, st imepisike käiguvahe traavis, mida aeg-ajalt kõval pinnasel väga-väga suure ja põhjaliku vaatluse korral jälgida võis, tundus eelmisel korral liivaplatsil hoopis teine, hoopis suurem. Muidugi võib seal olla ka veel mingi uus põhjus, ent olles ta jalad põhjalikult igatpidi läbi katsunud ja uurinud, ei leidnud ma ikkagi midagi uut või huvitavat. Platsi pinnas oli pehme ning võib täitsa olla, et see valmistas talle raskusi, ent põllu peal tundus ta samuti ebaühtlane. Vaatan täna uuesti, mis nägu mees on. Ma olen juba ammu leppinud sellega, et ma ei hakka talt kunagi midagi erilist  nõudma ning samm ja natuke traavi on meie limit nii seljast kui ka maast, vähemalt selline korralikum tööversioon asjast. Aga ikka aeg-ajalt, kui kõik tundub korras ja hea, tekib mingi lootus. Mis on veidi nõme minust, aga mida aasta edasi, seda vähem seda tekib. Ja no, minu poni on minu poni, ükskõik mis. Kõige parem ja kõige pehmem ja kõige paim.

No on kuidas on, lihtsalt rohkem muresid  Ara jalgade pärast pole meile tarvis. Kui tuleb, siis tuleb , aga noh...lihtsalt, et vaja ei oleks...üldse.

Things I've never done. -.-

Peaks neid proovima. Olen mitmeid-mitmeid aastaid mõelnud, et pildistaks hobust inimesega. Või vähemalt prooviks teha seda natuke suuremas mastaabis kui niisama igapäevaste klõpsudena. Eks paistab, kas lõpuks julgen, praegu igatahes mõtlen, et paar nö prooviklienti tuleks võtta ning tehnika kõik üle vaadata ning puudujäägid likvideerida. Miks olen kahelnud? Ma ei teagi. pole olnud vist materjaalselt piisavalt vajadust tõmmelda ja pole olnud piisavalt enesekindlust vist kah? Samas nüüd, kus ma olen natuke juba sellel alal ( pigem ikkagi filmimine, ent tehnika ja asjad samad) paar tööd teha saanud, ning vahel tuleb kindlus ka piltidest, mis on väga kõrgelt hinnatud, aga nõrgad tehnilise koha pealt. Mõtlesin muidugi esimesed vaprad, kelle peal katsetada, niisama lõbu pärast teha ning siis edasi vaadata, kuhu see areneb, aga...jah, miks ei :)

RIKSil on oma väike tüdruk, kes temaga nüüd tegelema hakkab :) Vaatame, kuidas sellega läheb.

RENDER on juba kuu ja varsti üks nädal vana poiss, Andra käis viimati seal ning nad käisid toas ka, poiss oli väga julge olnud. Mina käisin juba mõned päevad tagasi ning lähen ilmselt täna.

ARAMIS on paksukeeee, aga tublikee. Riksiga on nii armsakesed koos ja mul on nii hea meel, et kõik on jälle vanaviisi.

Seega, hobudega läheb hästi ja minul läheb hästi ja huvitavalt ja kool hakkab ja it will be all good :)

Nüüd varsti olen mõned päevad lõuna-eestis filmivõtetel, ent seejärel taas platsis ja valmis ja tegutsemas :)

Jälle kirjutan. Praegu on nii palju mõtteid ja samas segadust korraga, et kuidagi peab seda ju välja saama elada. Eile ratsutasin ponidega ja üleeile õhtul käisin Rendu juures ka. Kirjutangi kõigist ponilistest kordamööda ja siis peaks veel enda ratsutamist ka analüüsima, sest allakäik on päris suur ning ma tunnen, kuidas mul oleks vaja kedagi kõrvale rääkima minu probleemidest.

alustame kõige lihtsamast jutust, Render, kes on tänase seisuga täpselt ühe kuu vanune, on julgemaks muutunud! Ikka on jube suur poiss ja kõik ja puha, natuke pelglik ka veel. Üritan nüüd tuleval nädalal teda käia katsumas nii palju, et saaks jalad ka ära katsuda ja äkki päitseidki proovida. Ei sea endale muid eesmärke, kui et jalad katsutud saaksid, tho, sest mingit pinget vaja ei ole ning kiirustada pole mõtet. Praegu tundub ta ikka raudjas, endiselt...ma ei tea, kas ta kavatseb minna halliks või mitte, aga teeme nii, et kõik hoiavad pöidlaid, et mitte :)

Järgmisena Aramis, kes, nagu juba öeldud, on jõle paksuks läinud. Üleeile tegime maast liikumist, st korde aias lahtiselt, 10 min sammu, 10 min traavi, 10 min sammu. Nii samm kui traav olid väga elavad ning tegime pidevaid üleminekuid nii traavis kui sammus, ka peatuseid jms. Lihtsalt selleks, et suudaksin paremini kontrollida poni sammu pikkust jms. Oli tore. Eile aga läksin ratsutama. Viimasel ajal üritan ikka sagedamini sadulaga sõita, et poni liikumist minimaalselt segada, st nõuda talt suuremat impulssi ja liikumist ning mitte seda talle kuidagi keerulisemaks teha. Kuna takistused olid platsil, siis tegime mõne hüppe ka, uuh, poni läheb ikka täitsa põlema sellise asja peale ja mina ei suuda enam väga istuda, kui ta mingi lennuki mulle teeb, st ta pigem ronib alla ja siis teeb sealt mingi imehüppe. Aga see ei ole üldse teema, teema on see, et pärast paari takistust oli poni 10x elavam ja lõbusam, kui enne. Nautisin siis seda ka mõned minutit ning lõpetasime siis väikse jalutuskäiguga maastikul. Kokku piinasin teda eile nii 45 minutit, alustades muidugi samuti 10 minuti sammuga ning lõpetades 15 minuti sammuga. Täna läheme lihtsalt maastikule kolama ilmselt, eks paistab, kuidas meil sellega läheb. Üritan käia u 30 minutit jälle, millest nii 10 peaks olema traavitamist. Eks siis varsti paistab, mis meie lonkega saab, kui tuleb tagasi, siis on vähemalt teada jälle. Igatahes, Aramis on igavene musirull ja nii mõnus ja tubli ja ilmselt ka veidi shokeeritud, et ma nii tihti talt midagi ootan viimasel ajal, aga tundub, et ta praegu ikkagi naudib seda.

Viimase hobuna räägime Riksist, kellega eile siis esimest korda pärast ta naasmist sõitmas käisin. Poni platsil väga ei põdenud, kuigi oli megatuuline, vihma sadas ja teised hobused kuskil kaugel koplis kappasid ringi. Nüüd aga raske ohe ja peaks trennist endast kirjutama hakkama.... Ma ei hakka täpselt midagi seletama, aga naljakas hetk oli siis, kui steki korra õlale toetasin ja poni veits endast välja läks. Ma ei tea, milleks seda siis, või kuids seda siis, kasutatud on. Ega tahagi teada. Hakkame aga vaikselt impulssi otsima kuskilt ma ei tea kust ning proovime saada endale rütmi ja rühi ja asjad kah ja :) Poni on vapper ja tore ja armas ja pai, lihtsalt tundus natuke ...nukker. Aga see selleks. Aramisega koplis on nad nüüd siis ninapidi koos ja nunnud. Eks paistab, kuidas meil täna läheb, loodetavasti tundub poni rõõmsam ja sotsiaalsem.

Mina ise aga... ohjah. Olen liiga pikalt aega kulutanud muu kirjutamise jaoks, et ennast praegu analüüsima hakata. järgmine kord teen seda ka, sest se on äärmiselt vajalik ning mu oskused kaovad iga päevaga, mil ma ei ratsuta ning ... jah. nii ongi. kurb. Tahaks küll sõita ja istuda korralikult ja kõik ja puha, aga... ma tahan, et keegi kõrvalt vaataks ja õiendaks. mhmh

There is NOTHING like You guys!

Mu ponipoisid ja suvine haiguspoiss ja elukaaslane, kes üritab vägisi haigusepoissi minust lahku ajada. What a wonderful place to live.

Riksu on kodus, nunnu ja pai ja sepp käis täna ja nunnu. Käisime platsil jalutamas ka, oli tore. Homme läheme ratsutama :)
Aramis sai täna värgitud, avastasin, et väga lühikese ajaga on mehe kehakaal kasvanud nii, mis mühiseb. Head aega, putukad ja kuumus, tere tulemast, paks hobune. Ehk siis pole midagi teha, peale trenni. Täna tegime oma pooletunnise liikumiskava :D käisime 10 minutit aktiivset sammu, milles tegime veidi üleminekuid ning pikendasime ja lühendasime sammu, seejärel 10 minutit traavi, milles samuti üleminekuid ning pikemat ja lühemat astumist ning seejärel uuesti 10 minutit sammu. Homme läheb umbes sama teema, aga tahaks sõitma minna platsile (täna oli poiss lahtiselt, ilma ratsanikuta).
Ehk siis koostan siin vaikselt Aramisele ja Riksile treeningplaani ning loodan Riksule leida parima rentniku :) (ei peagi siinkohal silmas oskusi vaid pigem sobilikkust)

Igatahes on jube tore, et nad on kõik kodus ja Rendut tahan minna täna õhtul veel vaatama, võtan kindlasti ka kaamera kaasa, polegi ammu uusi varsapilte igale poole toppinud. :)

Ma üritan nüüd sagedamini kirjutada, sest trennid üritan ka sagedamaks saada. ja riksist ja arast trennipilte üritan kaaaa millalgi saada.

JA kui ma olen oma treeningkava enam-vähem välja mõelnud, kirjutaksin selle meeleldi siia ja vaataksin, kas keegi oskab mulle mingit asjalikku nõu anda, kuidas asju paremaks või mitmekülgsemaks muuta :)

JÄLLE uudised. :)

Nii. Renduga tegelesin eile, pilte lisan peadselt.
Aramisega käisime üleeile karjääris ujumas ja oli nii mõnus-mõnus.
Uudiseks aga siis see, et Riks poni tuleb tagasi meile ning otsib endale toredat, mõistlikku ning andekat noort ponisõitjat (või miks ka mitte väiksemat kasvu mitte enam ponisõitjat) rentnikuks. Ponil olemas kogu sobilik varustus, olnud regulaarselt nüüd töös ja liikumist ja hüpet on tal kah üksjagu :) Noh, mu väike vikerkaare poni sai oma rändamised välismaal tehtud ning jõuab ikkagi otsaga koju tagasi. Kahju, et selle otsusega alt läksime, aga vähemalt on lõpp hea ja kõik hea ja kivi-lillemäelt ta enam kuhugile kolima ei hakka. Riksu kaalupiiriks ütleks ma 55 kg ja kes iganes tunneb huvi, võib mulle kirjutada :) ( kui tead kedagi, kes otsib endale väikest ägedat heas vormis poni rendile vms, siis võid meid ka kokku viia, sest sügise tulles kui poni koju jõuab, ei tahaks ta füüsislist vormi langema lasta, vaid ideaalis leiaks talle tema inimese, kes jätkaks poni heas konditsioonis hoidmist :) )

Jeeejee, kaua igatsetud kallis poni ei hakkagi olema enam nii kaugel. oeh, keeruline ja naljakas aasta on olnud talle ja mulle ja kõigile. Naljakas on ikka see eluke :)
Ja meelelahutuseks panen ühe üpris vana video ponist siia :) http://www.youtube.com/watch?v=_POEpGzSBTg

Cheers!