Miks eestis ei söödeta balancere?

Muud polegi öelda, võib olla vaid seda, et kaks uut tüdrukut on liitumas tiimiga, nendest praegu veel ajalugu vaikib, aga tüdrukud ei ole mitte eesti tõugu :)

Nüüd põhiprobleemi juurde.. Mitte keegi ei müü eestis balancere eriti :( St valida on Saraceni ja Dengie balanceride vahel, millest viimases on liiga vähe proteiini veits..eesti kohta ja esimene ei ole päris minu lemmik. Praegusel hetkel söövad minu tüübid TopSpeci balanceri ja ma tahaksin väga jätkata sellega. No ja siis tuleb Eesti ise ilmselt Inglismaalt tellida? 36 kotti korraga? no tule taevas appi..

Kas kellelgi on aimu, et kuskil oleks veel mingi väärt ja normaalse hinnaklassiga balancere saadaval? Miks need pole populaarsed? ... minu ahastus on suur, arvestades seda, kui palju on nüüd söödapakkujaid turul.


Ok, tänaseks kõik..

Aramis.

Ma arvasin, et mul on seda postitust hullult raske kirjutada, aga praegu tundub, et ma hoopis tahan sellega ühele poole saada :)

Nii mõnigi teist ehk teab, et aastaid on olnud Aramisel probleeme erinevate käiguvahedega. Osad neist diagnoositud, osad mitte (kuid kõiki oleme proovinud diagnoosida sellegi poolest) ja noh, ütleme nii, et kogu see tema ratsahobuse karjäär on olnud pigem künklik kui smooth sailing. Aga see-eest kõik see töö, mis temaga teha olen saanud, on olnud nothing but a tribute to this horse. Needless to say, et ta on imeline hobune ja ma väga tahaksin temaga töötegemist jätkata. (Siinkohal ilmselt kõik juba mõistavad, kuhu see jutt läheb)

Käisime eile kliinikus Aramisega. Põhjuseks see, et ta on aeg-ajalt koperdama hakanud tagumise otsaga, tal on raske tagumisi jalgu keha alla tuua ning vaatamata füsiole ja kõigele, on ta nõrk ja pigem mitte väga edasipürgiv (eriti platsil). Otsest longet või käiguvahet tal tuvastatud pole.

Läksin sinna mõttega, et raudselt arvatakse, et ma tulin nende aega raiskama ja blablabla, aga ma pean ütlema, et ülimeeldiv kogemus, Niiii äge kliinik, nii asjalik personal ja see veterinaar, kelle poole pöördusin, on põhja-inglismaa juhtiv orto ning eilsest alates võin julgelt öelda, et saan aru, miks see nii on. Uskumatult äge tüüp! Ja kui sinna minnes ma natuke arvasin, et noh.. mõnikord osavad inimesed ei ole kõige suhtlusaltimad või midagi, siis vastupidiselt mu eelarvamusele, tal oli küll ekstreemselt kiire, aga ta oli nii meeldiv, kohe teadis hobuse ajalugu ja kõike, mida nad kuulnud olid ning mingi tore noor tsikk võttis poni enda kätte, jooksis taga edasi-tagasi, kordetas teda jms (nii imelik oli näha Aramisi võõra tsikiga, aga olin ta üle väga väga uhke, he behaved nagu mingi superhästi. va see, et ta kisas kogu aeg haha), kuna ma jäin vetiga ja ta sai mulle siis nagu kohe rääkida, mis toimub ja kuidas ja mis me edasi teeme ning mida ta näeb.

Minu suureks rõõmuks ei öelnud ta, et olen tulnud niisama ja et ta ei näe minu muret. Vastupidi, ta ütles, et ka tema meelest on ta tagant natuke short ikka ja et tema esimene arvamus oleks, et äkki on põlvedes miskit. Pihtas-põhjas. Ei ühtegi ebavajalikku liigutust, ainult õiged röntgenid ja vastus oligi teada (thank god, sest kliiniku külastus siin pole teab mis odav lõbu...)

Aramisel on mõlemas põlves artriit, ühes tugevam, teises vähem tugev. See ei ole mingi surmaotsus, küll aga tähendab see seda, et härra läheb pensionile, at the sweet age of 15. Kas see peab nii olema? ei pea ilmtingimata, sest valuvaigistite najal ma võiksin teda sõita edasi. Ja ehk ma kord nädalas proovin taga metsas ka käia jalutamas, et teda natukene konditsioonis hoida (mis on soovitatav noh..kuidagi.võib-olla)  ja seda pean tegema nii, et päev enne ja samal päeval saab valuvaigisti. Soovitati jätta poni vabapidamisele, et ta võimalikult palju ise liiguks ning vet arvas, et aasta-paar ikka võiks ta tunda ennast veel täitsa mugavalt ilma liigesesüstideta. Eks see muidugi paistab.

Noh, mis seal ikka. I will just need to learn to adjust ja kuigi ma olen pisut kurb, siis I will still have him ja we will have some safe and slow fun.

So people - important lesson - IF you feel that something is off, it probably is! Ükskõik, kas vahepeal kahtlus väheneb, ükskõik, kas teised arvavad, et it's not the case. if YOU feel it, it's worth investigating!

Umbes nüüd saab meil ka 14 aastat teed koos käidud. It has not been the easiest journey, but it definitely has been the coolest, awesomest, best one! Would not change it for anything. EVER.

Lähen nüüd õue, sest füsio tuleb ponisid üle vaatama. Loodame siis, et kõik ponid on igati okeid  :)

aa, mingi kliinikupilt on siin: Miisu

 

Natukene kohalikust ratsakultuurist

Rõõm on alustada postitiust viimasel ajal :) Sel korral aga eriti, sest (vist?) esmakordselt paluti mul kirjutada mõnel konkreetsel teemal. Teie lugemine ja kaasamõtlemine ja kirjutamine on täiega motiveeriv ja teeb väga rõõmsaks!

Teemadest muidugi, mida käsitleda paluti, ma kõike kommenteerida ei oska, ent proovin kuidagi süstemaatiliselt läbi käia siinsed klubid ja liidud, harrastajate üldise taseme ja nii palju, kui vähegi oskan, proovin siia sisse siduda ära ka kohalike hobusetõugude kasutuse.

Kõigepealt aga miniülevaade minu karvastest. Aragon, endiselt sadulata. Neljap uus füsio, reede vet (selg, vaktsiin). Aramis on tupsu, natuke oleme teinud asju, kolmap läheme kliinikusse koibasid kontrollima ning reedel siis vaktsiin. Midagi uut ja vägevat me teinud ei ole, kahjuks. Olen üritanud enda harimise mõttes võimalikult palju trenne jälgida ja kuulata, natukene nagu ehk on kasugi olnud.
Olen mõelnud, et tahaksin endale suvest mingit hobust sõita, kellega ehk natuke võistelda ka. Noh, vahelduseks ponidele, sest ausalt öeldes ma ei mäleta, millal ma reaalselt hobusega treenisin viimati regulaarselt. Ikka ponid põhiliselt. Seega vahelduseks oleks päris vahva natukene verelisema tüübiga miskit ette võtta. Eks näis, kas või kuhu see mõte jõuab ja mis sellest saab, aga no ..peas on see olemas. (ilgelt ahne olen, tahaks muudkui juurde ja rohkem sõita ja veel ja ...no ei tea, kus see piir nüüd siis lõpuks on)

Okei, aga nüüd proovin siis natuke asjalikumat juttu ka ajada. Klubid ja alaliidud kõigepealt. Üldiselt on siin ratsaklubid väga tugevad ning aktiivsed, aastaringselt on igal nädalavahetusel võistlused nii mitmeski kohas ning  väga tugev on see ponyclub'i kultuur, kus kõik noored ja lapsed teevad igasuguseid ponyrally'sid kaasa. Seal korraldatakse ka igasuguseid vahvaid fundraisereid ja muid asju ning klubi on toimiv ning tugev üksus, no vähemalt nende paari klubi, mille tegevust veidi jälgida olen saanud, näitel. Mis mulle täiega meeldib, on klubide omavaheline koostöö. No, eks üksjagu on seda rivaalitsemist ka (isegi väljaspool inimesele) paista, aga üldjuhul on sõprussuhted soojad ja koos tegutsetakse. Ma poniklubide tegemistega väga rohkem kursis polegi. Suurema organisatsioonina meeldib mulle British Dressage küll päris hästi. Enamik mitteametlikke võistluseid järgib nende reegleid ja nii mõnedki reeglid, mis on British Dressage'i poolt kehtestatud, on mulle väga meelepärased ning leian, et on hobusesõbralikumad kui Eestis. Näiteks, päris kaua võib kergendada igasugustes skeemides, kannuste jms kohustus tuleb minu teada päris palju hiljem jne. Noh, selline ninnu-nännu värk, nagu mulle ikka meeldib.

Üldine tase võistlustel aga varieerub väga suurel määral. Ma olen vähe ametlikke võistlusi vaatama jõudnud, küll aga olen mõned mitteametlikud võistlused istunud ja vaadanud. Ütleme nii, et palju on selliseid harrastajaid, kes käivad ja nühivad algajate sammu-traavi skeeme, et kommiraha võtta lastelt/algajatelt/noorte või kogenumate hobustega sõitjatelt, millest on veidi kahju ja ma hea meelega näeksin seda, et see kordade arv võiks olla piiratud. Mitte muidugi kohe algul, ent no pärast viiendat korda sammu-traavi skeemi sõitmist võiksid ratsanik ja hobune siiski pürgida juba kõige lihtsama galopiskeemi suunas. Ma isiklikult mõistan väga seda, et esimesed korrad tahaks käia tuututada sammu-traavi skeemi ja pidasin ka ise seda plaani, ent nüüd kahjuks on mu pontsik tööst väljas ning selleks võimalust pole. Kahju! Üldine õhkkond võistlustel on aga tore ja võistlema tulevad igasuguse tasemega inimesed, ei mingit silmapööritamist ega sõnelust. Soojendus pidi muidugi teine maa olema, aga seda isiklikult kohanud pole. Siinsed orgunnitud võistlused on andnud mulle igatahes tõuke proovida suvel kodus ka midagi (eriti algajatele ja noortele/kogenematutele hobustele) väikest korraldada. Eelkõige selleks, et oleks koht, kus katsetada (ka mul endal oma karja noorte ponidega)
Harrastajad on muidugi teadatuntud blingi armastajad, aga on ka väga asjalikke harrastajaid. Võib olla siin on harvem nähtus veidi mingi täitsa rulli tõmmatud hobune kui Eestis ja nagu... mmm.. äkki veidi läbimõeldum treening? aga see on kõik suhteliselt spekulatsioon juba.  Aa hahah, korraks veel teemast kõrvale - nii lahedad on harrastajate skeemid muusikasse! Tihti on mitteametlikel võistlustel KYR klassid, kus kõik saavad ise valida, mis tasemele vastavalt oma kava teevad, aga praktiliselt sa võid oma sammu-traavi skeemi ka muusikasse teha ja seda võistelda :) Ma täpselt ei tea, kuidas nad küll seda hindavad, aga see on alati väga meelelahutuslik! 

Hobused, keda võistlusväljakutel kohtab, on seinast seina. On uhkeid ja fäänsisid koolisõidu sugupuuga hobuseid (tihti [aga üldse mitte alati] käib nende sõitjate kohta kahjuks harrastajate klassis see ütlus, et "All the gear, no idea") ja samas on ka palju tädiratsutajaid kohalikel tõugudel. Dressage cob on suht tavaline nähtus, ka igasugused Welshid on üpriski populaarsed. Ilmselt nende ponilaste (eriti pisemate) suure arvukuse tõttu võistlustel on ka Inglismaal hakatud sel teemal sõna võtma: http://www.horseandhound.co.uk/news/overweight-riders-asked-dismount-show-583451 - mõistagi võivad igasugused noored ponilased osadele lastele parajaks pähkliks osutuda, aga kohati läheb see veidi üle piiri küll.

Üldjuhul tundub, et näiteks Cob'id on veidi ületoodetud ja neid vedeleb igal nurgal. Neid on võimalik odavalt saada praktilieslt kust iganes, nagu ka täisverelisi, kes on galoppe jooksnud. Täisvereliste väärkohtlemist on minuni jõudnud aga palju vähem (aga siiski on), cob'ide väärkohtlemisest olen aga lugenud sageli ning ka oma sõber veti käest palju kuulnud. Aeg-ajalt ikka jäetakse mõni varss kraavi surema tee äärde jms.. Noh..veidi ekstreemne mu meelest, aga nagu ikka, palju inimesi, palju erinevaid suhtumisi. Ja ehk siis ka suurem hulk ekstremiste.  Hobuste hinnad üldpildis on madalamad, pidamine on samma kanti. Siinse piirkonna põhiprobleemiks on see kopeldamise teema, mida olen ennegi maininud. No ka minu ponid hulbivad nabani mudas praegusel aastaajal ja ma (va julmur) sunnin neid seal hulpima praktiliselt terve päeva. Kõik maa on kasutuses, haritud või kopliteks tehtud. (graafiline link väikse jutukese juurde, kus on natuke statistikat paari kuu näljutatud ja surema jäetud hobuste kohta on siin

Olen natukene siin sõitnud ka nende karvikutega ja pean ütlema, et eelistan eestlaseid. Eks kindlasti sõltub ka asi sellest, kuidas mingi konkreetne hobune on sõidetud ja mida oskab, aga no see on esialgne üldmulje. Samas on tore, et nad siin on, sest tugevaid tädiratsutajaid kannavad nad hästi ja neid kantavaid on siin suuremal hulgal. Olen isegi mõelnud oma noorema, ent minust ikkagi üksjagu  raskema õe jaoks midagi taolist vaadata... noh, kunagi tulevikus. väga kauges tulevikus :) Nunnud on nad küll, heatahtlikud ka.. ja väga pehmed!

Praeguseks aga hakkab aitama, kuigi niii palju jäi veel puutumata ja rääkimata ja tegelikult oleks veel nii palju öelda, aga mul on juba sõrmed sõlmes ja uni on suht suur. Ma loodan, et sain natukenegi pihta huvi pakkuvatele teemadele oma jutuga! Cheers! 

Motivatsioon

Tundub nagu järjejutt :)

  Tegelikult on see samuti üks nendest asjadest, mis mind kunagi palju vaevanud on. Mingi aeg olen ka ise tundnud motivatsioonipuudust ja sellest isegi siin kirjutanud. Teate mis? Bertha, kui ma ei eksi, ütles mingis kommentaaris, et "tegeleda kas või 10 minutit on parem kui üldse mitte"  ja to be fair, see on mind nii mitmestki "appi ma ei viitsi" punktist läbi kandnud. Alati, kui lähen, et midagigi korraks teha, ma satun hoogu ja unustan ennast tegelema anyways. Nii juhtubki, et tihti jõuan koju läbiligunenuna ja mees jälle ahastab, et no milleks nii. 

  Meil on siin räme torm, juba 5ndat päeva (ja tõenäoliselt jõuan postituse postitamiseni väga palju hiljem kui täna, so... out of date information). Hobused (well, teiste hobused) õues ei käi ja lund ja igast muud jura vahepeal sajab ja elu on nagu seisma jäänud. Pean tunnistama, et Eestis sellist tuult muidugi sageli ei koge, aga no ma ei oska elu sellise asja pärast päris seisma jätta. Ükspäev just tuterdasin Aramisega ringi ja ta keeras külge tuule vastu päris mõnusalt. Täitsa huvitav oli, vastu tuult sõites tahtsin täiega ümber kaela võtta ja nö vähem tuuletakistust, lõbus! 

     "Fair Weather Rider" on siin mingi termin, mida kasutatakse suht laialt. fair weather dogwalkerid on ka. Termin ise suht self-explanatory, aga selgituseks igaks juhuks mainin, et kasutatakse siis nende kohta, kes ratsutavad siis, kui vihma ei saja või siis kui pole tormine ... või no põhimõtteliselt when conditions are right. Ma pean tunnistama, et kui olin oma motivatsioonimuredega hädas ning sellest ka siia kirjutasin, siis olin kindlasti üks neist. Fuhh, lund tuiskab, fuhh, vihma sajab.. Nii lihtne on lihtsalt mitte minna, sest conditions are not perfect. Aga kui see motivatsiooni ja distsipliini vaheline seos kuidagi paika loksus ja ma lihtsalt tuimalt ennast kontrollisin ja ei tekitanud endale võimalusi, kus tuuleke oleks olnud midagi, mis annaks mulle vabanduse mitte minna tegelema oma hobustega. 

Ma olen päris pikalt pannud kirja ka lihtsalt kuupäevaliselt, et millal ma
midagi teinud olen. Pigem lohakalt kui detailselt, aga lihtsalt, et mul oleks
võimalikult hea ülevaade sellest, kuidas üks või teine nädal
 läks ning mis tehtud sai. Eks ma detailsemat plaani sellest, mis päeviti
täpselt midagi toimib, teen ka, aga need on üldjuhul pikaajalisemalt ette mõeldud ning neid
sellisesse lühikokkuvõttesse tavapäraselt kirja ei pane. 

   Pean tõdema, et see saab harjumuseks ikkagi väga kiiresti. Ma arvan, et 3-4 nädalat oli sellist aega, kus ma pidin ennast veidi rohkem sundima, et tekiks mingi konkreetne rutiin oma hobustega ikkagi igapäevaselt tegeleda. Aga it's a continuous thing ja käib lainetega.

  Kuna ma olen nüüd mingi 2 kuud praktiliselt mitte ratsutanud, sest Aragon-ponil pole sobivat sadulat, olen pidanud taga maast toimetama. See on omakorda toonud kaasa piisavalt palju lühiajalist motivatsioonilangust (no tahaks ju trenni teha hullult, sest nii lahedad treenerid - proovin trennidest ka mingi postituse kunagi teha), aga proovin sellest vaikselt läbi tiksuda ja mitte väga ennast morjendada lasta. Aga siinkohal ma pean ütlema et krt, Ingrid Randlaht üksinda teeb Eestis suht tubli tööd ikka, sest 2 kuu jooksul pole mul õnnestunud sadulat leida, kuigi passijaid on palju, sadulaid on väga palju ning teenuste tase in general on ikkagi olnud väga kõrge. (Mu hobuseid värknud sepp võiks minuga eesti kolida, mu hobuste füsioterapeut võiks samuti eestis olla kui ma seal olen.. palun) 

Ma olen proovinud ponile järgnevaid sadulaid:
* K&M 17" dressage
* Black Country 16.5"
* GFS working hunter 16,5"
* Ryder 16,5" Working hunter saddle

* Thorowgood pony club 16,5"(so far kõige parem, aga õlale ei jää ruumi üldse)
* Bates cair GP 16.5"

* Albion SL dressage 16.5"

Lisaks neile oli mul tellitud Silhouette sadul, mis on custom made. 16,5" dressage saddle. Tore! Käisid mõõtsid poni ära, tegid template'i ja siis 3 nädala pärast jõudis sadul. Sadula saabumise ajal mind kodus ei olnud, küll aga oli mu tubli mees nõus poni hoidma kuni nad seda talle selga proovisid. Ma ei oska öelda, kuidas on see võimalik, et nad arvasid, et see istub hästi, aga sain rõõmsa kõne, et sadul ootab ning õhtul paningi selle sadula siis ise ponile selga, et ta kordele sellega saata ning vaadata, kuidas asjad on. Sadulat selga pannes olin ma ikka väga pettunud. Vöö rihmad jooksid 5-8 cm liiga taga (vähemalt) ning sadul oli kohutavalt tasakaalust väljas. Kordetasin mingi 2 minutit ning selle ajaga see sõitis tal praktiliselt üle turja. Kõne valmistajatele ning järgmisel päeval olid nad kohal. Surprise-surprise.. " aaaaa, sadul vastab joonistatud template'ile, aga template ei vasta kahjuks hobusele... Oh, are you freakin serious!? Novot, nii palju siis sellest.

So pikk jutt kokku võetuna - raske on olla motiveeritud, kui plaanid ja eesmärgid täitmiseni ei jõua, sest lihtsalt pole võimalusi. aga muud polegi, kui tuleb leida mingi muu eesmärk ja töötada siis selle nimel, mille nimel saab töötada. Seega me toimetame maast ja loodame, et me kunagi ikkagi saame veel neid ägedaid trenne nautida. Ümberhäälestamine on raske, aga I must say, et meil on maast ka täitsa lõbus.


Mingid pildid ka siia for funsies

Meie väike Domino, kes nüüd laupäeval läheb oma päriskodusse. 

Distsipliin

Ma jõuan ringiga uuesti tagasi selle teema juurde, et meie noored on ludrid, ma ei saa sinna mitte midagi parata. Pean tunnistama, et see jääb mulle ikka täiega hambusse ja tahaks kohe igal pool korda majja lööma hakata, aga vanemad on absoluutselt nõus toetama oma noorte ludridust, seega siin polegi justkui midagi teha.

Uuesti kerkis see päevkorda, sest näen siinse ja Eestis toimuva vahel väga suurt erinevust ning ka sõitjate tase on tunduvalt erinev, loomulikult. Noored, kes tahavad ratsutamises midagi saavutada, sõidavad 2-3-4 hobust päevas, nii mõnigi töötab nädalavahetusel tallis, et seda võimaldada (kusjuures, jutt käib praegu 12-13 aastastest). Näiteks tuttav pisike, kes sõidab ühe hobuse enne kooli, siis 8-16 kool ja siis pärast 2 hobust, laupäeviti töötab, pühapäeviti võistleb. Ja see ei ole absoluutselt mingi ainuke või erakordne näide.

Mingit pikemat analüüsi siin tegema ei hakkagi, aga põhiline järeldus, milleni olen jõudnud, on see, et kultuur on teine. Ratsutamiskultuur kui selline on Eestis suht puudulik ning vanemad üldjuhul ei pea vajalikuks oma lapse spordihuvi toetamist või ei pea ratsutamist piisavaks spordiks või huvialaks vms. Sellesse ei panustata ning see ei tundu olevat ka kuidagi tõusev trend kahjuks. Mina isiklikult oleksin nõus mingi lapse ja poniga mässma ja käima kusiganes ning panustama nii palju oma teadmisi ja aega, kui ma suudan, aga kui see on mingisugune ühepoolne võimlemine, siis milleks... Täiega võitlen, et ma ei hakkaks siin leelotama sellest, kuidas mina käisin mitmes kohas korraga kui olin 11-12 ja sõitsin nii palju kui võimalik oli ja tegin hea meelega tööd ka. Paljud kindlasti saavad sellega relate'ida. Siinkohal siis pean täisealisi :)


Kuna ägedaid lapsi on tõesti raske leida.. no siis neid, kellel oleks lisaks tahtele ka võimalused ja toetavad vanemad, siis tundub ausalt öeldes, et igasugune ponindus on lausa asja pärast nii vähe arenenud ja alles lapsekingades (haha... -.-) . Küll leiduks võistluseid ja kohti, kus harjutada, isegi mina isiklikult oleksin nõus mingeid väikseid võistluseid nagadele korraldama, et nad saaksid tulla ja katsetada, kuidas toimib, aga then again - milleks, kui neid, kes reaalselt viitsivad ja tahavad tegeleda ja on pühendunud enough, on nagu mingi... mõni üksik võib-olla Eesti peale. Väga pessimistlik, ent siin viibides see on üks põhilisi erinevusi, mida ma märkan igapäevases hobu-elus ning see teeb mind täiega kurvaks ning muudab kojutulemise palju raskemaks. Inimesed ei ole siin üldiselt "pühapäeva hobuseinimesed" ja lapsed ei ole üldiselt "ludrid-emmemaksab-töödeitee"... mis on ilmselgelt mulle suhteliselt tähtis teema, sest kõik viimased postitused tunduvad just tiirlevat selle pühendumuse ümber.. I should stop and go study instead!

Kindlasti on inimesi, keda see absoluutselt ei puuduta, neil ei maksa end sellest postitusest üldse segada lasta :)

Tööl.

Mõned teist teavad, et olen nüüd mõned ajad töötanud sellises kohas nagu White Hill stud. Mul on nii toredad töökaaslased ja väga vahvad hobused seal ja kõik on nagu tore. Aga sellest ma nagu pikalt ei viitsikski rääkida, ma räägiks pigem ühest hobusest seal, kellega ma nüüd sõitnud olen.

Tegemist on 15 aastase ruunaga. Endine takistussõitja, nüüd viimased 7 aastat (no tõesti, kui noorelt nad siis taga mingit suurt sporti tegid) on olnud harrastaja hobune. Viimased neli aastat pidevalt olnud hädas erinevate jalamuredega. Nüüd tegeleme pärast 2 kuust boksipausi taas rehabilitatsiooniga juba mõned kuud ja no... Nii tihti mõtlen, et ... aga millal aitab? Millal oleks mõistlik hobusele anda ta mingi vabadus koplis natukene ringi jalutada (ta ei käi karjamaal ega ka liivakoplis, sest liivakoppel on ümmargune ja volti ta ei tohi teha.) ja sõpradega hängida ning võtta see risk, et kui nüüd midagi tõesti juhtub ja hobune jääb täiesti jalutuks, siis... tuleb sellega tegeleda ning vajadusel hobune magama panna.

Praegusel hetkel näeb B. argipäev välja nii, et kaalutud kogused silo (väiksed kogused, kokku 10 kg) on ta päeva highlight, muul ajal ta seisab boksis või jalutab oma omanikuga (väga vastumeelselt) ringi ning iga päev käib tund aega sadulas. Jep, I'm not joking, tund aega. Ma sõidan heal juhul maastikul tund aega, platsil üldjuhul nii pikalt nühkida ei suuda, üritan 20-30 minutiga kõik asjad tehtud saada ning võimalusel jalutan ette ja pärast maha platsilt väljaspool (siin muidugi seda võimalust pole kuskilt võtta).

Treeningud sadulas on üldjuhul 50 minutit sammu, 7 minutit traavi (3,5 ühele poole, 3,5 teisele) ja 3 minutit galoppi. Treeningutest on välja võetud voldid, et välistada võimalikud vigastused, seega te võite ette kujutada, kui igav on hobusel. Muidugi on võimalik tegeleda väga paljude erinevate harjutustega ka sirgel, ent kui nii mitu kuud sõita ning seda teha iga päev, siis it gets boring!

Kui temaga esimesi kordi sõitsin, olin ausalt öeldes ikkagi väga masendunud ja kaalusin pikalt, kas teha seda ise ning proovida talle võimalikult kerge päev lubada või öelda, et ma ei suuda seda teha, sest see tundub lihtsalt ausalt öeldes julm. Pikalt dilemma ees seisnuna tõdesin ma, et on parem, kui mina sõidan ja luban tal võimalikult palju asju enda tempos teha. Mõne trenni järel ma pean ütlema, et mulle hakkas tunduma, et trenni lõpupoolses osas hobune oli natukene rohkem stabiilne ning käiguvahe ei tundunud nii märkimisväärne. mingitel X ajahetkedel oli ta täiesti lõdvestunud ja vahva isegi. Siin kohal muidugi minu ratsutamine ei mängi mitte mingit rolli, ma lihtsalt räägin sellest, et võib-olla minu esmane shokk sellest, et hobune, kes on lihastetu, nõrk ja minu silmis väga märgatava käiguvahega, oli natukene too much of an overreaction. Ja ma ei saagi aru, kas see on minu mingi spetsiifika, sest olen mingi ülemuretseja longete kohalt vms. Igatahes, praegu töötab ta märgatavalt paremini, kuid kindlasti ei näe veel välja nagu normaalne hobune. Samuti ei liigu ta päris nagu normaalne hobune. Kõik teate seda nelja taktilist sammurütmi. Tal on kolm beat'i. oh well. Aga on näha tugev erinevus ning isn't that what this was about? To make him stronger and give him some of his power back..

Igatahes, mul on tunne, et sellest on igatahes talle kasu olnud ning ta, kuigi mitte ülirõõmsalt, on veidi paremas vormis. Kas ma teeksin seda enda hobusele? Ei, ilmselt mitte.. Kas see oleks hea või halb? ma pole enam päris kindel...  Eks eesmärgid on erinevad. Mina isiklikult üritan siiski peamiseks eesmärgiks seada hobuse rahulolu,  mida muidugi üritavad meist kõik, aga erineval moel. No igatahes, basic õueskäimine jms tuleb minu jaoks alati enne kui treening, ma arvan. Kuigi treeningu käigus loodetavasti liikumine on nö kontrollitum kui koplis, ent üldjuhul, kui on isend, kes käib regulaarselt väljas ja on harjunud seda tegema, siis ta niisama koplis päris meelevaldsena igapäevaselt ringi ei paaruta. Siinkohal muidugi rõhutan, et alati on erandeid ning tean isegi mõnda.

Teemakohaselt veel ehk seda, et nägin mõned ajad tagasi videot lonkavast hobusest kordel (no tõesti, ei midagi uut), mis aga tundus uus, oli see, et omanik justkui otsustas et hobune ei lonka? Mida teeksite sellises olukorras? No tegelikult, ega midagi teha polegi, lihtsalt... Minu jaoks on nüüdseks võib-olla mõistetav, kui inimene treenib oma mittetervet looma, et teda tugevdada füüsiliselt ning teeb seda kooskõlastatult veterinaaridega jms, aga see, et inimene treenib oma probleemiga hobust ning seda tähele ei pane/ignoreerib, on nagu ikka pigem veider.

Tegelikult oleks nii palju kirjutada igasuguste asjade kohta, täiega meeldiks rääkida siinsest füsio-kogemusest, siinsest sadulapassimiskogemusest, tööst,  jälle (tundub, et veits südamelähedane teema) eesti laste suhtumisprobleemidest vs sellest, kuidas siin lapsed ja hobused toimivad. I think I made a discovery enda jaoks selles valdkonnas. ja no ausalt öeldes, teemad otsa ei saaks just... Aga magistri, töö, koera ja oma hobuste kõrvalt on väga raske leida mingit kirjutamismotti! Oh, tegelikult tahaks ühest ägedast kooliprojektist ka rääkida, mis ma tegin, aga no...ausalt.. uni on. ja tööpäev homme. so loodame, et järgmine kord ei ole mingi poole aasta pärast jälle ja I will truly try to make it happen sooner, aga no promises.

Blogi uue bänneri tegi Mia, tänksbebe!! [miajahobused.blogspot.com]

Enda omadest lühidalt - Aragon on treeningust väljas juba ca kuu aega sadula puudumise tõttu, teeme asju ainult maast ja no seda ka suht nii kuidas juhtub. Aramisega teeme natukene asju, aga pigem vähe. väga kurb!


Ah, ja mingid pildid ka :)

2016

Mia [http://miajahobused.blogspot.com] tag'is mind blogis vastuseid andma (ja annan siinkohal edasi järje Annikale [http://horsis.blogspot.com]) ning proovin sellega nüüd ühele poole saada.

Enne seda aga pean vabandama, sest minu sisuline postitus on oodanud kirjutamist juba kuu aega julgelt ja mul on see poolikuna lahti vedelenud arvutis ...kaua. Mul on olnud väga-väga kiire ja teguderohke aeg.

2016 on olnud minu jaoks üks kummalisemaid aastaid vast läbi aegade. Full of love, though! So much love.

Nüüd siis küsimuste juurde

1. Mille üle enim uhkust tunned?
Väikse Aragoni. Jep, nii lihtne vastus. Ma ei hakka siia mingit armuvalus teenageri juttu kokku kirjutama sellest, kuidas ta on minu jaoks kõike muutnud või kui palju ta mulle ikka korda läheb, aga he was the breath of fresh air I so needed. Ja ta on üllatanud mind every step of the way, so on, mille üle uhkust tunda! Tegelikult veidi olen uhke ka oma magistrikraadi õpingute üle ja oma ägeda töökoha üle (White Hill Stud).

2. Midagi uut. mida õppisid?
Does this have to be horsey? mmm .. ennast rohkem usaldama mingites olukordades? Seda, et ma suudan hakkama saada siis ka, kui tegelikult on olukord ikkagi päris hapu. Väga palju rohkem about myself kui about horses... About horses - the amount of trust you put in them is the exact amount of trust they will give you...

3 .Millesse oled veidi takerdunud, mis vajab hetkel enim tööd?  

Keerulised küsimused :) so many things. Ma olen takerdunud enda "ma ei oska juu" - sse. Samuti olen ma takerdunud mingisse ideaalpilti maailmast, mida on suhteliselt keeruline kõigutada. Ennast kiites aga - olen astunud 2016 suure julge sammu ja võtnud trenne siin Inglismaal paar korda ning ma pean ütlema, et olen väga väga rõõmus selle üle ning antud hetkel on mul mingi lootusekiireke siin, et ... äkki ma kunagi ikkagi ei olegi enam nii saamatu :) 

4. Millele kulus kõige rohkem aega?
Planeerimistele. Plaan osta halvas seisus ponid. Plaan kolida inglismaale ühe hobusega. Plaan kolida inglismaale kahe hobusega. Plaan minna siin tööle. Plaan vahetada siin talli. bla bla bla bla, mul on ausalt öeldes tunne, et ma viimasel ajal muud ei olegi teinud kui ainult plaaninud ja organiseerinud. :)

5. Mis on hetkel see, mille poole peamiselt püüdled?
Alati täiuslikkuse, haha.. Tegelikult praegu püüdlen selle poole, et pakkuda oma hobustele võimalikult vaheldusrohket ja nauditavat treeningut, sidudes seda füüsiliselt võimalikult arendava ja korrektse treeninguga. Praegu sellega väga hästi küll ei lähe, aga loodan, et see muutub!

6. 2016.aasta  kõige olulisem hobustega seotud sündmus? 

Kõige emotsionaalsem - otsus võtta Aragon kaasa
Kõige mahukam, keerukam, suurem ettevõtmine - transport EST-> UK
Kõige rõõmsam - Aramisega hommikul vara mereääres käik näiteks. Krossitrennid Aramisega, põldudel kappamised. Kogu see 'vabadus' selle taga.

7. Üks mõte, mille võtad 2016.aastast kaasa
Et me oleme tugevamad, kui me arvame. Palju tugevamad. 

8. Mõned eesmärgid 2017. aastaks

 - Aragon võistlusväljakul 

 - Aramisega käia kuskil krossi hüppamas (no mini, nagu ikka), kui ta tervis lubab. 

 - Aragoniga käia palju kodust mujal ka võistlusväljakute väliselt. Koguda talle enesekindlust uutes situatsioonides. He deserves to be way more relaxed :)
 - tuua oma ellu üks tore hobune, kes ei ole eestlane. (shocking.)
 - leida endale treener, kellega pidevalt ja püsivalt koostööd teha. 

 - pühendada rohkem aega raamatutele (I miss you, horsey-books)

9. Lemmik pilt?
This is too hard! Valin suvalise, mis esimesena näppu jääb... 

“Vulnerability creates unimaginable space to build each other up, as much as it creates ample room to tear each other down.”

Hobustest:

Aramis on nüüd rõõmsam, tervem ja lõpetanud oma rohukuuri selleks korraks. Oleme niisama tiksunud rohkem kui midagi asjalikku teinud. Maast palju proovinud asju teha ja natukene mööda teid jalutamas käia, aga no üldiselt päris keeruline on siin see maastikutamise värk ikkagi. Eks ma nüüd üritan jälle natuke rohkem aega sadulas ka veeta :) Üldiselt on ta väga armas, viimastel päevadel väga eager ja no kuigi ujumisega praegu on keeruline olnud, siis tahaks üldiselt ta regulaarselt ujuma ka saada ikkagi. Talle väga-väga meeldib, läheb kohe suure hurraaga vette ja on äge. Kõige tüütum asja juures on pärast kuivamine. Ta on meeletult karvane, valmis Eesti talveks...Olen kaalunud pügamist, no et trace clip või midagi sellist, või blanket nt... et tal endal oleks veits kergem ja mõnusam olla, aga no ei ole veel siiani päris kindlalt suutnud otsustada, sest nii palju ta trenni küll ei tee, et ta pidevalt higistaks.

Aragon on haige nüüd siis vahelduseks. Ca 10 tagasi oli mingi paar päeva kerge käiguvahe ja siis sai jäetud ta puhkama nädalakeseks. Nädala möödudes panin poni kordele ja tundus bueno. Järgmisel päeval plaanisin sadulas proovida, aga olin ise nii palju haige, et mõtlesin ühe vaba päeva talle veel anda. Järgmisel päeval talli minnes (eile) oli hr peaaegu kolmel jalal ning vasak esimene tunduvalt turses, kuum, valulik. Jahutasin vee all, viisin boksi ja masendunult tulin koju ja kirjutasin Tle ja I'le , kellele pildi ka saatsin (tänks, you both very awesome) ja T arvas, et oleks hea anda antibiots kohe sisse, sest äkki on flegmoon. kimasin talli tagasi ning kahe tunniga, mis ma vahepeal kodus lugesin ja mõtlesin ja sõin ja toimetasin, oli härra jalg praktiliselt poole rohkem paistes ja no tõesti, it was huge! antibiots, mida mul õnneks oli, ponile sisse ja veel külma jalale. Hommikul 8.30, kui kliinik avati, helistasin veti välja ja diagnoos sai kinnitust. Nädal aega valuvaigisteid, antibiotsi ja ei mingit kopeldamist (ka aramis lõpetab praegu koplis käimise ja käib 3-4x päevas jalutamas platsil lahtiselt). No igatahes, hea, et sai juba eile õhtul antibiotsi peale ja eks me tasapisi proovime nüüd siis taastuda. Oh teda küll, ausalt.. I am so so so proud of him all the time, ta on niiii vapper ja kuigi kõndida on nüüd juba täitsa okei, siis ikkagi, ta on mingi maailma kõige nunnum kannatlik kannataja. Muidu, vahepeal käisime maneežis trenni tegemas ühe korra, mis oli täitsa tore, kuigi ta oli päris ...lärmakas :) Üldse, ta on ikka väga lahe noor poni, kes, kuigi päris jänes, on äärmiselt tähelepanelik ja armas ning tõestab uuesti ja uuesti ja uuesti seda, kuidas ta on väärt kogu seda vaeva, mis temaga esialgu näha tuli ning ...nagu näha, siis ka praegu näha tuleb. He's worth it all ikka :)

Meil üldiselt on elu okei. Ma olen olnud nüüd üle nädala aja mingi rõvedalt haige ja see on veits väsitav, sest hobused ju tahavad ikkagi hoolt ja koolis tuleb käia jms. Köhin aga hoolega oma kopse välja like there was no tomorrow. Nüüd on nii palju paremaks läinud, et ma saan öösel magada rohkem kui mingi 2-3 tundi. Jee. Ekke on muidugi imeline, ta hoolitseb minu eest nii palju kui võimalik (kui ma lasen) ja on vahepeal isegi paar korda käskinud mul kodus istuda ja ise hobused tegelenud. Kui ma nõus pole olnud, on ta kaasa tulnud (kusjuures, pea igal korral sel nädalal.. no mitte päris, aga tõesti, väga palju!), et aidata mul kõik ära teha. Hakkame vaikselt otsima ka uusi talle lähiümbruskonnas, et oleks võimalik hobuseid kopeldada normaalselt talveperioodil. Väga stressirohke ja uuesti kolida küll eriti ei viitsi, aga no mis teha. loodetavasti leidub lahendus :)

Koduigatsust väga palju olnud ei ole, küll aga koerte. Aeg läheb suht ruttu though, varsti juba oleme tagasi kogu pandega :)

Mingid pildid ka

Oleme jõudnud argipäeva.

Tervist, long time no see.

Ausalt öeldes on mul pidevalt suhteliselt kiire ning kui kiire pole, on väsimus, tülpimus või puudub viitsimine siia midagi kirjutada.

Oleme nüüd olnud 6 nädalat kohal, hobused on harjunud ja antud hetkel on kõik terved ja rõõmsad. Ma ei viitsi vahepealseid sündmuseid siia üles loetlema hakata, pigem räägin sellest, kuidas näeb välja meie tavapärane argipäev ning mis on erinev siinses üüritallis vs eesti tallides.

Enne seda aga paar sõna Aramisest ja Aragonist ka - they are both superstars, Aragon kohaneb imehästi kõigega, Aramis saab ka hakkama. Veedan nendega palju aega ja Aragoniga oleme käinud ka kolmes treeneri trennis, ootan huviga neljandat ja olen väga rahul.

Tallist nüüd. Mis minu jaoks on meeldivalt üllatav on see, kui palju üldiselt siinsed hobuseomanikud rohkem oma hobuse nimel võimlevad. Enamik hobuseid meie tallis on DIY-üürilised, mis tähendab seda, et teed ise boksid, söödad ise hobused, viid ise õue ja tood tuppa jne. Meie tallis DIY-üürilised saavad hobustele söögi hommikuks boksi ette valmis pannes loota sellele, et talliomanik on nii vahva ja annab hommikusöögi kõigile hobustele korraga ette. Igas tallis pole isegi seda võimalust. Olen käinud päris mitmes tallis ning kuigi enamjaolt pakutakse full/half/DIY livery variante, siis DIY on kõige levinum päris mitmes tallis, kus käinud olen. Mis tähendab seda, et hobuseomanik peab olema totaalselt ja täielikult invested in having a horse. Alati on muidugi võimalik talliomanikule helistada ja paluda üks või teine teenus sellel või tollel päeval juurde lisada ning sellega kaasneb mingi hind, a'la õue viimine 1 nael, tekivahetus 50p jne.. Ma ei ole siiani õnneks pidanud abi kasutama, aga on tore, et on selline võimalus. Lisaks, DIY boksikoha omanik hangib ise enda hobusele allapanu, sööda jne. Meie tallis saab silo osta kohapealt, ent minu hobused silo (kahjuks) süüa ei saa. Esialgu proovisin neid kuivsilo peal hoida, ent Aramis haigestus ja sööb siiani rohtusid. Tagasi heina peale. Lisasöödad (suured valikud igas poes) ja saepuru pakid ja kõik taoline on kättesaadav esmaspäevast pühapäevani. Siinkohal mainiks ära, et ma elan pigem maal, mitte kuskil kapitali lähedal. Hinna-kvaliteedi suhe on vist suhteliselt normaalne, mis aga imestama paneb, on heina hind. Maksan väikse heinapaki eest 5 naela. jep! viiekordne hind vs eestiga. Muidu väga suurt hinnavahet asjadel täheldanud ei ole.

Maastikutega on meil kitsas - kõik kohad on täis põldusid küll, ent kõik on kiviaedade ja okastraatide jms taga. Ei ole erilist võimalust kuhugile minna: Nüüd neljapäeval lähen tallikaaslasega esimesele maastikule (mis on btw mööda autoteed, sest siin tõesti muul moel kuskile minna eriti võimalik ei ole) ja eks siis oskan midagi arvata ehk sellest.


Praegu olen suhteliselt rahul eluga, kool on suht tough ja tallis käimine võtab tüki aega ja tööd võiks veits rohkem olla, aga no lets power through!

Mõned pildid mu nunnudest ka.

Teekonnast

Oleme kohal, oleme elus ja oleme vist enam-vähem terved ka. Mitte päris, aga enam-vähem.

Kõigile teile, kes te kunagi mõtlete nii pikka teekonda ette võtta koos hobustega....unustage naiivne unelm, et see on lihtsalt pikk ja tüütu, aga otherwise suht happy kulgemine. Meil ei möödunud päevagi actionita. Ja teate mis? Hobused korraldasid täpselt null jama. Kõik jama, mis oli, oli korraldatud mitte because of them vaid inspite of them being true heros.

Enne kui ma hakkan midagi rohkem jutustama (ja tea kui palju ma seda teha viitsingi), pean ma veel korra kiitma oma hobuseid. Mu vapper Aramis, who was a rock! You did it! Ta lihtsalt ..sai hakkama kõigega! Imeline hobune. Ja mu vapper Aragon, kelle puhul ma võiksin öelda, et üllatus oli veelgi suurem. Pärast pikka päeva järgmisel hommikul kell neli marssis ta autosse sisse ilma igasuguse mõttepausita. See ei olnud esimene ega viimane kord, kus ta üllatas mind suurepärase käitumisega. ausalt! He is my hero. they both are! Süda tilkus verd kui neid autosse panin, aga for now, me oleme kohal. ja Lets just hope, it will be worth it. Minu imehobused!


Teekonnast siis, nagu lubatud.
Esimene päev - start 5.00, äratus 4.00. Ponidel tuju okei, transpordikaitsud peale, sabakaitsud peale, ponid autosse, minek. Me läksime kodust ära ca pool h hiljem, kohmitsesime ja ma veel ütlesin koertele tsauki ja nii see algas. Esimesena olin roolis mina, imeilus uduhommik oli. Sõitsin ilusast suuuurest uhkest põdrast mööda (rahulikult) ja nagu selline...tore tuju oli ja kuidagi et ohh, seiklus ja vahva. See kestis umbes Poolani. Poola on lõputu, ma ei tea, nagu... can somebody just make it illegal vms? Selleks ajaks hakkasime vaikselt mõlemad ka väsima. Peatusi tegime iga 2-3 h tagant, ponid said juua ja kommi ja paisid ja natuke aega puhata.Poola lõputus jõudis meile kohale siis, kui avastasime, et on saabumas öö ja me pole veel kuskil. Ööbimiskoht, mis pidi olema ühes kohas, muudeti ära paar tundi enne meie saabumist, seega ei olnud meil ka selleks ööks hotelli. Kohalikud küll pakkusid midagi, aga me jõudsime nii hilja ja kuna järgmisel päeval pidime vara startima, otsustasin ööbida hobuste juures. jep, tallis. Ekke magas autos. Seal olid need nõmedad võistluste boksid, kus nad ei näinud ka üksteist ja Aragon autost maha tulles köhis päris palju (trimerazin kaasa võtta just in case oli väga geniaalne idee, aitäh!) ja no in general nad olid kahekesi mingis hiiglaslikus hoones. Aragon värises väga kaua pärast mahatulekut veel. Aa, autos oli ta suutnud ära võtta kaks transpordi kaitset. Ma proovisin talle reaalselt seitset (ja ei, ma ei liialda) paari transpordi kaitsmeid (ponid, fullid, cobid - KÕIKi erinevaid) ning reaalselt ükski paar ei olnud talle sobiv. küll aga tundusid need, mis talle panin, enam-vähem okeid ja piisavad, et ära ei tuleks. Well, I was wrong.
Boksis olid ponid rahulikud ja sõid-jõid hea meelega. Tegin neile veel mashi ja mingi hetk vaatasin seal põrandal pikutades sõpru ja no nii see uni tuli... tunniks.

Kell neli uus äratus. Hobused puhtaks, tekid maha, jalutama 20neks minutiks (jep, mööda pikka talli edasi-tagasi, sest õues oli kottpime). Hobused autosse, minek. LÕPUTU Poola ei lõppegi. Uus kuumalaine, 36 kraadi vahepeal. Talvekarvas Aramis. Õudus!! Meie auto konditsioneer (olgu siinkohal mainitud, et auto on äärmiselt korralik ja ei ole kordagi varem sellist probleemi olnud) ei suutnud autot jahutada. Millest me räägime siis veel hobuseautos. Kõik olid higised. üleni. inimesed, hobused.. Ma ei mäleta sellest päevast väga midagi, va seda, et olin kurb, et autos uni ei tulnud. Väsimust ma muidugi neil kolmel päeval ei tundnud. Päev oli sama pikk vähemalt. jõudsime kell 21 kohale Hollandisse. Võtsin ponid maha, keegi pidi tulema kohe ja värava lahti tegema. Jalutasin ja olin rõõmus, et okei, hobused maas ja tundub okei koht, saavad kohe puhkama ja meil ka hotell olemas, saan pesta. Ei. see oli vale tall. See oli siis see koht, kus ma oleks peaaegu nutma hakanud, autojuhi igasugustesse kohtadesse saatnud ja lihtsalt öelnud, et me ei lähe. Aga midagi see muutnud poleks vast.. Natukene torisesin, palusin oma superponide käest vabandust ja seal samas, mingi misiganes talli parklas kuskil tee ääres panin oma vaprad hobused uuesti peale, et sõita Belgiasse. PÄRISELT KA!?!? kuidas selline orgunn. ohjah, ma ei hakka uuesti vihaseks saama. Hobused olid super. Kui jõudsime lõpuks õigesse kohta, oli kõik suurepärane. Niii suured boksid, kõik valmis, mõnus avar tall, kus palju teisigi hobuseid, Ca 7x4m boksid, imehea hein ja nagu järsku oli kõik okei. hobused igatahe olid väga rahulolevad ja meie hotell oli endiselt piisavalt lähedal, et sinna minna. Tegin ponidele söögid, alustasin Aragoni Trimerazini kuuriga (kuigi teisel päeval köhis ta juba tunduvalt vähem, tundub, et toru oli liiga kõrgel talle ja pea liiga üleval. sidusin ta nii pikalt, et ta sai astuda sammu tagasi ja pea sellest rinnapuust sisse poole panna. ta on ikka pisike) ja toimetasin asjad ära. Läksime hotelli, mis oli täiesti korralik ja tore. sain pesta ja veits magada.

Enam ei mäleta, kas kohtusime kell neli või viis tallis. Aga hommikul Ekke läks autosse juba ja ma võtsin viimaseid asju ja ei pannud tähele ta arvutit. :) ooooops. uks seljataga kinni ja autosse minek. E küsimuse peale, et kus arvuti on, vajus süda saapasäärde. Tore oli kell misiganes ulmevara hotellionu üles ajada. Me olime kuskil väikses kohas ja hotellionu elas seal samas majas. No ta lõpuks ärkas ja kui nägin et ta tuleb, jooksin autosse, sest ma ei oleks tahtnud ta nägu näha :) Ekke ütles, et ta oli täitsa viisakas ja rõõmus olnud. Sorry, E, et ma nii pudru olen. E sai ilusti kõigega hakkama ja no teekond algas. Olin rõõmus, et viimane päev. Praamisabas ootasime vaid ca 2 tundi ja enne sadamat tegime sellise triki, et ma läksin hobuseauto peale ja Ekke läks üksi sõiduautoga (erinevad sadamad ja erinevad laevad, sest hobune on ju cargo..). Nii. piletid ostetud, tagant uks lahti ja istun hobuste juures.Vaatan, et ooooo, kui lahe, õpetatakse otsingukoeri välja või midagi, et näe, siin otsivad ja nii vahva ja tore ja siis mingi kohe meie kõrval oleva suure veoki auto all koer jääb istuma. Ma mingi et OOO nii vahva, midagi leidis, nii tore, tea, mis sinna peidetud on. Sinna oli peitnud ennast üks pagulaspoiss ja EI, see ei olnud koolitus. Minu suureks üllatuseks. Ikka väga hea reality check sellest, kuidas kui asi ei toimu enda koduhoovis, siis automaatselt mõtled ...naiivselt. Pagulaspoiss võeti veoki alt välja ja mina panin igaks juhuks autoukse kinni, kuigi endiselt kestis rõve kuumalaine. (olin lugenud kuidas pimedas mingi pagulasgäng oli rünnanud mingit hobuseautot et sisse saada.) Hiljem istus ta meie auto kõrval teeääres kaheksa politseitüübi vahel, siis julgeisn ukse jälle lahti teha. Kahju oli veits, aga rohkem nagu.. mõtlemapanev, et mille nimel siis eluga riskida või et.. mis see sinu elu siis väärt on. Veoauto põhja all sõita kilomeetreid? ma ei tea.. Igatahes selline suht deep värk.
Praami nüüd. Algul sain aru, et hobuste juurde jääda ei või. Siis aga kõik läksid ära ja ma olin seal all üksinda järsku. veits hirmus hakkas ja lõpuks leidsin mingi töötaja ja läksin ikkagi üles. Saime seal autojuhiga veits puhata ja tsättida ja hästi tore oli. Inglismaale sõitis praam ca 1,5 h. Appi, tagurpidi liiklus! Inglismaa teed olid suht meeldivad ja nagu kõik sujus kuidagi muretult. Tuju oli hea, sest kohe-kohe-kohe saavad hobused maha autost ja ei pea sinna enam vähemalt kuu aega sisse ronima! Vabandust nüüd väljenduse eest, aga no hui. St uuesti autosse ei pidanudki, aga viimased ca 40 km olid UK 10-aasta kõige hullema tormi keskel.http://ichef-1.bbci.co.uk/news/624/cpsprodpb/146E8/production/_91188638_3415abd2-6ba8-4ed2-8444-3398b358544e.jpg - mitte minu, aga pilt sellest tormist. Selline lai äike vähemalt 1x sekundis, vahepeal rohkem. Ainult sähvis! me olime mägede vahel, ülikitsastel teedel, kottpimedas,  KÕIKJAL oli vool kadunud. Ka väikelinnad kust läbi sõitsime, olid täiesti elektrita. Poed, söögikohad jne. 20 km enne kohalejõudmist küsis Ekke, et palju sõita on. 20 min hiljem küsis ta sama küsimuse ja muutunud oli 3 km.... Ja ma ei liialda. Väga hull! Minu sügavaim kummardus autojuhile, kes pidas vastu ja mu hobused sellise pasarahega elusalt kohale toimetas. Olen tänulik elu lõpuni! Torm oli selline, et mina kaardilt silmi tõsta ei julgenud.

Me jõudsimegi lõpuks kohale, tho! Hobused said kottpimedasse ja natukene uppuvasse talli. Söögid, joogid ette ja suhteliselt ruttu said nad jääda sinna lihtsalt iseseisvalt puhkama. Järgmisel hommikul kohtusime vara..

Praegu edasi kirjutada ei jaksagi, aga no what a freakin journey. Glad to be here.
Igatahes, minu list asjade osas, mida kaasa võtta on vaja pikenes tunduvalt, sest aramis higistas sabakaitsme märjaks täiesti nii, et kolmandal päeval seda peale panna ei saanud ja ta oli sabakaitsmeta ja kohale jõudes oli saba katki ja mädane, nüüdseks on see õnneks suht ..talutav.

Muidu oleme harjunud ja eks ma proovin peagi kirjutada sisseelamisest ja kõigest ka, kui kunagi jaksu selleks leian :) 

pildid absoluutselt suvalises järjekorras. pardon! Siin on nii kohutavalt tüütu neid korrastada ka hiljem, seega.. so it has to be! 

Aragon

Lõpuks võtan end kokku ja kirjutan pikemalt sellest putukast.
Aragon ex Aleks ex Aramis on nüüd siis see kõrb poni, kelle mina ostsin Aleksina kuid kes passi, kiibi ja suguvõsa järgi on Aragon. Sain just eile tagasi ka passid, nüüd on asi ametlik. Oh seda tsirkust küll.

Aragon tuleb koos Aramisega välismaad avastama. See otsus oli minu jaoks väga keeruline ning vähemalt kuu aega proovisin ma leida põhjuseid, miks teda mitte kaasa võtta. Üheks neist on muidugi siiani püsima jäänud rahaline pool... Kõik ülejäänud põhjused suutis ta ümber lükata. I tried to fail him in so many ways ja he just came through to me every single time. Ta on minu jaoks väga eriliseks saanud ja mõte sellest, et ma jätan ta siia, tegi mind äärmiselt kurvaks, seega iga kord, kui temaga tegelema läksin, oli nagu mingi nutumaik kurgus. Ta on alati valmis tulema, ta alati üritab ja alati annab endast parima. Nii me siis töterdame, olen nüüd sõitnud taga kokku ca 20 korda, mida pole just kuigi palju.. Selle ajaga oleme käinud põllul ratsutamas, võõras tallis ratsutamas, teinud oma hüppetrennikese ja no vaikselt tuleb juba midagi välja ka. Muidugi mitte alati, aga temaga töötamine on pure joy ja ma tõesti naudin igat sekundit temaga.
Suulise osas on härra päris valiv, nüüd just ükspäev proovisime sõita kolmeosalise oliiviga (kaheosalise oliivi asemel) ja praktiliselt kohe tulid esialgsed kombed tagasi - suuline ei meeldi, nätserdab neid hullult ja trennis isegi rapsis peaga ja üritas nö ratsme kontakti eest põgeneda. Ei hakanud teda väga millekski sundima, tegime oma väikse trennikese nii, et proovisin õrna kontakti kuskilt leida nii, et ta oleks nõus selle asjaga, aga üldiselt läks pigem edutult. Tagasi kaheosaliste juurde we go! Naljakas kui suur erinevus see tema puhul ikkagi on. Esialgu alustasin kolmeosalise trensliga üldse temaga... see ei sobinud, siis panin kaheosalise oliivi, see meeldis ja suu jäi kohe rahulikuks ja pehmeks, see üleliigne mälumine ja jauramine lõppes praktiliselt koheselt. Ehk siis sain selgeks pildi, et kolmeosaline on out, kaheosaline on in, võib olla oliiv või trensel.
Oleme natuke suulisteta ka ikka teinud asju, see meeldib talle ka.

Toomingal käigust lubasin kirjutada. Kuna tegemist noorega, kes üksinda kunagi treikus sõitnud pole ja on ühe korra elus üldse varem treileriga sõitnud, siis paar päeva enne minekut hakkasime harjutama treileris käimist. Hästi rahulikult ja mõnusalt läks kõik sellega, ta oli hästi vahva ja vapper ja julge. Tuli kohe esimesel päeval julgelt treilerisse, käisime seal õhtusööki söömas. järgmisel päeval panin puu tagant kinni, kolmandal tagant ka kinni ja sõitsime 20 meetrit :) No selline nämmutamise värk, aga no pigem natuke alguses nämmutada ja siis hiljem nautida ilusti treileris käivat poni. Toomingale mineku päeval kõndis poni otse treilerisse. Ka pärast treeningut kõndis ta otse treilerisse, ilma ühegi kahtluseta. Aramis vähemalt punnitab silma korra ja siis tuleb. Poni ei punnita midagi ja on äärmiselt usaldav :) Panin igaks juhuks kaamera treilerisse ja sain terve tee teda telefonist jälgida, see oli väga vahva :) tagasiteel ta juba natukene isegi sõi heinavõrgust.

Trenn ise oli absoluutselt vahva. Kui kohale jõudsime, siis tervitati teda suure kisaga, millele poni isegi ei vastanud. Härra hirnus ühe korra, seda siis.. enda peegelpildile :) üldiselt käitus ta üle ootuste hästi ja oli käsitletav ja viisakas. As he is mostly.

Tore on näha, mis väiksest täitanud ponirotist saanud on ja loodan, et meie teekond läheb siit vaid ülesmäge :) Kui kauaks me koos tiksume ja mis plaanid tulevikus on, eks näis.. Aga praegusel hetkel on tore koos jätkata ja olen äärmiselt õnnelik, et saan seda teha. Loodan, et pikk ja keeruline kolimisprotsess on talle ületatav ja kergem, sest saab selle ette võtta koos sõbraga.

Kolimisega on nüüd nii, et kuupäev on paigas ja kui mingeid ettenägematuid muudatusi ei teki, siis on meil siin kodus mässata aega veel veidi alla kahe nädala.  Natuke kurb, natuke tore. Osad 'see you soon' id on juba öeldud, osad veel öelda.

All in all, i'm pretty sure we can do it :) ja ma olen väga rõõmus, et saan seda teha koos kahe nii laheda tüübia. Luban, et järgnev postitus on Aramiiisu postitus.