Renderi esimene etteaste

Härra Render tegi oma esimese etteaste Pallase koolisõidu võistlustel. Tahtsin tegelikult päev enne võistlusi teha mingi postituse sellest, kuidas emotsionaalselt vastu peame sellele, et peab minema kuskile avalikkuse ette kablutama ja plaanisin teha väikse ennustusnurga, kus ma prooviksin mõelda, mis kõik valesti võib minna ja mis võiks hästi minna ning tahtsin kirjutada oma eesmärkidest, mille seadsin meile, et siis vaadata hiljem, kas need läksid täitmisele või kuidas nendega siis läks.

Kuna ma muidugi ei jõudnud jälle postituseni, siis proovin tagantjärgi mõelda, et mis ma arvasin ja võrrelda sellega, kuidas läks. Aga ausalt, ega mul väga täpselt meeles polegi. Ja kogu see võistlustel viibimise aeg on ka suht hägune, haha.

Minu suurimad hirmud olid näiteks see, et ta pukitab, ma kukun alla ja kui ta lahti saab, siis loomulikult kujutab ta täkuna ohtu ka teistele soojendusel/läheduses viibivatele inimestele (ja märadele). Samuti kartsin ma, et ta ei suuda üldse keskenduda. Esimene hirm tõeks ei saanud, teine sai küll, aga üllataval kombel elasime me mõlemad selle üle võrdlemisi edukalt. Tema muidugi väga valjuhäälselt.


Ma olin veits mures, et ma ise olen raudselt mingi emotsionaalselt täiega läbi omadega ja meganärvis, aga ma arvasin, et see läheb üle hetkel, kui tagumik puudutab sadulat. I was wrong again. Ma ei läinud eriti närvi enne. I was right about the fact though, et kui juba poni seljas olin, siis polnud üldse enam aega mõelda sellele, kuidas või mis võiks olla scary.

Igatahes - kirjutan veits üldiselt, mis tegime ja kuidas läks. Kohale jõudes võtsime poni maha ja esialgu ta oli küll täkulik, aga pigem rahulik. Minule suureks üllatuseks ta erutuse tase oli tõusvas joones ja pigem nagu ei tekkinud mingit rahunemist per say. Igatahes, ca 30 minutit enne starti kordetasin teda veits põllu peal ning seejärel läksin selga ja maneeži soojendust tegema. Mingil hetkel maneežis (kus oli soojendust tegemas veel vaid üks poni) ta rahunes isegi veidi ja oli enam-vähem kontrollitav. Siis aga läksime õue ca 10 min enne starti (sest poni maneežist läks välja ja ma ei tahtnud tekitada konfliktiolukorda härrat sinna üksi jättes), kus ta eriti rahuneda ei suutnud. Kiirustas ja hüüdis teisi, noh, nagu noor täkk ikka. Siis saime platsile minna ja that's all very blurry :D esialgu jooksis till püksist väljas ringi platsil. Skeem oli lühike ja põhimõtteliselt ainult sirgete sõitmine, seega selle käigus ta väga lõdvestama ei hakanud vaid hullult taidles peaga (mida ta kodus ei tee) ja kiirustas nii, et paar korda pidin teda täitsa nagu tagasi tõmbama (I really try not to mingi pull on the reins...). No igatahes kuidagi me käkerdasime selle skeemi läbi ja tulemuseks 60,8 something protsenti :) Ühelt kohtunikult 64 ja teiselt 57. Ma olin väga üllatunud, kui sain teada, et me polnudki viimased - hehe. Mitte, et see oleks mulle üldse korda läinud.

Poni seljast maha tulin väga rõõmsa tujuga. All I could do I think I did. Ma ei ole inimen, kes väga tihti oleks rahul oma sõiduga või endaga in general, aga seal skeemis maitea.. I don't think I could have done much. Sõitsingi nii rhaulikult kui sain ja proovisin poni veenda selles, et it's ok ja teised hobused ei kao planeedilt ära :) viimase ringi ajal juba tempo vaikselt hakkas normaliseeruma ka, oleks veel mõned ringid olnud, oleks ehk paar korralikku sammu ka saanud.


So long story short - I'm very proud of the fact et we survived. It definitely wasn't easy, aga it was a start. It's not supposed to be easy :) The mister full of testosterone will have to have another go.. and then another and then another.  Järgmine katse 17. juuni kodus koolisõidu  võistlustel. Meil oli tore ja I mingi the best groom and the best husband were there to help ka. jee.

Lisan mõned pildid ka :)

So I do think, that it really matters, how you speak about your horse.

Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, et minu jaoks näitab inimese suhtumine oma hobusesse ikka väga palju ja it speaks volumes about the person I'm having a conversation with... and less about the horse the person is talking about.

See, kas trenn õnnestub või ebaõnnestub on minu arvates ikkagi päris suurel määral inimese otsustada. Ma ei ütle, et alati läheks hästi, ma ei ütle ka, et alati oleks lihtne, aga ma arvan, et me saame ikkagi suhteliselt palju ise oma emotsioone valida ning suunata. Rahul võib olla ka vähesega ning uhke võib olla ka edusammude üle, mis ei pruugi eemalseisvatele isikutele märkimisväärsed tunduda.  Tundub võib-olla veidi moraali lugemine, nagu ikka, aga noh.. Jällegi - igaühele omad eelistused ning kindlasti kõik ratsanikud ei pea absoluutselt tähtsaks seda, et saaks pidevalt oma hobuse üle uhkust tunda ning kõik inimesed väärtustavad erinevaid asju ratsutamise juures erineval määral. Minu jaoks aga on key element ikkagi see, et I get to be proud of my horses. Ja ma olen viimaste paari aasta jooksul (no kes veel kiidab, kui ise ei kiida) päris palju selles vallas edasi jõudnud - kui varasemalt olid mingid tüübid, kes mulle olid tüütud, siis now I find working with those type of horses rather...challenging and exciting and a lot of fun! So enough about my personal growth maybe..

Olen viimasel ajal palju rääkinud inimestega nende trennidest ning minulegi meeldib tihti põhjalikult arutada, mida trennis teisiti või paremini teha võiks ning kuidas edasi areneda. Küll aga olen paar korda pidanud veidi mõtlema väljendite üle, mida hobuste suhtes olen kuulnud kasutatavat - kas kasutaksin kunagi selliseid väljendeid oma looma suhtes, ning tihti olen pidanud tõdema, et ei. I do try really hard to see things in a positive light ja võib-olla on see mingi väga idealistlik mõtlemisviis ja võib-olla seeläbi on lõpuks teekond mingite saavutusteni raskem, pikem või kurnavam. Samas, see tunne, kui tulen hobuse seljast alla ja ei ole mossis, sest hobune on selline või selline, on tore. Muidugi võib olla õnnetu, kui midagi välja ei tule, ent üldjuhul mina siiski ei paneks seda kellegi, kõige vähem muidugi hobuse, süüks. Siinkohal jälle aga tuleb tõdeda, et inimesed ja metoodikad on erinevad.

Sama mõte teistpidi - olen pikalt mõelnud, et what, I'm the luckiest person on the planet, because I have the coolest youngsters (and not so young ones as well). Maybe it's not that my horses are so freaking special, but the fact that I really do choose to take all the positive from the training and slowly improve the so called negative. I try hard not to (and to be fair it is getting easier by experiences) see the mishaps as something negative but rather as an opportunity to understand WHY the way I explained something for my partner did not work. And then continue trying to improve the way I work with horses and improve the way I choose what might work or might not work. If a horse freaks out or gets really stressed, the ideal is to try and figure out how to HELP the horse behave in a more wanted way, not beat it into submission or try to avoid the situation forever.

Noh, minu meelest meil kõigil lasub suur vastutus selle üle, et meie loomad saaksid õppida õppimist toetavas keskkonnas ning et nende vead ei teeks neist (and I quote) idioote meie jaoks, vaid me saaksime aru, et tegemist on loomaga, kelle käitumine on instinktiivne ning kes endast välja minnes näiteks treeningute ajal, on ikkagi meie poolt sellisesse olukorda pandud.


I guess that's all I wanted to say. Let your horse know when he is doing what you are after... and don't freaking get mad, it's pointless. I know most of you don't, but... it's been on my mind so I had to write it down, even though I know it's nothing new.. Just a humble reminder that horses are freaking awesome.

"Badlands are treating us good"

Täna sadas terve päeva lund.
Selle asemel, et olla kohutavalt masendunud, tegin ma endale ülesande teha väike miniprojekt ning pildistada üles kõik hobused, kellega ma tänase päeva jooksul tegeleda jõuan. Kokku ma võiksin jõuda tegeleda 5-6 hobusega, aga tavaliselt nii mitmega ei jõua. Vahel ei jõua isegi ühegagi, kuigi see on pigem harv juhus.

Kogu selle miniprojekti mõte seisneski selles, et olenemata sellest, et õues on rõve ja külm ja väga märg, on nad ikka nemad. Ilusad, head, õpihimulised, uudishimulikud ning alati väravas vastas. Vaatamata sellele, et ma veidi mossitasin ja ennast õue vedada ei tahtnud, tahes-tahtmatult muutus see rõve plöga, mis näkku tuiskas, poole talutavamaks, kui esimene poni käes oli.

Ehk siis - just to make a project out of the idea of not being a fair-weather rider but an actual horseowner and to show that they are as cute and loving as always and the weather or whatever it is, is never bad enough to make it not worth a while.

Tegeleda jõudsin kolme hobusega ning lisaks andsin trenni. Kahju, et ainult kolmega, aga nagu ikka, asi seegi ja alati võimalus järgneval päeval ennast parandada.

Olen kaua plaaninud teha postitust kolmest hobusest: Render ja märad. See peab aga ootama ja kuna see on tundunud aega ja mõttetegevust nõudev postitus, olen seda edasi lükanud nii väga kaua. Sestap nüüd siis selline kiirversioon. Ehk jõuan kunagi pikema tutvustamiseni ka.

Nüüd aga nendest kolmest, kellega täna tegeleda jõudsin.
Esimene oli mu kolmene mära, Jalinda (Jazzy/Jassu), kes nüüd juba natuke räägib eesti keelt. Kuna nad olid täiesti käsitlemata, siis meie trennid praegu on väga lihtsad. Natukene ta juba oskab kordel ka käia, aga tänane plaan oli võtta neiu puhastusse, teha kõik kabjad ära, jalutada natukene ringi ja siis koplisse tagasi. Kõik läks plaanipäraselt ja pildi tegin ka.

Võite ette kujuada, kui lihtne oli vähekäsitletud hobust üksinda seisma saada
endast vähemalt 5 meetri kaugusele :) Olen uhke J. üle.

Järgmisena võtsin teise kolmese, aga seekord siin juba mõned korrad mainitud Täpi. Härra Täps jäi oma munadest ilma mõned päevad tagasi ning on nüüd hoolega liigutuses käinud, et paistetust hoida ilusti kontrolli all. Talle väga meeldib tegelemine ja kuna tema on vastupidiselt Jassule pigem palju tegeletud, siis pildi tegemine raskusi ei valmistanud. Puhastus, platsil väike korde ja siis natuke kolasime metsakoplis ringi for the fun of it :) I thoroughly enjoy this little dude!

Väike vapper märg kolmene ruun.

Ja viimasena jõudsin täna tegeleda väikse Aragoniga, praegu ma olen uuesti hakanud temaga maast tegelema. Kuidas ja kuhu see meid viib, who knows. Temaga me tegime põllul veits kordet ja pärast lasin ta karjamaale lahti veitsaks ka, kappas natuke ringi ja oli rõõmus ja äge.

I love this face so much, noh. 

Homme saab härra Aramis 15 :) Ja esmaspäeval on uus tartus käik. Eks ma siis hiljemalt proovin kirjutada meie sünnaelamusi ja sellest, mis infot me kliinikust saime.

Palju on küsitud, et kas ma olen rõõmus, et ma olen kodus tagasi. Ma ei oska sellele vastata. Jah ja ei. Ma igatsen seda hobukultuuri, mis seal on ja seda, kuidas everything is horsey. Ja oma tööd ja töökohta ja fototöö võimalusi! Väga. Ma ei igatse üüritallis olemist, üldse mitte.  I guess see on parim lühike vastus, mis ma anda suudan.

Mõnusaid pühi!

Koju

Nagu mõned teist teavad, olen ma nüüd jõudnud koju. Plaan oli jääda küll veidi pikemaks ajaks, aga elukaaslase töölt sooviti teda veidi varem koju ja ega ma otseselt selle vastu ei protesteerinud ka. Või noh, kui siis õige vähe, sest nii palju oleks olnud veel teha ja avastada... Kuigi pean tõdema, et kahe treeningust väljas oleva hobusega on kodus olla ikkagi väga-väga palju parem, nad on rõõmsamad.
Fototööd ootavad mind ja olen peagi seal tagasi mõneks ajaks. Magistri lõputöö fotod teen Eestis, kaitsmine muidugi jällegi Inglismaal. Põnev :)

Teekonnast - sel korral sõitsime ise, mehega kordamööda. Mõnes mõttes oli see toredam, mõnes mõttes keerulisem. Teekond ise oli tunduvalt pikem, plaanitult (ja natuke ka mitteplaanitult), sest tahtsin lühemad päevad hobustele teha, et nad paremini vastu peaksid. Peatused  olid plaanitud Belgias, Poolas, Leedus ja siis kodus, whereas eelmine kord sõitsime ühe ööga Poola, sealt Hollandisse ja siis kohale.
Aga nüüd asja kallale. Esimene päev läks meil isegi vist suht viperusteta, kuigi venis ikka veidi pikemaks kui arvasime, sest praam Doverist Calaisi jäi vahele ja siis teine praam, millele me lõpuks saime, sõitis 30 min kauem jne. No vahva. Igatahes jõudsime talli, tall oli vinge ja hobused tundusid rahulolevad. Pakkisin asjad lahti, ponid olid rõõmsad, läksime hotelli.

Järgneval hommikul olid mul enam-vähem adekvaatsed hobused (no, hommikul kell viis..whee), aga Aramis oli veits naljakas. Ta ei tahtnud kõike lisasööta süüa. Tema puhul on see piisav ohumärk. Kuna ta kõik heina oli ära söönud ja oli päris palju sittunud, siis ma mõtlesin, et ehk stressist, et neeed travelbootsid tulid ukse-ette.

Nii see paraku ei olnud ja me lõpetasime poole päeva pealt sõitmise Berliini kliinikus. Gastric impaction oli diagnoos - stressist ja vedelikupuudusest. (Nüüd from the previous events võib arvata, et see polnud päris nii, aga it is yet hard to know) Jäime ööseks sinna ja ma pean ütlema, et Aramis oli terve selle aja ikkagi pigem normaalne käitumise poolest, õhtul said seal kohalikku ringaeda, kus nad mingi pukitasid ringi jms. Kliinikukogemus oli vahva, veterinaarid olid supertoredad, tall ja kõik vahva, ühtegi hobust kraadimata kuskile ei lastud, et vältida nakkushaigusi jms. Aragon sai ka boksi Aramise vastas. Järgmisel lõunal jätkasime sõitmist ja edaspidi tegime poolepäevased sõidud.

Kõik läks suht ladusalt, Poola ja Leedu tallide kohta oleks nii väga palju rääkida, aga kuna ma olen seda blogipostitust sada korda kirjutada üritanud ja iga kord ma jätan pooleli, sest see tundub liiga suur töö, siis ma praegu ei peatu neil. Äärmuslik igatahes!

Jõudsime koju, kõik elusad ja (enam-vähem)terved. Väga magamata küll, sest hr Aramis sõi iga 3 h tagant ja sai ka rohtusid, seega päris intense time.

Fast forward u nädal pärast koju jõudmist aega - Aramis koplis teistega, nädal aega rahulikult nendega koos tsillinud. Vaatan, et läheb seisab üksinda kuskil nurgas. veits kössitab. Ei söö jälle. No pekki. Mõtlesin, et mis teen taga,  otsus tuli suht ruttu, et ei viitsi rohkem arvata ja nuputada ja kohapeal mingeid variante mõelda, panin poni autosse ja sõitsime Tartusse. Jätsin ta ööseks sinna, et saaksime gastroskoopia teha hommikul talle. Hommikul sõitsin tagasi (üksinda, omg), tegime gastroskoopia, kus oli näha kerge maoärritus, ent ei midagi muud väga hullu (õnneks), ning panin siis oma poni peale ja sõitsime koju. Nüüd sööb poni omeprazole'i ja paari nädala pärast lähen taga kontrolli. Ehk aitab sellest jamast.


Sellised lood  meil siis. Praegu tundub, et on kõik hästi. Luban, et peagi kirjutan jälle, uutest tüdrukutest, Renderist ja kõigest muust. At least I will try!

Koju jõudnud tüübid. 

Väsinud pisike Poolas 

Aramis Saksamaal jalutuskäigul 

Saepurusöödik. 

Riding a plastic pony

Käisin täna selle horse simulator'i peal natuke kalpsamas (pean ütlema, et pärast nii pikka ratsutamispausi I really really didn't want to get down from the plastic horse) ja mõtlesin, et muljetan kiiresti natukene, enne kui kõik meelest läheb.

Mõte oli siis minna ja käia ja vaadata, et kuiii vildakas ma siis nagu olen ja kuidas sellega midagi teha ning mida sellega üldse täpselt teha annab. Noh, given, et siin on sellised toredad võimalused kõik igal pool olemas.

Minu ratsu nimi oli Bob. 152 cm kõrge. ruun. Okei, nali naljaks. Läksin sinna, tuttav teeb seda analüüsi ja värki, seega ebamugav polnudki. Kõigepealt pani ta mu poni otsa istuma ja lasi mul teha läbi kõik allüürid ja istuda nii nagu ma tavaliselt istun ja ta filmis tagant ja kõrvalt vaadet aegluubis (appi kui hirmus pärast vaadata oli, niiii kohutav), siis arutasime veits, et mis või miks on jama ja mis ei olegi väga jama. Esmase analüüsi tulemusel on mul vasak pool veits nõrgem ja sealt kipun puusaga siis nagu läbi vajuma ja nö seda jalga tasakaalustamiseks kasutama. Ma seda teadsin küll, et ma olen vildakas, aga no lahe oli, et ta seletas lahti kõik päris detailselt. Ja siis teine asi, mis oli, oli see, et ma mingi hetk nagu võtan kogu selle motioni vastu nagu ristluuga? aga et peaks rohkem nagu vaagnast ka või no, et vähem ristluuga ja rohkem vaagnaga veits.

Siis tulin poni otsast alla, vaatasime koos üle, et mis harjutustega veits vasakut poolt tugevdada, et oleks lihtsam tasakaalus olla ilusti ja mitte selle vasaku jalaga mingeid veidruseid seal teha. Paar harjutust sain koju kaasa ning proovin neid ka meeles pidada ja ikka teha. siis pidin korra palli peal istuma ja siis ta nö kontrollis mu neid süvalihaseid nii et mingi lasi istuda nö tasakaalus ja tõsta ühe jala üles ja siis teise jala üles, et vaadata mingi tasakaalu jms - see isegi mulle väga raskuseid ei valmistanud. Natuke veel jutustasime ja oligi aeg uuesti poni selga ronida.

Ronisin uuesti Bobi selga ja tegime natuke samu asju lihtsalt ta natukene aitas vaadata, et ma ikka otse püsiksin. peab ütlema, et läks paremaks küll isegi! Filmis uuesti ka ja näitas pärast, et kuidas ja kus ja miks on teistmoodi - megapõnev. Filmitud materjali vaadata muidugi ei olnud väga tore :D kuidagi ikka nii raske on vaadata, eriti kui pole päris hobune.. Ja ometi ma peaks harjunud olema, sest lasen Ekkel filmida mega tihti just et analüüsida.

All in all väga tore kogemus - Bob tundus küll ikka nagu plastikhobune, mitte pärishobune, aga samm oli nagu suhteliselt realistlik isegi. Traav vast oli ka, galopp oli mingi extra ülesmäge :D Muidugi vahva, aga ma vist kahjuks ei ole eriti sellist galoppi sõita saanud. aa ja hästi tihe või noh, seotud. Ma ikka mitu korda proovisin teda edasi veits saata, et vähe pikemaks fuleed saada, aga no ei tahtnud väga õnnestuda. Et võib-olla kui oleks edasi sama palju läinud, kui üles, oleks tunne vähe normaalsem olnud.

Praeguseks jälle lõpetan, järgmine kord kirjutan ilmselt juba Eestist.

     
                                                    

Miks eestis ei söödeta balancere?

Muud polegi öelda, võib olla vaid seda, et kaks uut tüdrukut on liitumas tiimiga, nendest praegu veel ajalugu vaikib, aga tüdrukud ei ole mitte eesti tõugu :)

Nüüd põhiprobleemi juurde.. Mitte keegi ei müü eestis balancere eriti :( St valida on Saraceni ja Dengie balanceride vahel, millest viimases on liiga vähe proteiini veits..eesti kohta ja esimene ei ole päris minu lemmik. Praegusel hetkel söövad minu tüübid TopSpeci balanceri ja ma tahaksin väga jätkata sellega. No ja siis tuleb Eesti ise ilmselt Inglismaalt tellida? 36 kotti korraga? no tule taevas appi..

Kas kellelgi on aimu, et kuskil oleks veel mingi väärt ja normaalse hinnaklassiga balancere saadaval? Miks need pole populaarsed? ... minu ahastus on suur, arvestades seda, kui palju on nüüd söödapakkujaid turul.


Ok, tänaseks kõik..

Aramis.

Ma arvasin, et mul on seda postitust hullult raske kirjutada, aga praegu tundub, et ma hoopis tahan sellega ühele poole saada :)

Nii mõnigi teist ehk teab, et aastaid on olnud Aramisel probleeme erinevate käiguvahedega. Osad neist diagnoositud, osad mitte (kuid kõiki oleme proovinud diagnoosida sellegi poolest) ja noh, ütleme nii, et kogu see tema ratsahobuse karjäär on olnud pigem künklik kui smooth sailing. Aga see-eest kõik see töö, mis temaga teha olen saanud, on olnud nothing but a tribute to this horse. Needless to say, et ta on imeline hobune ja ma väga tahaksin temaga töötegemist jätkata. (Siinkohal ilmselt kõik juba mõistavad, kuhu see jutt läheb)

Käisime eile kliinikus Aramisega. Põhjuseks see, et ta on aeg-ajalt koperdama hakanud tagumise otsaga, tal on raske tagumisi jalgu keha alla tuua ning vaatamata füsiole ja kõigele, on ta nõrk ja pigem mitte väga edasipürgiv (eriti platsil). Otsest longet või käiguvahet tal tuvastatud pole.

Läksin sinna mõttega, et raudselt arvatakse, et ma tulin nende aega raiskama ja blablabla, aga ma pean ütlema, et ülimeeldiv kogemus, Niiii äge kliinik, nii asjalik personal ja see veterinaar, kelle poole pöördusin, on põhja-inglismaa juhtiv orto ning eilsest alates võin julgelt öelda, et saan aru, miks see nii on. Uskumatult äge tüüp! Ja kui sinna minnes ma natuke arvasin, et noh.. mõnikord osavad inimesed ei ole kõige suhtlusaltimad või midagi, siis vastupidiselt mu eelarvamusele, tal oli küll ekstreemselt kiire, aga ta oli nii meeldiv, kohe teadis hobuse ajalugu ja kõike, mida nad kuulnud olid ning mingi tore noor tsikk võttis poni enda kätte, jooksis taga edasi-tagasi, kordetas teda jms (nii imelik oli näha Aramisi võõra tsikiga, aga olin ta üle väga väga uhke, he behaved nagu mingi superhästi. va see, et ta kisas kogu aeg haha), kuna ma jäin vetiga ja ta sai mulle siis nagu kohe rääkida, mis toimub ja kuidas ja mis me edasi teeme ning mida ta näeb.

Minu suureks rõõmuks ei öelnud ta, et olen tulnud niisama ja et ta ei näe minu muret. Vastupidi, ta ütles, et ka tema meelest on ta tagant natuke short ikka ja et tema esimene arvamus oleks, et äkki on põlvedes miskit. Pihtas-põhjas. Ei ühtegi ebavajalikku liigutust, ainult õiged röntgenid ja vastus oligi teada (thank god, sest kliiniku külastus siin pole teab mis odav lõbu...)

Aramisel on mõlemas põlves artriit, ühes tugevam, teises vähem tugev. See ei ole mingi surmaotsus, küll aga tähendab see seda, et härra läheb pensionile, at the sweet age of 15. Kas see peab nii olema? ei pea ilmtingimata, sest valuvaigistite najal ma võiksin teda sõita edasi. Ja ehk ma kord nädalas proovin taga metsas ka käia jalutamas, et teda natukene konditsioonis hoida (mis on soovitatav noh..kuidagi.võib-olla)  ja seda pean tegema nii, et päev enne ja samal päeval saab valuvaigisti. Soovitati jätta poni vabapidamisele, et ta võimalikult palju ise liiguks ning vet arvas, et aasta-paar ikka võiks ta tunda ennast veel täitsa mugavalt ilma liigesesüstideta. Eks see muidugi paistab.

Noh, mis seal ikka. I will just need to learn to adjust ja kuigi ma olen pisut kurb, siis I will still have him ja we will have some safe and slow fun.

So people - important lesson - IF you feel that something is off, it probably is! Ükskõik, kas vahepeal kahtlus väheneb, ükskõik, kas teised arvavad, et it's not the case. if YOU feel it, it's worth investigating!

Umbes nüüd saab meil ka 14 aastat teed koos käidud. It has not been the easiest journey, but it definitely has been the coolest, awesomest, best one! Would not change it for anything. EVER.

Lähen nüüd õue, sest füsio tuleb ponisid üle vaatama. Loodame siis, et kõik ponid on igati okeid  :)

aa, mingi kliinikupilt on siin: Miisu

 

Natukene kohalikust ratsakultuurist

Rõõm on alustada postitiust viimasel ajal :) Sel korral aga eriti, sest (vist?) esmakordselt paluti mul kirjutada mõnel konkreetsel teemal. Teie lugemine ja kaasamõtlemine ja kirjutamine on täiega motiveeriv ja teeb väga rõõmsaks!

Teemadest muidugi, mida käsitleda paluti, ma kõike kommenteerida ei oska, ent proovin kuidagi süstemaatiliselt läbi käia siinsed klubid ja liidud, harrastajate üldise taseme ja nii palju, kui vähegi oskan, proovin siia sisse siduda ära ka kohalike hobusetõugude kasutuse.

Kõigepealt aga miniülevaade minu karvastest. Aragon, endiselt sadulata. Neljap uus füsio, reede vet (selg, vaktsiin). Aramis on tupsu, natuke oleme teinud asju, kolmap läheme kliinikusse koibasid kontrollima ning reedel siis vaktsiin. Midagi uut ja vägevat me teinud ei ole, kahjuks. Olen üritanud enda harimise mõttes võimalikult palju trenne jälgida ja kuulata, natukene nagu ehk on kasugi olnud.
Olen mõelnud, et tahaksin endale suvest mingit hobust sõita, kellega ehk natuke võistelda ka. Noh, vahelduseks ponidele, sest ausalt öeldes ma ei mäleta, millal ma reaalselt hobusega treenisin viimati regulaarselt. Ikka ponid põhiliselt. Seega vahelduseks oleks päris vahva natukene verelisema tüübiga miskit ette võtta. Eks näis, kas või kuhu see mõte jõuab ja mis sellest saab, aga no ..peas on see olemas. (ilgelt ahne olen, tahaks muudkui juurde ja rohkem sõita ja veel ja ...no ei tea, kus see piir nüüd siis lõpuks on)

Okei, aga nüüd proovin siis natuke asjalikumat juttu ka ajada. Klubid ja alaliidud kõigepealt. Üldiselt on siin ratsaklubid väga tugevad ning aktiivsed, aastaringselt on igal nädalavahetusel võistlused nii mitmeski kohas ning  väga tugev on see ponyclub'i kultuur, kus kõik noored ja lapsed teevad igasuguseid ponyrally'sid kaasa. Seal korraldatakse ka igasuguseid vahvaid fundraisereid ja muid asju ning klubi on toimiv ning tugev üksus, no vähemalt nende paari klubi, mille tegevust veidi jälgida olen saanud, näitel. Mis mulle täiega meeldib, on klubide omavaheline koostöö. No, eks üksjagu on seda rivaalitsemist ka (isegi väljaspool inimesele) paista, aga üldjuhul on sõprussuhted soojad ja koos tegutsetakse. Ma poniklubide tegemistega väga rohkem kursis polegi. Suurema organisatsioonina meeldib mulle British Dressage küll päris hästi. Enamik mitteametlikke võistluseid järgib nende reegleid ja nii mõnedki reeglid, mis on British Dressage'i poolt kehtestatud, on mulle väga meelepärased ning leian, et on hobusesõbralikumad kui Eestis. Näiteks, päris kaua võib kergendada igasugustes skeemides, kannuste jms kohustus tuleb minu teada päris palju hiljem jne. Noh, selline ninnu-nännu värk, nagu mulle ikka meeldib.

Üldine tase võistlustel aga varieerub väga suurel määral. Ma olen vähe ametlikke võistlusi vaatama jõudnud, küll aga olen mõned mitteametlikud võistlused istunud ja vaadanud. Ütleme nii, et palju on selliseid harrastajaid, kes käivad ja nühivad algajate sammu-traavi skeeme, et kommiraha võtta lastelt/algajatelt/noorte või kogenumate hobustega sõitjatelt, millest on veidi kahju ja ma hea meelega näeksin seda, et see kordade arv võiks olla piiratud. Mitte muidugi kohe algul, ent no pärast viiendat korda sammu-traavi skeemi sõitmist võiksid ratsanik ja hobune siiski pürgida juba kõige lihtsama galopiskeemi suunas. Ma isiklikult mõistan väga seda, et esimesed korrad tahaks käia tuututada sammu-traavi skeemi ja pidasin ka ise seda plaani, ent nüüd kahjuks on mu pontsik tööst väljas ning selleks võimalust pole. Kahju! Üldine õhkkond võistlustel on aga tore ja võistlema tulevad igasuguse tasemega inimesed, ei mingit silmapööritamist ega sõnelust. Soojendus pidi muidugi teine maa olema, aga seda isiklikult kohanud pole. Siinsed orgunnitud võistlused on andnud mulle igatahes tõuke proovida suvel kodus ka midagi (eriti algajatele ja noortele/kogenematutele hobustele) väikest korraldada. Eelkõige selleks, et oleks koht, kus katsetada (ka mul endal oma karja noorte ponidega)
Harrastajad on muidugi teadatuntud blingi armastajad, aga on ka väga asjalikke harrastajaid. Võib olla siin on harvem nähtus veidi mingi täitsa rulli tõmmatud hobune kui Eestis ja nagu... mmm.. äkki veidi läbimõeldum treening? aga see on kõik suhteliselt spekulatsioon juba.  Aa hahah, korraks veel teemast kõrvale - nii lahedad on harrastajate skeemid muusikasse! Tihti on mitteametlikel võistlustel KYR klassid, kus kõik saavad ise valida, mis tasemele vastavalt oma kava teevad, aga praktiliselt sa võid oma sammu-traavi skeemi ka muusikasse teha ja seda võistelda :) Ma täpselt ei tea, kuidas nad küll seda hindavad, aga see on alati väga meelelahutuslik! 

Hobused, keda võistlusväljakutel kohtab, on seinast seina. On uhkeid ja fäänsisid koolisõidu sugupuuga hobuseid (tihti [aga üldse mitte alati] käib nende sõitjate kohta kahjuks harrastajate klassis see ütlus, et "All the gear, no idea") ja samas on ka palju tädiratsutajaid kohalikel tõugudel. Dressage cob on suht tavaline nähtus, ka igasugused Welshid on üpriski populaarsed. Ilmselt nende ponilaste (eriti pisemate) suure arvukuse tõttu võistlustel on ka Inglismaal hakatud sel teemal sõna võtma: http://www.horseandhound.co.uk/news/overweight-riders-asked-dismount-show-583451 - mõistagi võivad igasugused noored ponilased osadele lastele parajaks pähkliks osutuda, aga kohati läheb see veidi üle piiri küll.

Üldjuhul tundub, et näiteks Cob'id on veidi ületoodetud ja neid vedeleb igal nurgal. Neid on võimalik odavalt saada praktilieslt kust iganes, nagu ka täisverelisi, kes on galoppe jooksnud. Täisvereliste väärkohtlemist on minuni jõudnud aga palju vähem (aga siiski on), cob'ide väärkohtlemisest olen aga lugenud sageli ning ka oma sõber veti käest palju kuulnud. Aeg-ajalt ikka jäetakse mõni varss kraavi surema tee äärde jms.. Noh..veidi ekstreemne mu meelest, aga nagu ikka, palju inimesi, palju erinevaid suhtumisi. Ja ehk siis ka suurem hulk ekstremiste.  Hobuste hinnad üldpildis on madalamad, pidamine on samma kanti. Siinse piirkonna põhiprobleemiks on see kopeldamise teema, mida olen ennegi maininud. No ka minu ponid hulbivad nabani mudas praegusel aastaajal ja ma (va julmur) sunnin neid seal hulpima praktiliselt terve päeva. Kõik maa on kasutuses, haritud või kopliteks tehtud. (graafiline link väikse jutukese juurde, kus on natuke statistikat paari kuu näljutatud ja surema jäetud hobuste kohta on siin

Olen natukene siin sõitnud ka nende karvikutega ja pean ütlema, et eelistan eestlaseid. Eks kindlasti sõltub ka asi sellest, kuidas mingi konkreetne hobune on sõidetud ja mida oskab, aga no see on esialgne üldmulje. Samas on tore, et nad siin on, sest tugevaid tädiratsutajaid kannavad nad hästi ja neid kantavaid on siin suuremal hulgal. Olen isegi mõelnud oma noorema, ent minust ikkagi üksjagu  raskema õe jaoks midagi taolist vaadata... noh, kunagi tulevikus. väga kauges tulevikus :) Nunnud on nad küll, heatahtlikud ka.. ja väga pehmed!

Praeguseks aga hakkab aitama, kuigi niii palju jäi veel puutumata ja rääkimata ja tegelikult oleks veel nii palju öelda, aga mul on juba sõrmed sõlmes ja uni on suht suur. Ma loodan, et sain natukenegi pihta huvi pakkuvatele teemadele oma jutuga! Cheers! 

Motivatsioon

Tundub nagu järjejutt :)

  Tegelikult on see samuti üks nendest asjadest, mis mind kunagi palju vaevanud on. Mingi aeg olen ka ise tundnud motivatsioonipuudust ja sellest isegi siin kirjutanud. Teate mis? Bertha, kui ma ei eksi, ütles mingis kommentaaris, et "tegeleda kas või 10 minutit on parem kui üldse mitte"  ja to be fair, see on mind nii mitmestki "appi ma ei viitsi" punktist läbi kandnud. Alati, kui lähen, et midagigi korraks teha, ma satun hoogu ja unustan ennast tegelema anyways. Nii juhtubki, et tihti jõuan koju läbiligunenuna ja mees jälle ahastab, et no milleks nii. 

  Meil on siin räme torm, juba 5ndat päeva (ja tõenäoliselt jõuan postituse postitamiseni väga palju hiljem kui täna, so... out of date information). Hobused (well, teiste hobused) õues ei käi ja lund ja igast muud jura vahepeal sajab ja elu on nagu seisma jäänud. Pean tunnistama, et Eestis sellist tuult muidugi sageli ei koge, aga no ma ei oska elu sellise asja pärast päris seisma jätta. Ükspäev just tuterdasin Aramisega ringi ja ta keeras külge tuule vastu päris mõnusalt. Täitsa huvitav oli, vastu tuult sõites tahtsin täiega ümber kaela võtta ja nö vähem tuuletakistust, lõbus! 

     "Fair Weather Rider" on siin mingi termin, mida kasutatakse suht laialt. fair weather dogwalkerid on ka. Termin ise suht self-explanatory, aga selgituseks igaks juhuks mainin, et kasutatakse siis nende kohta, kes ratsutavad siis, kui vihma ei saja või siis kui pole tormine ... või no põhimõtteliselt when conditions are right. Ma pean tunnistama, et kui olin oma motivatsioonimuredega hädas ning sellest ka siia kirjutasin, siis olin kindlasti üks neist. Fuhh, lund tuiskab, fuhh, vihma sajab.. Nii lihtne on lihtsalt mitte minna, sest conditions are not perfect. Aga kui see motivatsiooni ja distsipliini vaheline seos kuidagi paika loksus ja ma lihtsalt tuimalt ennast kontrollisin ja ei tekitanud endale võimalusi, kus tuuleke oleks olnud midagi, mis annaks mulle vabanduse mitte minna tegelema oma hobustega. 

Ma olen päris pikalt pannud kirja ka lihtsalt kuupäevaliselt, et millal ma
midagi teinud olen. Pigem lohakalt kui detailselt, aga lihtsalt, et mul oleks
võimalikult hea ülevaade sellest, kuidas üks või teine nädal
 läks ning mis tehtud sai. Eks ma detailsemat plaani sellest, mis päeviti
täpselt midagi toimib, teen ka, aga need on üldjuhul pikaajalisemalt ette mõeldud ning neid
sellisesse lühikokkuvõttesse tavapäraselt kirja ei pane. 

   Pean tõdema, et see saab harjumuseks ikkagi väga kiiresti. Ma arvan, et 3-4 nädalat oli sellist aega, kus ma pidin ennast veidi rohkem sundima, et tekiks mingi konkreetne rutiin oma hobustega ikkagi igapäevaselt tegeleda. Aga it's a continuous thing ja käib lainetega.

  Kuna ma olen nüüd mingi 2 kuud praktiliselt mitte ratsutanud, sest Aragon-ponil pole sobivat sadulat, olen pidanud taga maast toimetama. See on omakorda toonud kaasa piisavalt palju lühiajalist motivatsioonilangust (no tahaks ju trenni teha hullult, sest nii lahedad treenerid - proovin trennidest ka mingi postituse kunagi teha), aga proovin sellest vaikselt läbi tiksuda ja mitte väga ennast morjendada lasta. Aga siinkohal ma pean ütlema et krt, Ingrid Randlaht üksinda teeb Eestis suht tubli tööd ikka, sest 2 kuu jooksul pole mul õnnestunud sadulat leida, kuigi passijaid on palju, sadulaid on väga palju ning teenuste tase in general on ikkagi olnud väga kõrge. (Mu hobuseid värknud sepp võiks minuga eesti kolida, mu hobuste füsioterapeut võiks samuti eestis olla kui ma seal olen.. palun) 

Ma olen proovinud ponile järgnevaid sadulaid:
* K&M 17" dressage
* Black Country 16.5"
* GFS working hunter 16,5"
* Ryder 16,5" Working hunter saddle

* Thorowgood pony club 16,5"(so far kõige parem, aga õlale ei jää ruumi üldse)
* Bates cair GP 16.5"

* Albion SL dressage 16.5"

Lisaks neile oli mul tellitud Silhouette sadul, mis on custom made. 16,5" dressage saddle. Tore! Käisid mõõtsid poni ära, tegid template'i ja siis 3 nädala pärast jõudis sadul. Sadula saabumise ajal mind kodus ei olnud, küll aga oli mu tubli mees nõus poni hoidma kuni nad seda talle selga proovisid. Ma ei oska öelda, kuidas on see võimalik, et nad arvasid, et see istub hästi, aga sain rõõmsa kõne, et sadul ootab ning õhtul paningi selle sadula siis ise ponile selga, et ta kordele sellega saata ning vaadata, kuidas asjad on. Sadulat selga pannes olin ma ikka väga pettunud. Vöö rihmad jooksid 5-8 cm liiga taga (vähemalt) ning sadul oli kohutavalt tasakaalust väljas. Kordetasin mingi 2 minutit ning selle ajaga see sõitis tal praktiliselt üle turja. Kõne valmistajatele ning järgmisel päeval olid nad kohal. Surprise-surprise.. " aaaaa, sadul vastab joonistatud template'ile, aga template ei vasta kahjuks hobusele... Oh, are you freakin serious!? Novot, nii palju siis sellest.

So pikk jutt kokku võetuna - raske on olla motiveeritud, kui plaanid ja eesmärgid täitmiseni ei jõua, sest lihtsalt pole võimalusi. aga muud polegi, kui tuleb leida mingi muu eesmärk ja töötada siis selle nimel, mille nimel saab töötada. Seega me toimetame maast ja loodame, et me kunagi ikkagi saame veel neid ägedaid trenne nautida. Ümberhäälestamine on raske, aga I must say, et meil on maast ka täitsa lõbus.


Mingid pildid ka siia for funsies

Meie väike Domino, kes nüüd laupäeval läheb oma päriskodusse. 

Distsipliin

Ma jõuan ringiga uuesti tagasi selle teema juurde, et meie noored on ludrid, ma ei saa sinna mitte midagi parata. Pean tunnistama, et see jääb mulle ikka täiega hambusse ja tahaks kohe igal pool korda majja lööma hakata, aga vanemad on absoluutselt nõus toetama oma noorte ludridust, seega siin polegi justkui midagi teha.

Uuesti kerkis see päevkorda, sest näen siinse ja Eestis toimuva vahel väga suurt erinevust ning ka sõitjate tase on tunduvalt erinev, loomulikult. Noored, kes tahavad ratsutamises midagi saavutada, sõidavad 2-3-4 hobust päevas, nii mõnigi töötab nädalavahetusel tallis, et seda võimaldada (kusjuures, jutt käib praegu 12-13 aastastest). Näiteks tuttav pisike, kes sõidab ühe hobuse enne kooli, siis 8-16 kool ja siis pärast 2 hobust, laupäeviti töötab, pühapäeviti võistleb. Ja see ei ole absoluutselt mingi ainuke või erakordne näide.

Mingit pikemat analüüsi siin tegema ei hakkagi, aga põhiline järeldus, milleni olen jõudnud, on see, et kultuur on teine. Ratsutamiskultuur kui selline on Eestis suht puudulik ning vanemad üldjuhul ei pea vajalikuks oma lapse spordihuvi toetamist või ei pea ratsutamist piisavaks spordiks või huvialaks vms. Sellesse ei panustata ning see ei tundu olevat ka kuidagi tõusev trend kahjuks. Mina isiklikult oleksin nõus mingi lapse ja poniga mässma ja käima kusiganes ning panustama nii palju oma teadmisi ja aega, kui ma suudan, aga kui see on mingisugune ühepoolne võimlemine, siis milleks... Täiega võitlen, et ma ei hakkaks siin leelotama sellest, kuidas mina käisin mitmes kohas korraga kui olin 11-12 ja sõitsin nii palju kui võimalik oli ja tegin hea meelega tööd ka. Paljud kindlasti saavad sellega relate'ida. Siinkohal siis pean täisealisi :)


Kuna ägedaid lapsi on tõesti raske leida.. no siis neid, kellel oleks lisaks tahtele ka võimalused ja toetavad vanemad, siis tundub ausalt öeldes, et igasugune ponindus on lausa asja pärast nii vähe arenenud ja alles lapsekingades (haha... -.-) . Küll leiduks võistluseid ja kohti, kus harjutada, isegi mina isiklikult oleksin nõus mingeid väikseid võistluseid nagadele korraldama, et nad saaksid tulla ja katsetada, kuidas toimib, aga then again - milleks, kui neid, kes reaalselt viitsivad ja tahavad tegeleda ja on pühendunud enough, on nagu mingi... mõni üksik võib-olla Eesti peale. Väga pessimistlik, ent siin viibides see on üks põhilisi erinevusi, mida ma märkan igapäevases hobu-elus ning see teeb mind täiega kurvaks ning muudab kojutulemise palju raskemaks. Inimesed ei ole siin üldiselt "pühapäeva hobuseinimesed" ja lapsed ei ole üldiselt "ludrid-emmemaksab-töödeitee"... mis on ilmselgelt mulle suhteliselt tähtis teema, sest kõik viimased postitused tunduvad just tiirlevat selle pühendumuse ümber.. I should stop and go study instead!

Kindlasti on inimesi, keda see absoluutselt ei puuduta, neil ei maksa end sellest postitusest üldse segada lasta :)

Tööl.

Mõned teist teavad, et olen nüüd mõned ajad töötanud sellises kohas nagu White Hill stud. Mul on nii toredad töökaaslased ja väga vahvad hobused seal ja kõik on nagu tore. Aga sellest ma nagu pikalt ei viitsikski rääkida, ma räägiks pigem ühest hobusest seal, kellega ma nüüd sõitnud olen.

Tegemist on 15 aastase ruunaga. Endine takistussõitja, nüüd viimased 7 aastat (no tõesti, kui noorelt nad siis taga mingit suurt sporti tegid) on olnud harrastaja hobune. Viimased neli aastat pidevalt olnud hädas erinevate jalamuredega. Nüüd tegeleme pärast 2 kuust boksipausi taas rehabilitatsiooniga juba mõned kuud ja no... Nii tihti mõtlen, et ... aga millal aitab? Millal oleks mõistlik hobusele anda ta mingi vabadus koplis natukene ringi jalutada (ta ei käi karjamaal ega ka liivakoplis, sest liivakoppel on ümmargune ja volti ta ei tohi teha.) ja sõpradega hängida ning võtta see risk, et kui nüüd midagi tõesti juhtub ja hobune jääb täiesti jalutuks, siis... tuleb sellega tegeleda ning vajadusel hobune magama panna.

Praegusel hetkel näeb B. argipäev välja nii, et kaalutud kogused silo (väiksed kogused, kokku 10 kg) on ta päeva highlight, muul ajal ta seisab boksis või jalutab oma omanikuga (väga vastumeelselt) ringi ning iga päev käib tund aega sadulas. Jep, I'm not joking, tund aega. Ma sõidan heal juhul maastikul tund aega, platsil üldjuhul nii pikalt nühkida ei suuda, üritan 20-30 minutiga kõik asjad tehtud saada ning võimalusel jalutan ette ja pärast maha platsilt väljaspool (siin muidugi seda võimalust pole kuskilt võtta).

Treeningud sadulas on üldjuhul 50 minutit sammu, 7 minutit traavi (3,5 ühele poole, 3,5 teisele) ja 3 minutit galoppi. Treeningutest on välja võetud voldid, et välistada võimalikud vigastused, seega te võite ette kujutada, kui igav on hobusel. Muidugi on võimalik tegeleda väga paljude erinevate harjutustega ka sirgel, ent kui nii mitu kuud sõita ning seda teha iga päev, siis it gets boring!

Kui temaga esimesi kordi sõitsin, olin ausalt öeldes ikkagi väga masendunud ja kaalusin pikalt, kas teha seda ise ning proovida talle võimalikult kerge päev lubada või öelda, et ma ei suuda seda teha, sest see tundub lihtsalt ausalt öeldes julm. Pikalt dilemma ees seisnuna tõdesin ma, et on parem, kui mina sõidan ja luban tal võimalikult palju asju enda tempos teha. Mõne trenni järel ma pean ütlema, et mulle hakkas tunduma, et trenni lõpupoolses osas hobune oli natukene rohkem stabiilne ning käiguvahe ei tundunud nii märkimisväärne. mingitel X ajahetkedel oli ta täiesti lõdvestunud ja vahva isegi. Siin kohal muidugi minu ratsutamine ei mängi mitte mingit rolli, ma lihtsalt räägin sellest, et võib-olla minu esmane shokk sellest, et hobune, kes on lihastetu, nõrk ja minu silmis väga märgatava käiguvahega, oli natukene too much of an overreaction. Ja ma ei saagi aru, kas see on minu mingi spetsiifika, sest olen mingi ülemuretseja longete kohalt vms. Igatahes, praegu töötab ta märgatavalt paremini, kuid kindlasti ei näe veel välja nagu normaalne hobune. Samuti ei liigu ta päris nagu normaalne hobune. Kõik teate seda nelja taktilist sammurütmi. Tal on kolm beat'i. oh well. Aga on näha tugev erinevus ning isn't that what this was about? To make him stronger and give him some of his power back..

Igatahes, mul on tunne, et sellest on igatahes talle kasu olnud ning ta, kuigi mitte ülirõõmsalt, on veidi paremas vormis. Kas ma teeksin seda enda hobusele? Ei, ilmselt mitte.. Kas see oleks hea või halb? ma pole enam päris kindel...  Eks eesmärgid on erinevad. Mina isiklikult üritan siiski peamiseks eesmärgiks seada hobuse rahulolu,  mida muidugi üritavad meist kõik, aga erineval moel. No igatahes, basic õueskäimine jms tuleb minu jaoks alati enne kui treening, ma arvan. Kuigi treeningu käigus loodetavasti liikumine on nö kontrollitum kui koplis, ent üldjuhul, kui on isend, kes käib regulaarselt väljas ja on harjunud seda tegema, siis ta niisama koplis päris meelevaldsena igapäevaselt ringi ei paaruta. Siinkohal muidugi rõhutan, et alati on erandeid ning tean isegi mõnda.

Teemakohaselt veel ehk seda, et nägin mõned ajad tagasi videot lonkavast hobusest kordel (no tõesti, ei midagi uut), mis aga tundus uus, oli see, et omanik justkui otsustas et hobune ei lonka? Mida teeksite sellises olukorras? No tegelikult, ega midagi teha polegi, lihtsalt... Minu jaoks on nüüdseks võib-olla mõistetav, kui inimene treenib oma mittetervet looma, et teda tugevdada füüsiliselt ning teeb seda kooskõlastatult veterinaaridega jms, aga see, et inimene treenib oma probleemiga hobust ning seda tähele ei pane/ignoreerib, on nagu ikka pigem veider.

Tegelikult oleks nii palju kirjutada igasuguste asjade kohta, täiega meeldiks rääkida siinsest füsio-kogemusest, siinsest sadulapassimiskogemusest, tööst,  jälle (tundub, et veits südamelähedane teema) eesti laste suhtumisprobleemidest vs sellest, kuidas siin lapsed ja hobused toimivad. I think I made a discovery enda jaoks selles valdkonnas. ja no ausalt öeldes, teemad otsa ei saaks just... Aga magistri, töö, koera ja oma hobuste kõrvalt on väga raske leida mingit kirjutamismotti! Oh, tegelikult tahaks ühest ägedast kooliprojektist ka rääkida, mis ma tegin, aga no...ausalt.. uni on. ja tööpäev homme. so loodame, et järgmine kord ei ole mingi poole aasta pärast jälle ja I will truly try to make it happen sooner, aga no promises.

Blogi uue bänneri tegi Mia, tänksbebe!! [miajahobused.blogspot.com]

Enda omadest lühidalt - Aragon on treeningust väljas juba ca kuu aega sadula puudumise tõttu, teeme asju ainult maast ja no seda ka suht nii kuidas juhtub. Aramisega teeme natukene asju, aga pigem vähe. väga kurb!


Ah, ja mingid pildid ka :)