Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad vanad inimesed.

Ma pole kaua jaksanud kirjutada. Jaksu lihtsalt pole. Eluteed on kummalised ning kõik on muutlik.( huvitav, kui mitu korda olen ma seda juba öelnud?)
Veetsin väga meeldiva nädalavahetuse oma hobuste seltsis, just omade. Ka teiste hobustega läheb toredalt ja endiselt ikka suhtlen päris mitmega neist vahelduva eduga. Aga enda hobused - no.. Ma võiksin nüüd veeta järgmised pool tundi kiideldes ja rääkides, millised imehobused mul on - aga ei. Ma ei tee seda, sest ka probleeme ja muresid on palju ning asjad pole pahatihti nii üheülbalised, kui need paista võivad.
See oli vist neljapäev, kui ma Riksi peale tõsiselt pahaseks sain. Panin poisi boksi , kus ta jälle mööda seina ronima hakkas ja pani oma jalad nõnda ,et jäi kinni. Siis rippus seal nõnda. No ja miks ? sest ma läksin boksi kõrvalt 5 sammu eemale ja ta korraks ei näinud mind. No kurat küll. Aga saime hakkama, hobune jäi terveks ja elu läheb edasi.
Olen siin kuulnud igasugu soovitusi tema boksiga harjutamiseks ,aga ma olen loobunud nende soovituste kuulamistest seni, kuni neis pole midagi revolutsiooniliselt head ja läbimurdvat. Ma ei tea, kuidas tema lapsepõlv ja boksielu kooskõlas on , tean vaid, et boks oli väike kamber ,mis ei lõhnanud just lillede järgi ning mul on meeles ka selline asi, et üksi ta seda meeter korda meeter ruumi nautida ei saanud, ikka koos teise hobusega. Et miks siis imestada,et hobune pole võimeline seal üksi kohe rahulikult olema? Ma olen siin natuke mõelnud selle üle ja tean, et aeg on hea rohi..aga selline kiire ja valulik olukorra lahendamine ei tule selle poniga kahjuks kõne alla. Ainult aeg näitab, mis sellest saab. Aga üldiselt - eile ratsutasime natuke, käisime maastikul ja tegime väiksel sileda pinnaga kohal ka rohkem trenni - küll ainult sammus,sest ma ei taha ilma sadulata ta selga traaviga väsitada, aga kohe on kevad käes ja saame uuesti sadulaotsingud alustada. Meil läheb hästi , ma armastan oma pehmet jääkaruponi. Ta on lahutamatu osa minust ning kui mõtlen eesmärgile, mis endale seadsin tema ostulepingut vormistades, siis olen õnnelik ,et ma olen siiani vaid lähemale ja lähemale liikunud selle täideviimiseni - mõte oli siis saavutada kõik , KÕIK ,mis soovin, ilma usalduse kaotamiseta ning hobuse altvedamiseta. Kui ta iga kord hirnatusega mind tervitab ja alati mu juures olekut kõigele muule eelistab, saan tahestahtmata kinnitust sellele, et mul on IMELINE ning väga kontaktne meeldiv hobune, kellega on kõik võimalik ,sest süda on nii üüratult suur mu ponil.tore, tõesti tore.

Aramis vaimustab mind vähemalt sama võrra.Ta on küll teistsugune, meenutab mulle kiisut :) Kass,kes kõnnib omapäi. Aga aeg-ajalt ei suuda ka tema loobuda mõnest paist või tähelepanust. Käime tasapisi maastikul ja täna lasin ta terveks päevaks ruunade karja möllama.Ta oli härra möll:)  Aga meie käekõrval kulgemised on raskeks osutunud, sest poni on juba kohalike inimeste silmis saavutanud täku staatuse ja sammu käekõrval ei tule.Ara kargleb ja tipib ja hüpleb ja omab ilmselgelt väga suuri energiaülejääke.See teeb mulle nii palju nalja nalja.Mulle tundub, et talle ikka istub see ruunakari ja nüüd kus saab aeg-ajalt tekita õues käia, sest on enamvähem soeeeeeeeeee... siis hakkab see ruunakarja värk kindlasti päevakorda kerkima.
Nad teevad mu õnnelikuks.
Aramis ongi mu kuu ja päike. Riks on öö ja päev :) VOT kus statement. nii vägevad ongi. Ei jõua ära oodata, et oma pehmekesi jälle paitada saaks.

(täiskasvanud inimene, kes sa otsid endale noort hobust tegeleda ,ratsutada jms, võta ühendust.TÄISKASVANUD ! )

---
Piltide kohta ainult üks kommentaar : transformerid mul,vot mis :) head ööd!

Happiness is worth nothing when not shared.

Mul oli siin vahepeal 20.nes sünnipäev - inimesed teevad mu nii õnnelikuks kohati. See oli üks suurepärane päev.
14.veebruari hommikul oli Mihkel siin, kui tõusin. Hakkasin just oma toast väljuma, tegin ukse lahti ja noormees pika punase roosiga seisis seal ja oli nii tore :) Istus muga siin hommikul ja vaatas kuidas ma hommikupahur olin ja oma kohvi jõin. Siis läksin kooli, kus oli lihtsalt imetore..viimased nädal aega on olnud kool üldse imeline.ma armastan neid inimesi rohkem kui väga palju. Siis läksin koju,tuli kuller koogi ja burksiga. ISE tegi koogi:D no nii nämmaa ja nii tore oli ja no.mõnus :) Ja siis pärast tuli veel üks sõbranna siia, nii special värk. Sest ma tuupisin kodus ja ei saanud ise väga kuhugile minna. kahju sellest. Aga päev oli armas, sain nii palju ..armastust :) tore.

Tänane päev on aga hoopis teisest killast. Mul oli neli kuradi suurt tööd - kõik mingi eriti tähtsad ja järjest ja ma olen lihtsalt...nii väsinud. ja natukene pettunud kogu ühiskonnas ja inimestes ja ..kõiges. Tahan juba homset,saab hobude juurde. Lubasin tegelikult juba ammu rääkida, kuidas lempsi tegelastega läks.
Päris hästi! päris lahedad hobused - üllatavalt lahe oli suur-suur United Sir..:) Sontsu oli tõesti mõnus ja pehme ja ühtlane. tore! tõesti. :) Ja Tekiiiila oli nagu..mära ikka:D selline natuke teistmoodi, aga ka superpro. tõesti.
Ma rohkem ei jaksa kirjutada,palun vabandust. kohe varsti ükspäev tulen ja kirjutan ja ütlen ja räägin ja joonistan ka kuiv aja on. aga praegu...ei jaksa rohkem.

Expect problems and eat them for breakfast.

 Nädalavahetus oli kalliste karvikute rohke,nagu juba eelnevalt mainitud sai. Tänane saab olema sama karvasterohke kui oli mu nädalavahetus. :) Jee
Eile käisin Ritaga tegelemas, otsustasin teha kordetööd jälle, tal oli üleeile paha olla olnud (??) ja siis pidasin õigemaks kordetamist. Tegime nagu sellise pika, hea ja rahuliku kordetreeningu. Alustasime sammust,tegime pikalt sammu ja mingi hetk hakkasime tegema sammuüleminekuid ja selliseid asju,et ta nagu..tiksuks ilusti,ühtlaselt ja lõdvestunult. Samm on meie jaoks ( ja üldiselt kõigi jaoks) tunduvalt raskem kui traav. Traavis läks väga hästi, esialgu mära oli veidi laisk - mis on tema puhul väga üllatav - aga see läks õnneks üle õige pea. Tegime traavis tempomuutuseid. Tore oli- galopiüleminekud ja muud asjad. Super , tegime palju tööd ja ..hea:) Tunnikese isegi tegime tööd.
Homme on mul kaks Lempsi houbst, päris üllatav ja uus värk - tuleb järgi proovida. Eks ma pärast räägin siis järgi, kuidas oli:)

Tahtsin midagi veel rääkida,aga ma ei mäleta ,mis see oli.
AA - keegi,kes hobuseid pildistab palju ja värki ... Ma tahaksin minna fotokursusele välismaale, üks inimene pakub võimalusi ja korraldab kursuseid ja väga äge värk on.  Aga ma ei taha üksi minna,seega kui keegi on huvitatud, võiks minuga kontakteeruda :) Et võiks uurida ja äkki ära teha. Ma pole muidugi üldse väga süvenenud sellesse,sest aega eriti pole..aga fotost tunnen puudust. vot tak!

paidsuksud,paidinimesed.
ma saan kakskümend,poolsurnud juba.haige!

Tüdruk,kellele sa elad?

Huvitaval kombel on see aramise blogi väga minu blogiks saanud. Usun,et vajan seda praegu ,seega kellele ei meeldi, see ei loe :) 
Ma otsin midagi, mida ma ei saa leida enne seda ,kui lõpetan elamise teiste heaks ja hakkan elama endale. Peaks ehk ütlema,et isegi vaid endale, aga see on natukene liig minu jaoks, sest ma tean, et Aramis jääb alati minuga. Ja iga päevaga olen üha enam veendunud,et ka Rainbow on minu üks ja ainuke vikerkaar.
Ma tahaks hullult seletada sellest, mida ma otsin ja mis on mu ideaalid ja millest ma puudust tunnen, aga see tundub nii mõttetu. Tähendab,see ongi nii mõttetu. Järjest sagedamini mõtlen sellele, et tegelikult on päris kurb, et ma ei tea kedagi, kes idealiseeriks samu asju, mida mina. Mul on sellest väga kahju. Sest ainus asi, mida ma elult tahan, on vabadus. Ja ma ei pea silmas üldse mingeid maksuvabadusi või seda,et ma peaksin loobuma kõigest ja minema kuskile end leidma. Ei, see oleks ideaalne küll, aga mulle piisaks ka sellest, kui mind ümbritseks puhas õhk ja maastik,mis mind lummab. Nii tühine asi, aga nii suur puudus sellest.Ja eiei, see ei ole nagu ,et see natuke häiriks mind, see on praegu mu elu vari..Mulle ei meeldi siin olla, ma tahan kuskile , kus on rahu,ruum,õhk,ilu ja inimesed, kes on suutelised väärtustama midagi sellist. 

Hobuste juurde.
Reedel läksin talli, käisin Aramise ja Riksiga maastikul. Nad ravivad mu pead praegu, nad on pehmed ja kallid ja ma saan nendega koos olla lihtsalt just täpselt see inimene,kes ma olla tahan ja kes ma olen. Riksiga käisin natuke ratsa,natuke jala. Aramisega käisin seljas jalutamas. :)
Laupäeval ei käinud kummagil seljas,aga mõlemad käisid toas puhastuses( nagu reedelgi) ja kõik oli ilus nagu varemgi. Täna ma ei pidanud talli sättima end,sest kooliasjad on need,mis vajavad tegemist. Mingi hetk aga avastasin end autost ja sõitsin juba talli poole. Jõudsin sinna,käisin mõlemaga juba pikema ringi maastikul. Riks oli megatubli. Aramis oli sama tubli. Boksis olid mõlemad nihverdised,aga nagu.. who gives a shit.
Ma sain ära , see oli see  kõik, mida ma vajasin. Ps aramis oli täna närveldis.. Aga Riks..no suppertore.
Üritan kolmapäeval jälle mõlemale piisavalt tähelepanu pühendada. Mul on kahju,et ma pole olnud nende jaoks piisav. Ma üritan end parandada, ma üritan ju korda teha. Aga raske on.

Mu hobused on imelised.

Without you there’s nothing.

 

Anna mulle andeks. It was ment to be all good…

Sometimes everything is just not good enough.

Eilsest räägin siis:)
(kõrvalmärge - päike paistis!!)
Ärkasin, läksin hüüru teadmisega,et mul on Ritake sõita. Tõin mära tuppa,puhastasin, ninnu-nännu ja läksin ratsutama. Ma olin juba umbes teisest minutist alates seal seljas sõnatu. Täiesti sõnatu. Hea ,et nutma ei hakanud peaaegu. Lihtsalt selline erinevus. Hobune oli terve aja täiesti pehme,täiesti ...imeline. Selline peabki ratsutamine olema. just täpselt  selline. Ma ei oska seda teile seletada ..ega keegi ei saaks seda mõista ka ilmselt nii väga,sest sellel on minu jaoks pigem sentimentaalne väärtus.Aga väga tugev väärtus. Galopiosa oli üle mõistuse hea. Parim, mis on olnud.Üleüldse..poleks sellist edasiminekut ja üllatust oodanud. Ma olen endiselt õnnelik ja sõnatu. Päris päris  sõnatu. Siis pani Padruni omanik mulle Padruni valmis ja hüppasin kohe teise hobuse selga :))
Padruniga tegime mõnusalt galopitööd nt :) Kõik oli taaskord suurepärane. I had a great day! Ma tulin alla hobuse seljast ja ma olin mingi eufooriaseisundis.Ma küll ei öelnud midagi,aga ma tean ,et mu hobud mõistsid kui õnnelik ja uhke ma nende üle olen.Loodan,et see tähendas ka neile midagi. Ma olen tegelikult kindel,et ka nemad olid minuga rahul.Ritaga näiteks oli see,et esimest korda vahtu ei lennanud. EI peagi lendama ju.EI TOHIGI lennata.Palju vahtu on vale.Vaht iseenesest pole paha,aga liiga palju ei tohi. Mul polnud kordagi vaja teda eest korrigeerida või suunda näidata.Meil oli suund juba teada! nii oligi.
No see selleks.Siis läksin oma kallude juurde.
Oma ponid olid nii armsad. Riksi kallistasin ja paitasin ja näppisin ja kallistasin veel ja tegin kaks pilti kaa.
Siis härra Aramise käitumise kohta kuulsin jälle uudiseid - noormees käivat hommikuni koplini ainult kahel jalal.Ajab taga kõiki,tigetseb,lõhub boksiseinu maha,üritab väljan joosta ja noh..jah.Tal läheb halvasti.See lõi suht pahviks. And thats what i mean by "everything is not good enough" .... Läksin ta juurde,lasin ta jooksma korraks,et saaks väheke end energiast vabastada. Ta oli nii armas.tahtis minu juures olla. Nutt tuli peale peaaegu,sest nii valus on teada,et ta on minu nii kõige tähtsam ja ma ei saa teda kuidagi aidata.mitte kuidagi ei oska mina tema olukorda paremaks teha. Ta on mulle kõige tähtsam. Ma armastan kõiki oma (ja oma võõraid) kabjalisi nii palju.Aga they are not him. Mis ei tähenda muidugi,et nad vähem tähtsad oleksid.Lihtsalt see on nii erinev kõik. Mu poni-mu poni- mu poni.
Seega ilusa päeva kurvavõitu lõpp. Vot nii.. Täna lähen jalutama oma poniga.Ütlesin hüürusuksudele täna ei, sest lähen kurtna ja õppida on väga palju.

Täna paistab ka päike!!

Külalised - kõik saab korda.mp3

Ma pole kunagi  elus nii palju mõelnud kui viimased ajad. Ma tegelen vahetpidamata mõtlemisega.
Praeguseks olen otsustanud oma kunagise väga suure kire taaselustada.
Tunnen pildistamisest puudust ja ..miks ma seda rohkem ei tee? ei tea,laiskus vist. Sain endale uue kaamera lõpuks lubada. Suurepärane.
Ma olen siin mõelnud,et .. Ilmselt hakkab asi toimima nii,et kui kellelgi on midagi hästi põnevat pildistada pakkuda,siis oleksin äärmiselt tänulik.Hakkan üritama mingit portfooliot kokku panna. Ja samas kui on niisama pilte vaja saada, siis kui transport on kuidagi mõeldav , teen hea meelega. Ma pole kunagi mõelnud,et hakkan nagu..just teiste jaoks tegema seda. Aga antud hetkel puudub mul võimalus enda hobuseid pildistada, sest jah.. on nii. Igatahes, nädalavahetusel saan vist juba pildistama - ei jõuagi ära oodata ! Täna oli muidugi jubeilus ilm ka, seega ilmselt on mu entusiasm inspireeritud selle päikse poolt. Aitäh kõigile,kes võimaldavad mul enda hobusid pildistada :) means much to me :)

Täna hüüru, Padruniga sõitma. Homme hüüru ja padrun ja rita. Laup-pühap ainult rita :) Hobuseid jagub.

kõik saab korda-korda-korda-korda-korda-kordaaa....

Reflection of fear makes shadows of nothing.

 

Mul on kahjuks jube vähe öelda. Aramisi pole juba mõnda aega näinud,olin nädalavahetusel korralikult haige. Reede õhtul käisin ja vaatasin oma tigedraakonit. Keegi on teda hammustanud ( mingi putukas,kes viib edasi pahurat tuju) ja ma ei suuda mõista,milles seisneb praegu meie pahuruse põhjus.Sain nõu ta kaalu kontrollimise suhtes ka, seda tuleb päris tõsiselt kaaluda ja abinõud kasutusele võtta. Mulle meeldib see mõte küll.

Homme lähen hüüru, härra Padrun ootab mind homme,ülehomme,üleülehomme. Ritaga oleksin täna sõitnud,aga jah.kooliga on praegu raske. Õnneks ma olen rahunenud veidi ja paanika hakkab tasapisi kaduma.väsimus võtab vist võimust või midagi.

Aitäh kõigile,kes viitsisid sõna võtta tallide koha pealt Tartu kandis. Endiselt huvitavad mind pisikesed tallid , sellised kus maneezi pole jne ka ( igaksjuhuks) .. sest ei tea, kuidas asjad üldse sujuvad. Oijah. Üldse ei tea midagi. Aga kas peabki teadma.äkki praegu veel ei tea, äkki praegu on see aeg keskenduda vaid õpingutele ja unustada paanitsemine.Ja,ilmselt ongi. Reedel või laupäeval lähen Aramise ja Riksu ja Fi juurde. Enne lihtsalt ei jõua – kool väsitab liiga. Ehk järgmine nädal on parem. Ma loodan!

Ainult natukene veel ja tuleb kevad. Keegi ei jõua enam oodata, ma tunnen kuidas inimesed vaikselt tiksuvad aga keegi ei jaksa.

Mina lähen nüüd igatahes õppima, te peaksite  ka (: kõik peaksid.õppima.koguaeg. fair fight !!

Kallid inimesed ,

palun rääkige mulle KÕIGIST erinevates tartu lähedal asuvatest tallidest nii palju kui võimalik.. Maneež on päris tähtis, koplid ja sööt ka. :) ja hind ka,sest 2 hobust siiski.

Aitäh juba ette ära.

it should be fine already..

http://toru.ee/view/UEp_5QGIHgQ   – Gita töö.
Aitäh Sulle, Sa tead , kuis mu arvamusega on .
Ülejäänud inimesed võivad ka julgelt siia oma arvamust avaldada,saavad edastatud.
(: Sinust saabki meie famous famous tubli monteerija .

Aramis on nii puhevil endiselt. Õnneks hetkel ei paarita.

Wish you were here.

Aramis - aramis - aramis..
Ponil on mingi ..tuurid peal, hull täkk on enda meelest :)
Ma ei võtnud teda täna isegi koplist välja ,sest ma tõesti ei viitsi ,et ta mind mööda jääd ringi lohistab..noh..TÕESTI ei viitsi. :D
Ootame, läheb üle.
Ma käisin tihusel vahepeal ja hüürus ja igalpool ja palju hobuseid endiselt ja erinevaid ja noh.nii on tore.
Aga tunnen ühest puudust. ...ei,kahest.

Let it go.

Palju hobuseid,palju erinevaid.Palju rõõmu ja elavust ja kõike.Aga ajaga hakkab küll kitsas olema.
Sellest,kuidas mul Ritaga läheb , ei jaksa ma isegi rääkida.aga suurepäraselt.ausalt.
Täna sõitsin Helisega, uus väike ponike.Tegime õues põllupeal platsi endale ja vaikselt tiksusime. Ma ei tea,mis ma arvan.noh..tore ikka või midagi, täitsa okei oli. Ehk vajab harjumist võinoh.uus värk ,uus hobu jne.
Homme Ara,Riksi,Helise,Rosetta jms loomade juurde Kurtnasse ei lähe,aga hüüru lähen küll.Homme sõidan Padruniga, pole temaga mingi aastaid sõitnud.Kift,ootan huviga.:)
Aramis oli täna nõmekas veits - nagu mingi " uuh,olen täkupoiss ja lõugan hästi kõvasti ja ei käitu üldse nagu korralik poiss.." - päris lõbus üritus oli :D kõndisin,ta tippis vahelduva eduga käekõrval.nojah.Oma ikkagi,vahet pole.Üldiselt on kõik hästi .
Aramise jalaga muidugi mitte,aga..üldiselt.
m... ma ei tea.
Fiona on müüa. otsustatud.
Riks on...ma ei tea. ma ei suuda. aga..ma ei suuda,ei!

Head õhtut.
Armastan oma hobeseid. Pilte pole enam,mul on arvuti perses. je.

Nothing left to lose?

..Või siiski.
Vahel tuleb ikka päris suur masendus peale kui on tunne,et kõik valikud on läinud ja midagi kaotada enam polegi.Aga tegelikult on mul kõik ju alles, olukord on lihtsalt muutunud väga palju keerulisemaks kui ma seda oleksin oodata osanud .
Aramise jalad ei parane.Üldse! Ainult hullemaks,kui kuhugile poole. Ma ei saa aru sellest, kuidas saab olla nii,et keegi ei tea. Ma saan aru, et ei osata aidata - aga miks me ei tea ikka veel,mis meil on?Olen siin kuulnud igasugu vetidest ja paljudest välismaa inimestest ja kliinikutest.Kõige õudsam on muidugi see,et öeldakse,et väga paljud arstid küll teevad mingeid süste/ annavad ravi - aga diagnoosi ei saa, täpset selget seletust sellest,mis Su hobusele haiget teeb või mille tõttu on tekkinud selline olukord. Üldiselt hakkab mu hetkeline positiivsuse laine otsa saama ja iga kord kui ma Aramise juurest tulen, on kurb.Vastik ja kurb,sest Ara on alati nii hea, soe ja oma.Nostalgia ja rahutus ja see,et..mis saab kui?.. Nii vastik,ma olen hakanud vaikselt talli vältima.Käin hüürus võõraste hobuste juures ( no mitte nii väga võõrad enam,eksole) palju sagedamini ning ilma igasuguste hilisemate tujuhoogudeta. Täiesti lõpp.
Mul on nii raske kirjutada,sest juhe on koos. Sõin mõtlemise asemel terve paki domino küpsiseid ja nüüd on süda nii paha,et ei teagi mis teha.
Jäin vanu pilte vaatama ( liiga tihti juhtub seda) ja hakkasin mõtlema - kurat ma isegi ei mäleta,kuidas taga varustusega sõita oli.Mitte,et selles midagi väga halba oleks - lihtsalt ehmusin selle mõtte peale kuidagi,et ma ei teagi,kuidas ta varustusega sõita oli.Piltide järgi tundub..täitsa okei :)
Imeilus on ta, vot mis.

Ning nii palju näete te siis siin juba nii mõnelgi korral mainitud Ritat . Ta on väga kift.väga väga.

Ma peaksin selle möla lõpetama,sest päriselt - muidu ma ei lõpetagi seda. Ma olen seda üle mingi tunni aja ikka siin vahtinud. Kui mõttetu see tegelikult on, üritad öelda midagi,mida tegelikult nagu öeldud ikka ei saa - vahet pole,kui palju üritada.
Ma leian,et see kirjutamise üritus kukkus jälle läbi , varsti proovin jälle.

Pai mu paidele.

Best of me...

nii.poni tagasi kodus
hüürus võõrad,kurtnas omad musid.vahet pole,kõik on musid!

So many miles to see your face.

Piltide tuju,koguaeg. Ma armastan ( tahtsin kirjutada arvan, aga tuli hoopis nii ,seega jätkan lauset nii,nagu sõrmed tahtsid) oma Aramisi.

Päriselt. Ma olen mõelnud ja mõelnud ja mõelnud kõige peale - ma enam ei tea ,kuidas teda aidata? PALUN ABI!? Kuidas teda aidata??

New solitude.

Either way i've gotta wake up to face another day tomorrow morning.
Täna sõitsin Poisi ja Ritaga.Nad on nii musid.:) mõlemad!
Eks vaatab,mis homne toob.

Rasked otsused.

Ja ometi otsustest ma rääkida ei soovi.Olukord on sitt,aga see on meie tuleviku väetiseks, ütles härra L.Meri. Aga eks ta nii kipub olemagi.Olen mõelnud ja otsustanud,et proovin kõike, mis võimalik on.Lähtuvalt võimalustest annan endast parima ja ei tunne rohkem kaasa enda hobustele,endale ega ka kellelegi teisele mitte.Nüüd on siis vaheaeg peaaegu ning Aramis saab taas mu igapäevaselt nähtavaks sõbraks.Ma kavatsen jõululaupäeval temaga jalutama minna.See on midagi nii traditsiooniks kujunenut, et selle tegemata jätmine oleks mage.Ausalt..ei jõua ära oodata. Ma olen siin mõelnud üht - ja teistpidi, kuidas oma elukesega paremini hakkama saada, olen otsustanud vastutust enda kaelast vaikselt ära veeretama hakata.Aga see läheb juba selle teema alla,millest ma rääkida ei soovi.Eluolu ja olud elus on nii muutlikud,et mitte midagi pole püsiv.Kurb on selle juures see,et just mina väga hästi muutustega toime ei tule. Selle koha pealt oleme härra poni Rainbow'ga väga sarnased.
Eile avastasin taas inimeste "positiivseid " külgi. Kui täiskasvanud (vanem, haritud ja üldiselt lugupeetud) naine tuli minu juurde ja hakkas sõimama mu poni nagu üks lasteaia laps, siis kadus mu usk nii mõnessegi asja. Kasvõi sellessegi,et mida vanem inimene on ,seda enam lugupidamist ta väärib oma elukogemuste ja pagasi tõttu. Eksisin rängalt." Su poni on I D I O O T ! Täiesti haige tegelane, miks sa oma normaalse hobuse siit ära viisid ja selle värdja siia tõid?" Ei lähe meelest ära. Ma pole suurem asi vastuhaukuja, seega ma nentisin ,et nii ühegi hobuse kohta ei öelda ( ja muidugi jäi tal veel õigust üle ja tagantjärgi oli vaja targutada ) ja kõndisin minema. Vahet pole, ebameeldivaid inimesi leidub kõikjalt. Neelan alla ja tean,et isegi praegu olen ma piisavalt mõistlik,et tajuda piiri vastiku egoismi ja fakti nentimise vahel.
Homme on 24. dets - palju toimetamist on ees terve päeva vältel..kohutav! Esialgu pean kimama hommikul hüüru,viima õue kõik oma muskad ( neid praeguseks hüürus juba rohkem ,kui üks.) ja siis kiman ARA juurde! Ja kallistan teda nii kaua kui suudan ja käin jalutan ja musitan ja kallistan ja viin jõulunänni kui saan ja oh seda rõõmu! Ja siis vudinal tagasi hüüru ja nublud sisse ja tuleb tegeleda kahega oma kompaniist :)
Tänane päev läks nii plaanivastaselt,äkki homne sujub paremini.Läksin hüüru hüppetrennide ajal,sest ma tõesti ei suutnud enne talli jõudmist midagi sellist meelde tuletada.
Seega kalliskalliskallis Rita sai ainult kalli ja pai ja porksi ja boksis sügamist, sest inimesi oli haigelt palju ja liiklus oli maailmatihe. Poisile tegin süüa ja ta niisama lakkus mu nägu sada korda, ta on nii sõber viimased paar päeva olnud.Poeb taskusse ja kõrva ja kuhuiganes mahub, aga sellega meie suhtlus ka piirdub.Täna nägin Heikit taga hüppamas kah.
Riksu võtsin õue,läksime jalutama.Jalutasime mingi ringi pimedas, ükskõik.Äge oli, külm ainult veidi.Poni oli tubli ja kallis ja omadega rahul,tõesti! Tegin talle ka söögi ära ja kulutasin meie viimased porksid.
Nüüd see jutt läks ikkagi lõppude-lõpuks hobuseseks. Vahet ju pole! See peakski hobublogi olema ja nii ongi. Aa ja kolmapäeval käis sepp ka, tegi Poisi ja Riksi jalad korda. See oli see ..eile! jah ,mul on kõik päevad nii sassis ja segadus on suur.
Päris äge on see,et ma tunnen ennast hetkel valmis kõigeks - nagu mul ei olekski vahet, kas elu hakkab nüüd järsku alla - või ülesmäge liikuma..võib püsib hoopiski täpselt samasugusena. Tehku mis tahab.


You can love me or not - Dub Fx.

Armastan.

Everything about you.

Fakkit.täiega!!!

Maailma halb. Sellessuhtes,et ma ei suuda viimased ajad Aramise koha pealt ühtegi positiivset mõtet mõlgutada ja ma ei suuda ka teistele hobustele keskenduda.Tahan ainult oma poni juurde, oma nagu as oma on Aramis. Ja mida rohkem ma mõtlen,seda selgemaks saab see,et ma tahan ainult Aramisi,tahan ainult Aramisi,ainult Aramis,ainult Aramis,Aramisi. Täiesti haige. Mul on selline tunne,nagu ma mingi..ei tea,ei oska seletada.Vahet pole, kõik on viimasel ajal nii vahet pole ...ainult Aramis on A ja O ja mitte üldse alati ja odavalt vaid alati ja oma ja T as tähtsaim ka.
Iga kord kui ma kirjutan,lähevad mu postitused järjest masendavamaks,mul on selline tunne.
Ma ei tea,kas on hea mõte üldse,et tegin jälle lahti selle kuradi blogi ja et ma üldse kirjutan.Igatahes,ma ei taha enam hobuseid,ainult Aramisi. päris päriselt. nii ongi.

Yes a heart will always go one step too far.

Ma ei suuda seda blogi kinnisena hoida,sest ma ei suuda inimesi listi lisada. Kuna ma viimasel ajal millegipärast niikuinii ei kasuta ära seda privileegi,et blogi on kinnine ja ropendada võib nii palju,kui tahan,siis vahet pole.Las olla nii ikkagi ja juu jääb ka nii,sest minus ei ole piisavalt energiat nende lubade organiseerimisega.

Hobustest ma täna ei räägi, ma ei taha.
Ainult võib-olla siiski seda,et ma armastan oma hobusid.Ja et ma ei oska Aramiseta elada, kohutavalt raske on. Ma igatsen teda nii väga, nii nii nii väga.
Mul ei ole tegelikult mõtet seda siin seletada üritada, see on tühi töö, ma kardan. Ja mõttetu lisaks kõigele. Peace out.

ja kurb tõsiasi on see,et ükskõik mis, mu süda jääb kuuluma ühele hobusele.

Minu ponid ja ilus talv.

Pühapäeval toimus siis muudatus olukorras - Kõigepealt tuli panna härra Riksu treikusse,sõita Hüüru ja seal siis toimuski kauaoodatud vahetus - Riks boksi ja Aramis välja,tekisisse ja treikusse.Ja siis kiire sõit tagasi Kivi-Lillemäe tallu,kus Aramis sai maha võetud,talveriidesse pandud ja omade juurde tagasi lastud.
Siis tormasin valguskiirusel jälle Hüüru,et vaadata,mis mu pisitibu boksis teeb.Härra sõi rahulikult heina ja oli päris okidoki.Võtsime poni, Zeebedee Vito ja Poisoni ja viisime karjamaale.Kõik läks tasapisi,aga Poiss kiusab poni.See aeg,kui poni kopeldas,tegelesin ära oma märakesega,kellega olen hüürus viimasel ajal väga palju aega veetma hakanud, she is sooo much fun.Mära nimeks Rita, suur ilus kõrb tüdruk, 14 aastane.Oleme tegelenud praegu maatööga vaid,et mära hakkaks alla poole jooksma ilma abivahenditeta.Meil läheb JUBE HÄSTI! im so proud! nagu jaa, see mära teeb mu rõõmsaks. Ja kui Riksu tuppa tõin,oli tema ka superarmas,heatujuline ja rahulik.Tõesti, üllatavalt hästi on see kohanemine läinud, esmaspäeval oli poni juba jumala ponks,eile oli esimene korralik kordetöö. Ta on imelaps!
Täna pärast kooli ( praegu on ülipõnev füüsika ) lähen Aramise juurde ja siis käin oma pässu juurest ka läbi.
Panen siia ükspäev pilte ka juurde,praeguseks thats about it ja ma nüüd tahaks edasi õppida :)

et adios.

Vahetus

Aramis läheb laupäeval ära hüürust.. Ja jääb suveni lebotama.Väga kurb ja vastik,aga teha pole midagi,ju nii on parem.Igatahes otsusena kõige mõistlikum.
Aga Riks tuleb hüüru. Esimest korda.Põen täiega ja värki,aga teha pole midagi. Eks see paistab,mis saama hakkab.Kunagi kui asjad on jälle maha rahunenud ja paigas,riksil on varustus käes ja vaikselt trenni saame tegemahakata, teen ehk blogi ka lahtiseks tagasi. Ma ei teagi.
Issand,mul on nii jube uni,et ma rohkem ei jaksa :)

Ütleksin välja kõik ,mis öelda on.

Aga ma olen nii surnud omadega,et ei ole enam midagi öelda.
Üldiselt on kõik V*TTUS ja nii ongi.
Aramisega on nii,et temaga pole enam palju teha mõnda aega.Aitäh väga arenenud eesti veterinaaria ja inimeste õiged otsused. Fional on jamad, kõigega on jama.Mul oleks vaja minna Aramisega saksamaale arsti juurde, mul ei ole raha.
Mul on vaja,et keegi hakkaks fionaga tegelema 3-4 korda nädalas ja maksaks pool boksi,sest ma lihtsalt ei suuda.Pole võimeline füüsiliselt ega vaimselt. Ma ei suuda enam taluda seda vastutust,sest Aramisega on olnud 9 kuud ainult jamad.Päriselt,ma ei jaksa.
Üldiselt on mul selline tunne,et ma lihtsalt kõnnin minema kohe varsti.Ükskõik kuhu, ükskõik kui kauaks.Aga kaugele ja kauaks.
Head õhtut.

Ps Riksi video on ka : http://toru.ee/view/3e06e143264a

it's been a bad day....

blogi läheb kinniseks seni kuni midagigi korda saab.
Kes tahab, kirjutab meilika kuhugile.

Aramis lonkab.

KÕIK !!!!!!

Jälle uuesti.jälle kõik otsast pihta..

And hope is what we have.

Täna oli nii hea.
Läksime söberitega maastikule ja olime päris pikka aega seal,tegime traavi ja veidi galoppigi. Aramis oli julge,enesekindel ja tore.Ainus asi oli see tuigerdamine,aga sellest pole midagi.Algul veidi sadas,aga see läks üle.Hea ,nii hea.Lõpp oli parim.Sõbrad suundusid toa poole,meie suundusime sopase platsi poole.Tegin natuke soparallit.Alguses veidi traavi ja siis veidi galoppi ja mõlemat pidi ja väga hea oli.Hea! nii hea.Ma tulin ära sealt maailma kõige rõõmsama inimesena.Pesime ennast sitast puhtaks,puhastasin enda ja poni papud ära ja viisingi poni kopeldama. Mõtlesin homse vabaks anda,aga ei taha.Homme on võimalik valges minna.Seda teengi,lähen ilmselt hommikul vara.Käin kolan ringi või soperdan platsil vms.Mulle meeldib.Praegu veel saab, meil on ju rauad..kauaks seda lõbu ikka jätkub.
Igatahes,ootan väga juba homset kohtumist oma poisuga:) Cuz really,he's amazing! Esmaspäeval tuleb arst ja vaatab meie koivakesed üle,siis saame täpsemalt teada,et mis edasi saab. Unistan ikka trennidest,aga et kogu see jama enne ära klaarida läheb aega.Ja kui otsus tuleb selline,et poni peaks aastaks puhkama minema,siis on...siis on veel enam segadus. Üldiselt võiks kõik nagu ühtlane ja korras olla.Miks mitte siis..ei mõista.

Aga mu poni on mu poni ja ilmselgelt on ta mu jaoks maailmaponi. Päriselt, parim.

How to save a life?

....et siis jälle lonkamise rajale? Loodan,et siiski mitte,aga...Ja uuesti arst ja uuesti jamad ja uuesti ei julge midagi teha ja ausõna,ma ei jaksa enam.

Jälle muutub.

St eile kolisime hüüru tagasi - vihmane ja porine kolimine,aga poni oli väga hää. Jõudsime hüüru,tunne oli kodune ,nagu ikka.Ainult jube palju võõraid on. Uued inimesed ja kusjuures kõik vahtisid mind sellise näoga,nagu ' issand jälle mingi uus ' ..natuke nagu..tahaks ennast õigustada,et eieiei,te ei tea midagi.aga tegelikult pole sel ju mingit tähtsust:D
Rääkisime Piretiga koplimõtetest ja jäid esialgu lahtiseks,aga täna hommikupoole talli minnes oli üllatus valmis - ponu oli karjamaalk koos uue suuuuuure ruuna ja A.Pormani 2 aastase koljatiga:) NII TORE! Sõbrad ka juba olemas.Poni pole täna midagi teinud peale kopeldamise jne ,sest üleeile vaktsiinivärk. Aga jah..homme juba kordetan tasapisi ja nüüd üritan leida siis võimaluse soomest see sadul ka kätte saada,siis on kõik korras.
Üldiselt ,hüüru on kodu,inimesed(vanemad olijad) on NII head ja ma tahaks koguaeg ikka hüüru minna.Jõudsin päeval koju ja nüüd tahaks..jälle:D kuigi teha mul seal praegu küll midagi ei oleks.